Maroko puhkusereis 2016.

Ehk lugu sellest, kuidas me Tuneesia asemel taas Marokosse sattusime.

See otsus sündis üsna viimasel hetkel – detsembrikuus ja oli tingitud vaid ühest asjaolust – turvalisusest.
Tänasel päeval kannatab Tuneesias käia nagu Egiptuses – lendad kohale, sind viiakse turvatud hotelli ja kui puhkus läbi, liigud samal moel lennujaama tagasi. Meie liikumisharjumustega selline puhkus paraku ei haakunud.
Tuneesia eripära Marokoga võrreldes on kämpingute puudumine. Leidub üksikuid, aga kõrbe piirkonnas ja peamiselt on need mõeldud 4x4 autodega seiklejatele, ehk siis matkaautoga on nendeni jõudmine küsitav. Ööbida saaks hotellide juures, aga arvestades totaalset turistide põuda praegusel ajal, pidid paljud neist suletud olema. Jäävad veel vabaparklad, aga olukorda arvestades on need viimased kohad, kus rahulikult magada saaks.
Läinuks me kahekesi, võinuks selle riski ehk isegi võtta, aga koos väikese lapsega reisides kaalusid miinused siiski plussid üle.

Kui eelmisel aastal oli meie reisi peamine eesmärk võimalikult palju ringi rännata ja Marokot avastada, siis seekord otsustasime suure osa ajast kämpingus veeta… lihtsalt olla, ilma ja elu nautida.
Seetõttu pole ka nii palju elamusi ja seiklusi, kui aasta tagasi, aga midagi ikka ja nagu lubatud, üritan seda nüüd ka teiega jagada.

Aga alustame algusest, ehk siis bussi ettevalmistamisest.
Eelmisel aastal Marokost tulles, andis Prantsusmaa lõputuid ringteid kruttides alla kolmanda käigu sünkronisaator. Selle vahetuse käigus sai ka ülejäänud käigukasti seisund üle vaadatud ja igati ideaalseks tunnistatud… Nagu hilisem asjade käik näitas, on Fiati tervis paraku habras asi, aga sellest, siis kui me järjega sinnani jõuame.
Kui kast korra juba maas, said vahetatud padjad nii mootoril kui käigukastil ja pandud uus sidur. Esisillas olid väsinud aasta varem vahetatud šarniirid ja õõtsapuksid, vahetusse läksid roolivarras ja kõik piduriklotsid.
Vahetatud sai kojameeste mootor ja generaatori harjad.
Harjadest – eelmisel aastal said need enne reisi üle vaadatud, jääk oli umbes 90%, vahepeal läbitud 20 tuhande kilomeetriga olid nad ennast praktiliselt lõpuni ammendanud… kolm suurt akut laadida ka, võib-olla polegi üllatust väärt.
Lihtsalt soovituseks enne pikemat reisi – neile tasuks teinekord pilk peale visata või tablett igaks juhuks kaasa võtta – võid kindel olla, et kõike mida kaasa vead, seda vaja ei lähe.

Ei pääsenud ka seekord elamu osasse investeerimisest. See on pikem jutt Truma gaasiahjust, aga panen igaks juhuks kirja, võib-olla satub sellise probleemi otsa veel mõni minusugune vanema matkaauto omanik.

Juba enne eelmist Maroko reisi hakkas kütteseade häiret andma – kui vesi oli boileris, kippus katel täiesti suvalistel aegadel häiresse minema. Vahest käis öö läbi ilusti, vahest nöökis paaritunniste intervallidega.
Kui vett sees polnud oli kõik ok. Läksin toona lihtsama vastupanu teed ja panin boilerisse minevale veetorule väikese kraani vahele. Kõik oli tore, kui välja arvata sooja vee puudumine.
Enne seekordset teele minekut otsustasin asja pisut uurida.
Vaata, inimene läheb ju vanemaks ja mugavamaks, tekkis mõte, et tore oleks vahelduseks sooja veega hambaid pesta.
Jutu järgi ei osanud diagnoosi panna Arpeli Peeter ega ka Parkli OÜ (Truma maaletooja). Arvestades oma ahju „ealisi iseärasusi“ otsustasin esmalt Arpelisse pöörduda.
Peeter koukis katla kapist välja, lammutas molekulideks ja avastaski huvitava vea – kunagi oli veega boilerisse liiva sattunud ja pikkade aastate jooksul oli see alumiiniumist põhja urbseks uuristanud. Vesi imbus pisitasa läbi ja tilkus leegi kontrolleri peale…
Õnneks sattus tal garaaži nurgas üks korralik ahi vedelema, sellele said paigaldatud uued põletid ja andurid ning minu ahju küljest elektronblokk ümber tõstetud…sai peaaegu nagu uus.

Täiendan ka kaasavõetavat varuosaladu. Kõrgsurve pumbale ja pihustitele lisaks võtan kaks tagaratta laagrit (eelmisel aastal jättis selle purunemine meid mitmeks päevaks teele), ühe esiratta laagri, püsikiirusliigendi, siduritrossi ja veel igasugu nipet-näpet. Aga tervet teist Fiati ju kaasa ei tiri…

Ja täpselt nagu aasta tagasi, jaanuari esimesel päeval toon bussi garaažist koju, millele järgneb poolteise päeva pikkune pakkimise protsess. Sellest hullem saab olla ainult üks asi – reisi lõpus bussi tühjaks tassimine.
Meid ajab pisut tagant ilmateade, mis ähvardab lähipäevil külmalainega. Selle kätte ei tahaks jääda, mistõttu plaanime ärasõidu 3. jaanuari varahommikule.

1.päev. Tallinn - Suwalki

Vastu ööd saab kõik valmis. Väike reisiärevus sees ega teistel peale Argo magamisest suuremat välja tulegi.
Aga 6.30 tõstame temagi voodist ja kell 8 on ärasõit.



8 kraadi on külma, öösel on pisut lund sadanud, aga kuni Läti piirini on lihtsalt ilus talveilm. Ikla piiril teeme hilise hommikusöögi ja veereme edasi.
Lõuna poole vaadates tõmbub taevas järjest tumedamaks ja lumesadu ei lase ennast kaua oodata. Ilmselt ei oska Läti teehooldajad jaanuaris (või on põhjuseks pühapäevane päev) lund oodata – me ei kohtu selles riigis ühegi lumesahaga.



Juba enne Riiat muutub olukord üsna hulluks – lumesadu on tihe, tee on jääs ja täis kõrgeid lumevaalusid. Valgusfooride tagant liikumasaamine on vaevaline ja meie Fiati 115 vana hobusekronu jaksavad veel 4 käigugagi veorattaid vihinal ringi tõmmata. Juhitavus on praktiliselt olematu, isegi vaatamata tuttuutele M+S rehvidele…
Oma osa mängib ka vilets kaalujaotus, aga kuhu sa seda ikka jaotad, kui kõik panipaigad asuvad auto tagaotsas…

Hädad lõppevad koos Lätiga. Leedu piiril teevad ilmaolud järsu muutuse, taevas tõmbub selgeks ja termomeeter kukub allapoole, -15 kraadi kanti. Lumest pole jälgegi.
Panevezise ringil teeme tankimispeatuse, liiklus on hõre ja mõni tund hiljem ületame Poola piiri.

Kui juba kogu selle reisiga sai mindud pisut vastuollu oma seisukohaga, mille järgi pole kunagi piisavalt aega ega raha, et seda kaks korda samas kohas käimisele raisata, siis ei hakka ka esimese ööbimiskoha otsimise juures midagi leiutama – jääme Suwalki juurde Tir Porti, täpselt nagu aasta tagasi.



Termomeetri osuti on „sügaval sinise“ peal, seetõttu üritan esmalt leida persooni, kes parkimist korraldab, et uurida voolu saamise võimalusi. Leian ta lõpuks kohvikust leti taga teed joomast. Sellise ilmaga ei taha keegi õues olla.
Poolas kasutan ma sellist keelt, mis koosneb mulle teadaolevatest poolakeelsetest sõnadest, mida üritan ühendada ingliskeelsete väljenditega, mida ma tean mõnevõrra rohkem. Keerulisema probleemi tekkimisel võib ka venekeelseid sõnu vahele torgata. Tulemus võib kõrvalt kuulates koomiline kõlada, aga annab tavaliselt hea tulemuse. Nii seegi kord. Valvurionu ütleb lahkelt, et pole probleemi, tõmbab karvamütsi pähe ja tuleb kohta näitama.
Suure parkla servas on väike muruplats, millel on puidust pingid ja paar katusealust, samuti korralikud kilbid voolu võtmiseks. 4-5 matkakat peaks kenasti ära mahtuma. Elekter maksab 5 PLN (1€ = 4,3PLN), ehk siis sama hästi kui mitte midagi. (Maksta saab kaardiga kohviku kassasse.)
Kõigepealt vean välja soojapuhuri, topin selle kapotti alla ja panen mootorile talvise töökombinesooni tekiks peale. Aasta jooksul pole ma jõudnud plokisoojenduse paigaldamiseni ja kuna sel mootoril puuduvad eelsüüte küünlad, siis -20 juures ei saa hommikuse käivitumise peale sugugi kindel olla.



Täna on 690 km sõidetud, selline paras päevatöö, peale mida võib endale ilma südametunnistuse piinadeta väikese õlle lubada.
Tir Pordis on hea poolapärane köök, maitsev, aga mitte just dieedisõbralik. Söögisaalis on suur akvaarium ja papagoid. Veedame seal kalu imetledes ja kaalu kogudes tubli tunni.



Autosse tagasi minnes ja selgesse, tähti täis taevasse pilku heites tekib korraks mõte, et ehk peaks koleda külma eest ööseks hotelli pakku minema, aga kuna automatkaja hotellis ei magavat, siis jääme meiegi bussi talvituma.

2. päev. Poola.

Õhtul jäi äratuskell panemata – kuhu sa puhkuse ajal ikka tormad, kui silmad lahti teen, näitab kell 8.30! No sai ikka magatud! Õnneks on see kodune aeg, siin võib tunnikese maha arvata ja päevavarga tunne annab pisut järgi.
Tuba on mõnusalt soe, aga väljas ikka -15. Vähemalt eilsest külmemaks pole läinud. Teen proovikäivituse – pole probleemi. Riidesse ja hommikust sööma.

Poolas on külm, aga õnneks kuiv. On esmaspäev ja teed tihedalt rekkaid täis. Teel Varsavisse teeme tankimispeatuse. Ööpäevaga on kulunud 7 liitrit LPG gaasi. Ballooni maht on 27 liitrit, ehk siis sellise külmaga piisab balloonist umbes kolmeks ööpäevaks.

Varssavist Wroclavi peale minekuks on kaks varianti – kas Wrotslavi suunaviitade järgi läbi linna või siis esmalt A2 pidi Poznani peale ja seejärel läbi Lodzi alla S8 peale.
Meie valisime esimese variandi, aga tegelikult soovitaksin Lodzi kaudu minekut. (Tulime sealt kaudu tagasi). Vahe on selles, et A2 pidi saab Varssavist kiiremini ja lihtsamalt läbi, teele jääb vaid kümmekond kilomeetrit Lodzi linna, mis on küll nagu pommiauk, aga peale seda hakkab kohe taas 2+2 realine tee. Wroclavi peale minnes tuleb enne kiirteele jõudmist ca 50km kitsast teed ära kannatada. Aga poolakas ehitab kiiresti ja varsti on ehk ka Lodzi ümbersõit lõpuni valmis.

Päev kulgeb rahulikult, aga enne Wroclavit hakkab taas tihedat lund sadama. Külma on ikka 10 kraadi kandis. Paaril korral satume avariidest tingitud ummikutesse ja lõpuks anname neile ja looduse stiihiale alla – keerame tanklasse ööbima.
Mida rohkem lääne poole liikuda, seda „ameerikalikumaks“ muutuvad teeäärsed söögikohad. Selles tanklas pakutakse vaid hamburgerit ja hot dogi…grillitud kanakoibi ka, aga need on pika päevaga nii ära „grillunud“, et süüa pole midagi.
Aga muidu pole viga, kehvakestele teeoludele vaatamata oleme graafikus – homme õhtuks tahaks lõuna Saksa jõuda.

3. päev. Wroclaw - Speyer

Kell 5 läheb uni ära. Toon tanklast dopinguks topsi kohvi ja Snickersi batooni ning lükkan käigu sisse.
Öösel on tublisti lund sadanud, aga erinevalt lätlastest, pole see kohalikke teehooldajaid üllatanud – kiirtee on kenasti lahti lükatud ja paksult soolatatud.
Paar tundi hiljem oleme viimases tanklas enne Saksa piiri. Ajan unekotid ülesse ja käime hommikust söömas.
630 km Saksamaa kiirteid piirilt Speyerisse ei paku midagi erilist. Nürnbergi kandis tõuseb termomeeter esmakordselt 0 peale. Veoautode tuules saab suhteliselt kiiresti ja ökonoomselt edasi.
Kella 18-ks õhtul oleme Speyeris kohal, just selleks ajaks, kui pimedaks hakkab minema. Kämping asub praktiliselt kesklinnas, keskväljakule on siit kümmekond minutit jalutada ja kohalik tehnikamuuseum asub samas kämpingu kõrval. See muuseum ongi meie sihtpunkt ja põhjus kaheks ööks kohale jääda.



Kämpingu registratuur asub kõrvalolevas hotellis. Valvelauas istub kolmekümnendates aastates meesterahvas, külalisi ei tundu olema ja ilmselt tingituna suhtlemisvaegusest on ta väga jutukas.
Kasutan juhust, et uurida siit kümmekond kilomeetrit eemal asuva Hockenheimi ringraja kohta. Kodulehel oli kirjas, et ringraja muuseum on talvel suletud, aga et ehk on mingi võimalus sinna ikkagi pääseda, vähemalt värava vahelt rada piiluda või midagi sellist.
Mulle suure üllatusena on tegelane ainult kuulnud, et kuskil siin pidi „mingi“ ringrada olema, aga täpsemalt peab internetist vaatama…
Kui Muugale oleks omal ajal ringrada ehitatud, kui sel toimuks F1 etapp ja kõikvõimalikud maailmasarjad, siis Tallinna elanik vast ikka teaks mis asi Muuga ringrada on ja kus see asub… või siis näen ma asju vaid omaenese mätta otsast…?
Aga see pole veel meie vestluse suurim üllatus minu jaoks. Kui ma paberitööga valmis saan ja ta meie sisseregistreerimisega elukohani jõuab kõlab leti tagant:
„Wow, olete Tallinnast! Ma olen juba mitu aastat plaaninud teie suurepärasele P.Ö.F.F.-ile tulekut! Ehk sel aastal õnnestub!“
No vot sulle siis! Kohe meelitav on kuulda, et keegi midagi ka Eestis toimuvast teab. Tavaliselt on nii, et kui vastad küsimusele: „Where are you from?“- „From Estonia“, siis paremal juhul saad vastuseks a´la: „Jaaaa, ma tean küll, Riia pidi ilus linn olema“, aga enamasti vaid noogutatakse elutargalt ja viiakse jutt kiiresti mujale.
Selle teema võiks vast kokku võtta tõdemusega, et inimesed ongi väga erinevad ja rikastavad sellega piisavalt teineteist, ilma mamma Merkeli multi-kulti poliitikatagi.
See selleks. Öö kämpingus maksab 22€, kaasa saab 2€ muuseumi pileti sooduskupongi.
Plats on lihtne ja lage. Muru sees on elektrikapid ja veekraanid. Viimased on praegusel aastaajal kasutud, kuna vesi on kinni keeratud. Paar meiesugust „eksinud hinge“ on juba ees parkimas.
Sanitaarsõlm on puhas ja korralik, kasutame juhust ja teeme pesupäeva.

Õhtul vahime lihtsalt telekat. Sat´i antenni bussil küljes pole - pidin selle ohverdama aasta tagasi katuseboksi paigaldades. Kohalikke kanaleid ei viitsi vahtida, kuna saksa keelt eriti ei mõista, seega vaatame dvd-sid.
Kaasasolev filmivalik on meil laialdane, sealt leiab midagi igale maitsele: "Mesilane Maia" (umbes 10 plaati), "Muumioru lood" (umbes sama palju kui Maiat), "Belka ja Strelka" (loendamatul hulgal) jne. Nii et igav juba ei hakka.
Ühe oma filmi leian ka – venelaste vändatud "9. roodu" . See oli meil ainsana ka eelmisel aastal Marokos kaasas, nii et seda vaadates ei pea häält üldse panema, tekst on täitsa peas.

4. päev. Speyer

Kuna väärtfilmide nautimine läks õhtul pikale, siis ärkame äratuskella plärina peale. Poolteist tundi on aega, et kohvi juua ja end muuseumikülastuseks valmis settida.






Mercedes G5. 1937. kõik rattad veavad ja pööravad, LSD diferentsiaalid.



Lanz Bulldog traktor. 1940. 1 silinder, 10 338 ccm, maks kiirus 33km/h, pneumaatilised pidurid.



NSU 500. 1932. 1936 tuli Hans Schuman sellega Euroopa meistriks. Vallatud kurvid.



NSU Delphine 3. 1956 ületas Wilhelm Herz sellega Bonneville soolajärvel(Utah) tol ajal mootorrataste jaoks maagilise 300km/h piiri. Maailmarekordiks kirjutati toona 339 km/h.



Bugatti Type 5. 1902. Valmistati kaks autot. Mootor 12,9 l!



Alumiiniumist kerega Rolls Royce aastast 1929.



Teerull aastast 1895.

Opel Olympia. Moskvitš 400 plagiaat. Või siis vastupidi…



Cadillac 1953. Lihtsalt nii ilus, et ei saa pilti tegemata mööda minna.



Tuletõrjeauto aastast 1914. Täiskummidega rattad ja ketivedu.









Vanamees üritab allveelaevaga hakkama saada.



Venelaste Buran. Mis küll „kosmoseküpseks“ ei saanudki.

Midagi motohulludele: Münch Mammut aastast 1999. 180hj.

Aasta tagasi külastasime siit paarkümmend kilomeetrit eemal asuvat Sinsheimi tehnikamuuseumi .
Kui neid kahte nüüd võrrelda, siis esimese ekspositsioon oli suurem ning jättis loogilisema ja korrastatuma mulje. Siin on palju erinevate valdkondade tehnikat, alustades mootorratastest ja lõpetades venelaste Buraniga, aga paigutus jätab pisut segamini lastetoa mulje.
Kuid igale vähegi tehnikahuvilisele peaks ikka põnev olema uudistada.

Muuseumile kulub üle poole päeva, vastu õhtut üritame jõuda ka samas lähedal asuvasse Sealife´i . Kõmpida on ehk paarikümne minuti jagu ja ukse taga on ootamas pikk järjekord. Mis siis ikka. Haide söötmise aja veedame kenasti piletisabas, aga varsti peale seda oleme akvaariumis sees.
Kuna eelmises muuseumis käisid teised minuga koos kõik lennukid ja allveelaevad läbi, siis üritan ka huvi üles näidata, kõik kalad ja kilpkonnad kannatlikult üle vaadata. Tegelikult on täitsa lahe. Ainult haid tunduvad kuidagi pisikesed… võib-olla on omaaegsest filmist "Lõuad" neist pisut eksitav pilt mällu jäänud…

Paari tunniga saame akvaariumile põhjaliku tiiru peale tehtud ja seame sammud kämpingu poole. Põikame läbi Speyeri keskväljakult, kus on viimast päeva avatud jõuluturg – täna on 6.01. Kolmekuningapäev.
Õues hakkab juba pimedaks minema, väljak on täis tulesid ja jõulumeeleolu. Ilus ja väga puhas. Toetame kohalikku kaubandust friikartulite, paari grillvorsti ja kohvi näol ning liigume edasi.
Argo on hommikust saadik püsti olnud ja ringi tampinud, nüüd vaid pool kilomeetrit enne kämpingusse jõudmist tõmbab ta jorina üles ja nõuab sülle võtmist…ok, ta on vapralt vastu pidanud.

Kämpingus jätkan eile õhtul alustatud otsinguretke, leidmaks kohta, kuhu WC kasseti tühjendada saaks… no mida pole, seda pole. Kõmbin siis registratuuri, et oma saamatus üles tunnistada, aga… seal öeldakse, et kuna tegemist on „rohelise“ kämpinguga, siis neil sellist kohta polegi… Ainus positiivne nüanss selle juures on, et ise lolliks ei jäänud.
Siinse foorumi „vanad kalad“ on sellise asjaga ehk ennegi põrkunud, aga minu jaoks kõlab see küll idiootse üllatusena.
Aga saksa ornung on ka selle probleemi lahendusele mõelnud – antakse linna kaart, sellele märgitakse mingi jäätmete kogumise punkti aadress ja joonistatakse markeriga marsruut maha. Ega kaugel polegi, ainult linna teises otsas. Võtan kaardi, tänan ja üritan jätta muljet, et ma nüüd tõesti kohe lähengi sinna oma bussi peldikut tühjendama. Tule taevas appi!
Ma vahest ikka mõtlen selle peale, et minu „ökoloogiline jalajälg“ maailma päris ära ei hukutaks, aga see vint siin tundub küll olema tublisti üle keeratud.
Orienteerumisvõistluse asemel võtan kasseti ja kallan selle kämpingu tualetti – ainult vesi ja kusi, mis halba sellest planeedi eksistentsile ikka juhtuda saab.

5-7. päev. Speyer - Sevilla

Peale igapäevaseid hommikusi toimetusi lahkume sellest ülirohelisest kämpingust – Prantsusmaa ootab. Sõiduvormi üle ei saa kurta, esimese kiire metsapeatuse teeme üheksa ja pool tundi hiljem.
Liigume täpselt eelmise aasta marsruudil – Mulhouse`st diagonaalselt läbi maa Bordeauxi suunas, tasulisi teid vältides.
Õhtul tekib väike probleem ööbimiskoha leidmisega.
Mul pole parkimiskohale muid nõudmisi, kui et see peab olema valgustatud parkla 24h avatud tankla või hotelli juures. Pole nagu palju nõutud, aga siin maal ei pruugi sellise leidmine lihtne olla.
Päeval ikka sattus mõni tankla teele, aga õhtuks on kõik nagu õhku haihtunud. Keerame tankla viida peale teelt ära ja avastame, et seal on tõepoolest kunagi tankla olnud, või on see juba ööseks suletud või ei mahu sinna kõrguse tõttu sisse keerama või on mõni neljas põhjus.
Montluconi kandis lõpuks paistab valgustatud tankla kaugelt teele ära. Keerame sisse, aga võta näpust – sissesõidu ees on 3,2 meetrine kõrgusepiirang ja raudlatt ka üle tee tõmmatud. Buss on koos katuseboksiga täpselt sama kõrge. Eve ronib igaks juhuks redelit pidi üles piiluma ja ennäe õnne, paar sentimeetrit on ka varuks jäetud.
Saame tangitud ja pargime end restorani ette laternaposti alla öömajale.

Hommik algab kiire 2 in 1 kohviga. Bordeauxi juures tõuseb kraad +18 peale! See juba on midagi, aga muidu on nii igav, et kirjutada pole mitte millestki.
Lõuna paiku jõuame Hispaaniasse. Teispool Püreneesid läheb ilm kehvemaks – tuul tõuseb ja kisub sajule.
Kuna eesmärk Prantsusmaalt välja saada on täidetud, ei piina ennast eriti ja jääme esimesena ettejuhtunud restorani ette parkima.

Öö läbi sajab ja ilmselt krõbin katusel ajabki juba kell 6 ülesse. Kohvik, kus õhtul söömas sai käidud on alles suletud ja tänu sellele läheb hommikune startimine kiiresti.
Võrreldes Prantsusmaa väikeste teedega on Hispaanias sõit üksainus nauding – tee on valdavalt 2+2 realine, vaated on ilusad ja liiklus hõre.
Eelmisel aastal suundusime lõuna poole läbi Madridi, seekord valime Madridist lääne poolt mineva tee Valladolidi ja Salamanca kaudu.
Seekordne valik on oluliselt lihtsam sõita – teele ei jää suurlinnu, on oluliselt vähem pikki tõuse/languseid ja liiklus on hõredam.
Enne pimedat oleme Sevillas, kus on plaanitud meie teine päevane peatus. Internetist kämpingut otsides valisime kõige kesklinna poole jääva ja üsna linnas sees see asubki. Kohale jõudmine on pisut keeruline kõikvõimalike sildade ja viaduktide labürindi tõttu, kus isegi gps nende lugemisega hätta kipub jääma. Aga peale väikest ekslemist oleme kohal.
Tegu pole tavapärase kämpinguga, pigem linna läbiva jõe sadamaplatsiga. Aga aed on ümber, väravas ööpäevane valve ja vooluvõimalus olemas. Mis siin ikka pipardada, selle eest on siit vanalinna vaid poole tunni jagu jalutamist.
Kohalik sanitaarsõlm on üsna väsinud – wc uksel pole riivi, potil prilllauda ega paberit. Duširuumil pole üldse ust ees ja ka sifooni on viimane pesija kaasa võtnud – vaid kummivoolik ripub seina peal. Tore, see aitab ees ootava Maroko tarbeks ennast õigesti häälestada.
Platsil on ka kümmekond matkaautot, aga seltskonnad kas linna peal kolamas või siis toas passimas. Paari ringiuitava prantslasega ei oska rohkem suhelda, kui tere öelda.

8. päev. Sevilla

Linn mille Kreeka mütoloogia järgi rajas Herakles, mis on Andaluusia pealinn, flamenkomuusika häll ja Don Juani kodulinn – seda me nüüd lähemegi uudistama.
Kuna tulemas on pikk päev ja palju käimist, kougin kapist Argo käru välja ja läheme liikuma.
Umbes poole tunniga olemegi Maria Luisa pargi väravas.







Park koos uhke Plaza de Espana´ga ehitati 1929a EXPO maailmanäituse tarbeks.
Esmalt tundub, nagu oleksime sattunud kohalikule SEB´i rahvajooksule, aga lähemal vaatlusel selgub siiski, et inimesed jooksevad kaootiliselt…ehk siis on tegemist lihtsalt kohalike tervisesportlastega. Respekt!
Sellise seltskonna hulgas on lausa ebamugav oma ülekaalulist keha ringi vedada… ja palju ilusaid mõtteid tuleb pähe. Umbes sellised, et homme õhtul ma enam ei söö nii palju kui tavaliselt ja koju jõudes hakkan ka jooksmas käima… Alati on hea homseks plaane teha, sest selle aja peale jõuab kindlasti ka mingi „objektiivse asjaolu“ leida, mille tõttu saab kõik jälle homseks lükata.

Plaza de Espana on täna riigiasutuste päralt, aga seda hoonet on kasutatud ka mitmete filmide väntamisel: Lawrence of Arabia, Star Wars II, seal elas ka Sacha Baron Cohen, kui ta diktaator oli.





Pargist lahkudes võtame suuna vanalinnale, läheme otsima Hispaania vanimat, 18 sajandist pärit härjavõitluse areeni. Plaza del Toros´t.





Esimene ovaalne ja esmalt puidust areen valmis sellel kohal 1733 aastal. Täna on siin ligi 13 000 istekohta, ehitise juurde kuulub muuseum, arstipunkt, kabel ja tall pikadooride hobustele.
Hetkel käivad areenil remonditööd, kuna hooaeg algab alles aprillis ja omapäi sinna kolama ei pääse. Aga giidiga küll, seda võimalust me ka kasutame.

250 aasta jooksul on siin hukkunud 3 matadoori, loendamatu hulk härgi ja ka hobuseid, enne kui viimastel kaitsmeid kasutama hakati.
Härjavõitlused toimuvad aprillist oktoobrini laupäeviti. Võitleb kolm meeskonda, igaühele neist on kaks härga.
Paar huvitavat fakti ka – matadoori rätik polevat punane vaid roosa ja piletihindade vahe võib olla kordades, sõltuvalt kas valida istekoht varju või päikese poole.

Huvitav oli. Võib tunduda brutaalne, aga võrreldes härjavõitlusele eelnenud mängudega, kus üksteist mööda tänavaid taga aeti, päid otsast nüsiti ja need tänaval vaiade otsa riputati, näikse üsna mõistlik olema.

Järgmine sihtpunkt on Sevilla katedraal . Selle leidmine ei valmista raskusi, kuna tornid kõrguvad üle linna ja hakkavad kaugelt silma.



Katedraali ehitust alustati 1401 aastal 12 saj. ehitatud mošee kohale, millest on säilinud 1198 aastal valminud 104 meetri kõrgune minarett, kus praegu asub kellatorn.
Seisan selle all, vaatan ülespoole ja mõtlen, et see on püsti pandud hulga aastaid enne seda, kui meie esiisad Ümera jõel puunuiadega ristirüütlitele tappa andsid… raske on ette kujutada…



Tegemist on Euroopa suurima gooti stiilis kirikuga (115 x 75m), milles on 30 kabelit ja seal asub ka sarkofaag Christopher Kolumbuse säilmetega.





Möödaminnes viskame pilgu peale India arhiivile. See ehitati 1785 aastal kuningas Carlos III korraldusel, et koondada kokku asumaade dokumentatsioon. Tänaseks peaks seal olema 80 miljonit lehekülge ajalooürikuid ja üle 8000 kaardi ja joonistuse.



Vaadata oleks veel ja veel, aga päev kaldub juba õhtusse ja on aeg asuda tagasiteele auto juurde. Argo magab kärus juba mõnda aega ja isegi pole enam esimeses värskuses.

Sevilla jätab ilusa, väga puhta ja rohelise mulje. Seda isegi jaanuari alguses.
Kui keegi teist peaks siit mööda sõitma, siis päevakene selle ajaloolise linna peale ei ole kindlasti palju kulutada.

9. päev. Sevilla – Tanger

Ärkan 5.45, kaablid kokku ja minema. Enne kella 9 vaja olla 200km kaugusel Los Barroses piletikassas.
Kuna tasulist teejuppi ei taha kasutada, peab varsti peale Sevillast lahkumist umbes 50 km tavateed sõitma. Probleemi pole, sest sellisel kellaajal on liiklus peaaegu olematu.
Veidi peale poolt üheksat oleme piletikassa ukse taga, enne selle avamist jõuavad teised rahulikult ärgata ja aega jääb ka kõrvalasuva hotelli kohviku külastamiseks.
Piletid maksavad 225€ (sinna ja tagasi lahtise kuupäevaga pilet), täpselt sama palju kui aasta tagasi.
Kohustuslik naabruses asuva Lidli poe külastus ja ongi aeg hakata sadamasse veerema.

Sadamas ootab meid ees pikk järjekord matkaautosid…eelmisel aastal oli mõni üksik…
(Siis me veel ei tea, et põhjuseks on Hispaania külm talv ja prantslaste hordid, kes muidu ei julgenud Marokosse minna, on nüüd kehva ilma eest sinna põgenemas.)
Kõik läheb ladusalt – see on korduva käimise suur eelis, et midagi ei pea otsima ega avastama, täpselt on teada kuhu peab minema ja mida tegema.
Laeval otsivad meid üles prantslased, kellega koos me aasta tagasi kõrvuti Maroko tollis olime ja kes meid seejärel enda sabas esimesse kämpingusse vedasid. Nad tundsid kai peal bussi ära ja tulid nüüd otsima… nii armas! Kahju ainult, et nad nii totaalselt umbkeelsed on, et kogu suhtlemine on võimalik vaid Eve vähese prantsuse keele ulatuses.
Laeval täidame vajalikud paberid, läbime passikontrolli ja varsti olemegi Tangeri sadamas.
Tolliplatsil teen väikese umbmäärase kalkulatsiooni, võttes arvesse eelmisel aastal mõne üksiku matkaauto peale kulunud aega ja tänast autode hulka, jõudes kurva tõdemuseni, et viimased jäävad ilmselt pimeda peale.
Seisame ja ootame…kõrvuti sama prantsuse bussiga kellega eelmiselgi aastal – maailm on ikka täis juhuseid – aga midagi ei toimu.
Mingil hetkel tuleb keegi ja korjab kokku autode deklaratsioonid. Märkab tuuleklaasil pardakaamerat ja küsib ega see ei tööta. Raputan pead. Hea, et maha ei kästud monteerida. Lülitan ta igaks juhuks välja.
Eespool tõstetakse tühjaks Maroko numbritega sõiduautot, kuhu on laetud korralik pakiauto koorem – no ikka mahub palju, kui hästi pakkida.
Oleme ehk napi pool tundi oodanud, kui sama tegelane naaseb tembeldatud deklaritega, jagab need laiali ja soovib head reisi…Kellelgi ei vaadata isegi ukse vahelt sisse. See on küll ilus algus!

Võtame suuna Tangeri kämpingusse, samasse kus eelmine kord nii minnes kui tulles peatutud sai.
Kui keegi peaks meie eelmisest reisikirjast mäletama, siis toona olid Heraklese koopad , mida näha tahtsime suletud, otsustame nüüd uuesti õnne proovida.

Siinkohal on paslik ära rääkida üks lugu, mis eelmise aasta reisikirjast välja jäi, aga oli minu jaoks mõtlemapanev. See aitab ka mõista üllatust, mis meile taas samasse kohta tagasi jõudes osaks sai.

Tangeri lähistel asuv Cap Sparteli kämping oli aasta eest meie esimeseks ja viimaseks ööbimiskohaks Marokos.
Kui me tagasiteel uuesti sinna saabusime, tundis registratuuris töötav mees meid ära. Tema inglise keel oli hea ja seetõttu jäime pikemalt lobisema. Otsustasin kasutada juhust ja uurida tema käest Tuneesia kohta – sinna mineku mõte oli juba toona idanemas. Tema arvamus oli kindlalt negatiivne. Selle põhjuse järgi pärides sain vastuse, mis andis pikaks ajaks mõtlemisainet:
„Seal on demokraatia - valitsused vahetuvad, revolutsioonid, demonstratsioonid, inimröövid, terroristid. Aga meil on kuningas, kõik on vaikne ja rahulik – ise ju nägite.“
Ja väga raske oli talle vastu vaidlemiseks argumente leida…

Vot nii ja kui me nüüd aasta hiljem kämpingu väravast sisse keerame, tuleb sama mees käsi pikalt ees registratuurist välja meid tervitama. „Salam aleikum“! Rõõm jälle näha! Hea, et te Tuneesiasse ei läinud!“
Ühest küljest meeldiv, teisest üllatav, et arvestades autode ja inimeste hulka mis tema juurest läbi käib, meie buss ja toonane jutuajamine meeles on…
Teine meeldiv uudis on see, et koopad on nüüd huvilistele avatud.

Regame end sisse, setime bussi samale kohale kuhu eelmisel aastal. Aednik toob Argole kimbu lilli… nagu oleks ajaratta aastajagu tagasi keeranud, täielik deja vu!
Kell on alles vähe, pimedani piisavalt aega, et need paljuräägitud koopad lõpuks üle vaadata.
Minna pole kaugele, umbes 100 meetrit kämpingu väravast.

Legendi järgi elas Herakles siin enne, kui läks sooritama oma 11-ndat vägitegu - hesperiidide poolt valvatavast jumalate aiast kuldseid õunu tooma.





Koopasuu pidavat meenutama Aafrika mandrit… eks see sõltub paljuski vaataja fantaasiast, aga muidu võib öelda, et tüübil oli maitset – võlvlagedega koopad on muljet avaldavad, tema poolt kasutatud sissekäigust (meie sisenesime tagauksest ) avaneb võrratu vaade mürisevale ookeanile.

Taaskord mõnus lugemine. Lükkasin voodisse minekugi selleks edasi.

Üks huvitav fakt Sevilla katedraali kellatorni kohta. Nimelt sõideti sinna üles kella lööma hobusega. Loodan, et mu mälu mind nüüd alt ei vedanud. Seal käimisest juba 22 aastat.

5+, Illar!

10. päev. Tanger - Moulay Bousselham

Ärkame selle peale, et silmad lähevad lahti.
Öösel on nii tugevalt sadanud, et bussi ümber on suured lombid. Pole siinkandis just väga tavaline.
Alustame päeva Marijane kaubanduskeskusest, hangime kohaliku netipulga ja pisut vajalikku ning liigume edasi Heraklese radadele – Lixusesse, sinna kus ta õunaraksus olevat käinud.
Kui nüüd vanas legendis näpuga järge ajada, siis õunu tooma saatis Herakles enda eest hoopis Atlase, hoides senikaua tema asemel turjal taevakaart, aga kõik need vanad asjad on pisut segased ja kuna täpselt küsida pole enam kelleltki, ei tasu neisse liigselt kinni jääda.
Igatahes polnud tal kodust vaja kaugele minna – Tangerist Lixusesse on umbes 70 kilomeetrit.
Kiirteest veidi eemal asuvadki 25 hektari suurusel künklikul maalapil iidse linna varemed.





Varemetest on välja kaevatud vaid väike nurgake, tööd käivad ja tööpõllu piir jääb kaugele küngaste taha. Kohalikel arheoloogidel pole ilmselt mitme põlvkonna jooksul vaja karta töötuks jäämist.

Lixusest võtame suuna Moulay kämpingusse, sinna kus meil eelmisel korral jäi ära paadisõit laguunil ja flamingode koloonia vaatamine.
Et üritaks siis selle lünga ka ära täita. Kämpingus võetakse meid taas vastu nagu vanu tuttavaid, sätime bussi kohale ja läheme jalutama.

Moulay Bousselham on umbes 20 000 elanikuga linnake. Siin kasvatatud maasikaid ja avokaadosid eksporditakse nii Euroopasse kui Ameerikasse. Kes põllumajandusega ei tegele, püüab kala. Rand on tihedalt siniseid kalapaate täis.
Siin asuvad kaks umbes 50 cm sügavust laguuni, kokku 30km2, mis on pesitsuspaigaks paljudele lindudele.
Samasse kõrvale jääb ka ookean, mille siinne rand on populaarne lohesurfarite hulgas.

Esimene vastutulija tänaval on eelmisest korrast tuttav paadimees. Lepime hommikuks flamingode vaatamise kokku ja läheme mere äärde päikeseloojangut nautima.

11. päev. Moulay – Rabat

Ilm on paadisõiduks ideaalne, soe ja vaikne. Paadimees ka täpselt lepitud ajaks kohal, binoklid ja piibli paksune lindude määraja kaasas.



Tagurpidi binokliga näeb vist paremini…



Kõik on tore, linde on palju, laguun ise huvitav vaadata, ainus keda pole on flamingod.
Tagasi jõudes tunnistab paadimees ise ka, et neid ei pidavat tavaliselt enne veebruari lõppu olemagi.
Väga ettenägelik temast – oleks ta seda eile öelnud, oleks tõenäoliselt meist kui klientidest ilma jäänud.
Sellise asjaga oleme siin maal juba harjunud, aga õppimiseruumi on alati.

Lõunaks oleme bussi juures tagasi, tavapärased toimetused ja peale neid võtame suuna 150km kaugusele Rabati.
Rabat on 1,3 milj. elanikuga Maroko pealinn. Eelmisel korral sõitsime sealt vaid läbi, nüüd on meil plaanis külastada kohalikku loomaaeda.
Sealsete kämpingute kohta on meie info vastandlik – targa raamatu järgi neid pole, prantslased kelle käest üritame olukorda täpsustada kinnitavad sama, registratuuri onu väidab, et üks pidi olema.
Igatahes otsustame minna vaatama.
Kohapeal on pisut ekslemist, kolm korda tee küsimist ja kohal me olemegi – uhke hotelli ja mingi kuningliku asutuse vahel. Õigem oleks vist öelda, et siin on kunagi kämping olnud. Aga väravad on valla ja sõidame sisse.





Siit oleks nagu mustlaslaager taevasse läinud…kõik kohad on kola ja prahti täis. Aga päris väljasurnud see siiski pole – kõigepealt jalutab kohale kanakari kukega eesotsas, seejärel ilmuvad välja nälginud näoga kassid ja pisut hiljem kamp mõneaastaseid murjaneid.
Lõpuks saabub ka keegi asjaomane isik ja näitab parkimiskoha kätte. Saab isegi valida, sest kedagi teist ei ole. Plats on tihedalt kanas…tta täis, vool pidavat olema, aga igaks juhuks ei hakka ma selle kapi kallal monteerima, tundub väga eluohtlik olema.
Tualetis on auk maa sees ja tühi veeämber selle kõrval. Kraanist ka vett ei tule… duši asukohta pole mõtet küsima minnagi, jätaks ilmselt naiivse mulje.
Hetkeks tõuseb päevakorda edasisõidu mõte, aga kuna loomaaiast ei taheta loobuda, otsustame siiski kohale jääda.
Paneme uksed lukku ja läheme randa jalutama. Ookean on siinsamas üle tänava. Rand on räpasevõitu, aga lained on vägevad.





Üritame leida söögikohta – käime läbi kõik ette sattuvad kiirtoitlustuskohad, kui ka peenemat sorti kohvikud, aga peale vee, kohvi ja mahla ei leia midagi. See on midagi uut…
Kokkame bussis ja keerame magama.
Kohalikud kuked on kummalised – kirevad öö läbi..

12. päev. Rabat – Marrakech

Hommikul pole kämpingus peale kanade ja kasside kedagi näha. Jalutan veidi ringi ja leian kellegi, kes küsib öö eest 70 DH! Sellise „olme“ eest on seda kole palju küsitud, annan 50 ega eriti ei protestita ka.
Kell 9 oleme loomaaia väravas .






Kolm piletit maksavad 115 DH, ehk umbes 11€.
Loomaaias eksponeeritakse Aafrika loomi. Esindatud on 130 liiki umbes 1000 isendiga, kes on jagatud viide rühma: Atlase mäestik, kõrb, savann, vihmamets ja soo.
Territoorium on väikesem kui Tallinna loomaaial, aga ruumijaotus on väga ratsionaalne. Teostus ja lahendused on huvitavad, kõik on väga puhas ja hoolitsetud. Prügikaste on igal nurgal ja iga prügikasti kõrval seisab harja ja kühvliga koristaja, kes kogu aeg pühib midagi.



Tore on vaadata loomi, kui neid on palju koos ning nad on omas keskkonnas. Lõvisid on siin terve kari, samuti ninasarvikuid, kaelkirjakuid ja elevante. Ilm on palav ja loomad on aktiivsed, mitte ei maga kuskil puuri kaugemas nurgas.

Näeme ära ka eelmisel päeval nägemata jäänud flamingod.



Külastusalal on mitmeid müügipunkte ja korralik kohvik. See koht jätab pigem euroopaliku kui kohaliku mulje.
Minu jaoks liigitub see rühma, kus on asjad, mille pärast ei tasu just Marokosse tulema hakata, aga kui juba kohal olla, siis tasuks kindlasti ära vaadata.
3 tundi kaob märkamatult ja ongi aeg hakata edasi liikuma. Marrakechi poole. Ees ootab 320km kiirteed.



Õhtul võetakse meid kämpingus vastu taas nagu vanu tuttavaid… see hakkab juba imelik tunduma…
Käime kohalikul laste mänguväljakul, kohvikus õhtust söömas, tellime hommikuks takso ja läheme magama.

13. päev. Marrakech

Siia jääme me kolmeks päevaks. Esimesel teeme tiiru vanalinna – kuigi eelmisel aastal käidud, ei saa sinna ometi uuesti minemata jätta, kaheks ülejäänud päevaks plaanime võtta rendiauto ja minna Atlase mägedesse turnima.
Takso on täpselt kohal ja viib meid Majorelli aia juurde. Eelmisel korral kasutasime siit edasi keskväljakule liikumiseks hobukaarikut, seekord läheme jala. Esialgu küll valele poole. Kui asi kahtlane tunduma hakkab, peab Eve korravalvuriga väikesed läbirääkimised ja meid suunatakse uuele kursile. Ilm on parasjagu nii palav, et mõnusam on käia sellel tänava poolel, kuhu päike ei paista.
Tunnike tampimist ja oleme kohal. Tegelikult on juba ununenud, kui väsitav see linn on. Turist tõmbab siin kohalikke ligi nagu palderjan kasse. Kõik tahavad midagi müüa, sind kusagile juhatada või kui muud teha ei mõisteta, siis lihtsalt raha saada.
Eelmisel korral jäi meil siin leidmata nahaparkalite kvartal ja seda me nüüd otsima hakkame.
Kaart on olemas ja ebamäärane suund teada, aga paaril korral on ikka vaja teed küsida. See on siin pisut komplitseeritud, sest kui sa küsid mõnelt tänavamüüjalt, siis võid arvestada, et kasvõi vägisi määritakse sulle mõni totaalselt ebavajalik asi pähe ja kui mõnelt suvaliselt tüübilt, siis on 100% kindel, et temast kui giidist sa enam lahti ei saa.
Nii läheb meilgi. Hea on see, et saame kiiresti ja edaspidiste ekslemisteta kohale.
Aga koht ise on otsimist väärt. Midagi sarnast nägime eelmisel aastal Fesis, aga toona olid seal paljud töökojad remondiks suletud. Siin käib töö täie hooga.
Kõigepealt antakse igaühele punt mündioksi pihku, puhuks kui hais sisikonda välja peaks hakkama ajama, seejärel siseneme nahaparkalite maailma.
Kõikjal vedelevad päikese käes värskete nahkade hunnikud, mida järgemööda spetsiaalsetesse aukudesse tuvisõnniku lahusesse laotakse. Seal peavad nad ligunema, kuni ammoniaak karva lahti võtab, sellele järgnevad pesemised ja muud protseduurid, mis lõppevad värvimise ja kuivatamisega.







Kõike näidatakse ja seletatakse lahkelt, aga nagu kõik ekskursioonid siin maal, lõppeb ka meie oma poes. Seekord siis nahapoes. Asjad on ju ilusad ja ilmselt ka kvaliteetsed, aga esiteks pole meil neid vaja ja teiseks, vajaduse korral saaks kõik selle turult ostes oluliselt odavamalt kui nendest nö. „ametlikest poodidest“.
Teeme südame tuimaks ja tuleme sealt midagi ostmata tulema.

Teed tagasi keskväljakule on lihtne viitade järgi leida ja sinna me nüüd suundumegi.
Valime esimese ettejuhtuva restorani, maandume sinna õhtust sööma ja päikeseloojangut ootama.
Jaan Tätte oma „MineMine“ saates ei olevat siin süüa julgenud…no ma ei tea, meie korduvate kogemuste najal võib küll väita, et pole siit ühtegi häda külge saanud ja toidud on väga maitsvad.







Aeg kaob, päike vajub Koutoubia mošee minareti taha, peab hakkama liikuma kokkulepitud kohta, kuhu kämpingu takso on meile peatselt järgi tulemas.



Väljakult lahkuda on kuidagi kurb ja mingi jõud sunnib korduvalt üle õla tagasi vaatama… seda tunnet on raske kirjeldada, ilmselt see ongi see palju loetud ja kirjutatud „miski“ mis Marrakechis kedagi ükskõikseks ei jäta. Armasta või vihka.

14.päev. Marrakech

Siin, Le Relaisi kämpingus on auto rentimine väga mugavaks tehtud. Registratuuri seinal on autode hinnatabel, tellida saab siitsamast ja tellitud ajaks tuuakse auto kohale. Arvestades Marrakechi suurust ja seda, et siit linna on umbes 20 kilomeetrit, on see väga mugav. Küll mitte just kõige odavam lõbu.
Hinnakirja odavama otsa moodustavad Dacia Loganid. Koos täiskindlustusega (see on kohustuslik) on päevatasu 40€.
Ja hommikuks ongi auto kohal. Paberite vormistamine võtab mõne minuti. Auto on praktiliselt uus, aga juba niivõrd mõlgitud ja kriibitud, et kõige selle ülesmärkimine võtaks suure osa päevast. Vastavasse lahtrisse kirjutame „rohkete defektidega“ ja loeme ülevõtmise lõppenuks.



Esimeseks sihtkohaks on umbes 100km eemal Atlase mägedes asuv Setti Fatma küla, kus reisijuhi järgi asub kaunis koskede kaskaad. Arvestades tänavust ülikuiva talve pole seal erilist veerohkust oodata, aga üle peab ikka vaatama.

Külake osutub korralikuks turistilõksuks, aga kuna neid siin eriti ei tundu olema, siis võetakse meid põhjalikult käsile. Kamp mehi jookseb autole vastu, kõik vehivad meeleheitlikult ja üritavad üksteise võidu oma parkimislapikesele meelitada.
Koha valikule järgneb hinnakauplemine – kas tahate näha ühte, kolme või kuute koske…? Nagu oleks tulnud siia kitse ostma. Lepime kolme kose ja algselt küsitust poole hinna peale kokku. 150DH.

Koskede juurde minek kujutab endast pooleteise tunni pikkust, mööda kive ja kaljusid turnimist kuristiku serval. Argo sõidab giidi kukil, kes liigub neis tingimustes nagu gasell kivilt kivile hüpates. Meil on Evega üksjagu tegemist, et talle järele jõuda.
Siin tuleb taas ilmekalt välja Maroko eripära Euroopaga võrreldes – meil oleks sellised rajad ammugi turvaliseks muudetud või siis turistidele suletud. Siin jääb vaid imestada, et iga päev keegi ennast neil kaljudel surnuks ei kuku.





Aga looduse metsiku ilu ja teravate elamuste otsijatele on see võrratu koht.



Ülevalt laskudes tuleb ühel sandaalil tald alt – ilmselgelt vale jalanõude valiku tulemus, aga midagi sellist ei osanud lihtsalt oodata.
Tagasiteel auto juurde minnes jääb teele kohaliku lihapoe külmlett. Sooja on umbes 25 kraadi.



Edasi sõidame umbes pooleteise sõidutunni kaugusel asuvasse Oukaimedenisse - Maroko ainsasse suusakeskusesse.
Tee pakub võrratuid vaateid. Põhimõtteliselt pääseks siia ka matkabussiga, aga väikese autoga on sellistes oludes igas mõttes lihtsam ja mugavam liigelda.





Suusakeskus asub 2650 meetri kõrgusel. Erinevalt eelmise aasta lumest on siin täna 20 kraadi sooja. Ühtegi suusatajat pole, ainult kõikvõimalikud müügimehed, kes nüüd kobaras ümber meie auto oma nännist lahti loodavad saada. Kellel midagi müüa pole, need üritavad Argot kaamelite, hobuste ja eeslitega sõitma meelitada.
Olukord on keeruline, aga põhja Aafrika kõrgeim tipp, 4167 meetri kõrgune Toubkal õnnestub pildile saada.



2650 meetrit kõrgust pole ju midagi erilist, aga ikka tekib tunne, nagu oleksime maailma katusel .



Siit on kämpingusse tagasi 85 kilomeetrit, aega kulub selle peale umbes kaks ja pool tundi ja kuna kell on juba kolm saamas, ongi paras aeg minema settida, et enne pimedat kohale jõuda. Pimedas võib siinkandis rahulikult linna peal kolada, aga mitte autoga sõita.

15.päev. Marrakech

Tänane sõidu sihtpunkt on Marrakechist 190km ida pool asuv Ouzoudi juga, mis oma 110 meetriga peaks olema selle kandi kõrgeim.
Kuna ees on pikk sõit, teeme varase äratuse ja 8.30 sõidame välja.
Tee on hea sõita ja ilus vaadata.
Kohapeal ootavad meid taas ees parkimise korraldajad. 100DH eest saame giidi, 10DH maksab parkimine ja 3DH peldiku kasutus. Peldik kujutab endast auku maa sees, millele laudadest seinad ümber ja ilma riivita uks ees. Siin läheb kõik müügiks.
Alguses arvasime küll, et saame ilma saatjata hakkama, aga peatselt selgub, et tema kaasamine osutus siiski õigeks otsuseks. Tüüp on üsna jutukas, matk on pikk ja üksi parimat rada leida poleks mõnes kohas lihtne.

Esmalt viib tee mööda väikese ja mudase jõe kallast pidi allavoolu. Siin ei oskaks küll ühegi märgi järgi kose olemasolu ennustada.



Pisut eemal aga avaneb sootuks teine vaade.





Laskume mööda kõrget kallast pisitasa jõe äärde. Siin on terve laevastik käepärastest vahenditest ehitatud vee peal liikumise abivahendeid, mida omanikud ise Titanicuteks kutsuvad.



Sellise riistapuuga teemegi väikese reisi kose alla.



Jõe teiselt kaldalt viib umbes must miljon trepiastet meid taas ülesse auto juurde. Sooja on 25 kraadi, matka peale kulub 2 tundi. Kõige väiksem rännumees kustub kohe autosse istumise järel.



Kämpingusse jõudes tagastame auto(keegi isegi ei tule seda üle vaatama) ja satume pikemalt lobisema inglastega, kes oma Unimogiga kõrbematkale minemas on.
Kui suur pime käes, võtan purgi õlut ligi ja lähen basseini äärde võrkkiike pikutama. Õhtu on soe ja vaikne, linnud laulavad, kõrge süsimust taevavõlv on täis siravaid tähti. Elu on ilus!

16. päev. Marrakech – Agadir

Täna on kauaoodatud Agadiri jõudmise päev. Ainus halb uudis on Argo palavik, see on hommikul üle 39… ehk sai eile kuskil külma…või päikesepiste...
Pakime laagri kokku, jätame naabrite ja registratuuri inimestega hüvasti ja keerame bussi nina lõuna poole. Ees ootab 280 km mitte just kõige huvitavamat kiirteed.

Agadir võtab meid vastu päikese ja ligi kolmekümne kraadise soojaga. Atlantica Park´is satub isegi mõni vaba koht olema. See kämping on pidevalt praktiliselt täis ja neil, kel kindel plaan just siia jääda, peavad teinekord värava taga või vahekäikudes päeva – paar kohta ootama.



Läheme esmalt kaema seda nurka, kus eelmisel talvel oldud sai ja ennäe imet, samas kõrval ongi vaba koht olemas. Ja inimesed ümberringi ka tuttavad.
Suur osa Euroopast pärit talvitujatest veedavad siin 4 – 5 kuud ja ära sõites saavad endale 200€ - se ettemaksu eest järgmiseks aastaks sama koha broneerida.
Kõrval platsil lamamistoolis vedeleb rootsi onu kõht vastu päikest, täpselt samas asendis nagu ta meist aasta eest siia vedelema jäi.
Käime tiiru pesulast läbi ja laseme bussi puhtaks küürida.



Nüüd võib ennast kohale sättida ja hakata laagrit ülesse panema.
Võrreldes eelmise aastaga oleme selliseks pikaks peatuseks oluliselt paremini ette valmistunud. Peamised investeeringud puudutavad telki ja välikööki, lisaks on meil seekord suur vaip, tuulevari ja veel palju nipet - näpet, mis olemise mugavamaks teevad.
Kõige selle ülespanek võtab tubli pool päeva, aga lõpuks on valmis.
Siia jääme nüüd umbes pooleteiseks kuuks elama.





Naabriteks on meile ühelt poolt tore sakslaste vanapaar, kes paraku räägivad vaid omas keeles, mistõttu saab vaid Eve nendega suheldud. Neil on tige kass, kes silitamise peale sisiseb ja käib meie bussi all pissil.



Teisel pool rootslased, kellest juba juttu oli. Meesterahvas pole eriti jutukas – eelmisel aastal ei pannud me tähele, et ta üldse suud lahti oleks teinud, tänavu saab paaril korral teretamisega hakkama. Kuulujutul, et rootslased introvertsed ja omaette hoidvad on, tundub tõepõhi all olema. Kuidas sa ikka suhtled, kui suu lahti ei käi. Aga proua selle eest räägib mitme eest.

17. – 53. päev. Agadir.

Kämpingust kaks kilomeetrit eemal, väikeses Aouriri linnakeses on kolmapäeviti turupäev. Plats on suur ja tolmune, aga elu kirev.







Tomatikilo maksab 0,20€, kartul 0,30€, herned 0,50€, maasikad 1,20. 5kg apelsinide eest küsitakse 2€, aga peale visuaalse väljanägemise nad eriti meil müüdavaid liigikaaslasi ei meenuta.
Loomaliha hind kõigub 5 – 10€ vahemikus, kalahinnad samuti.



Nagu pildilt näha võib, lähevad ka kaamelid lihaks, meil jäi see delikatess küll proovimata, vähemalt teadlikult.
Tööstuskaupade letilt leian endale haruldased sandaletid – seest Gucci, pealt Nike. Teie pole selliseid ilmselt näinudki, aga minul on nüüd olemas!



Papi tahab nende eest 20€ saada, pidavat originaalid olema. Kuna me ei suuda täpselt selgusele jõuda, et kas tegemist on siis Gucci või Nike originaalloominguga, lepime lõpuks 10€ peale kokku. Selle raha eest aitavad käia küll.

Hommikuti teeme kohe kämpinguvärava taga asuval rannal 4-5 kilomeetrise käimisringi ja käime ujumas.



Seejärel sõidame liinibussiga Agadiri või vedeleme niisama. Pealelõunal hakkavad ettevalmistused õhtusöögiks, peale mida on mõnus soojas pimeduses mööda kämpingut jalutada ja seejärel bussi ees telgis lugeda.
Ja nii need päevad üksteise järel märkamatult kaovad.

Kolmandal nädalal rendime kümneks päevaks auto – lihtsalt vahelduseks.
Rendifirmasid on palju, tellida saab neti teel nagu kodus. Pole need e-teenused millega me maailmas esirinnas pidime olema isegi siin kolkas võõrad.
Meie valime Europcar´i. Kontoris on vaikne ja rahulik, peale meie pole ühtegi rentida soovijat. Pisut aega kulub seetõttu, et krediitkardi limiit ei kata tagatisraha summat – selle probleemi saab õnneks Swedpanga kontorisse helistamisega kiiresti lahendatud. Paberitele allkirjad alla, auto kontroll – kahjuks on tegemist uhiuue ja täiesti kriimuvaba eksemplariga.
Väikese arutelu koht on täiskindlustus. Koos sellega tuleks päevatasuks 40€, ilma 23. Otsustame, et elus peab ikka õnne ka olema ja jätame kasko tegemata. Ehk ei jookse eesel küljeuksest sisse.
Meie sõiduvahendiks saab Hyundai i-10. Selline pisike punn, aga kummalegi küljele mahub lausa kaks ust ja pagasiruumi toidukott. (Tühi).

Esimese sõidu teeme kümmekond kilomeetrit Agadirist välja, kus keset ilmatu suurt tühjust on püsti löödud tsirkuse telk. Võtame õhtusele etendusele piletid ja sõidame linna tagasi – vaja käia mõnes poes ja kuskil lõunat söömas. Kumbki ülesanne pole keeruline, sest poode ja kohvikuid on terve linn täis.
Etendus algab kell viis, tunnijagu varem oleme kohal.



Argole on see elu esimene tsirkusekülastus, mulle mitte – lapsepõlves sai ikka käidud, nii umbes 40 aastat tagasi.
Uksel võtavad külastajaid vastu turbanites hindud – ilmselt päris. Kõik on kohutavalt kriiskav ja kirju, aga muidu tsirkus nagu tsirkus ikka. Klounid, mustkunstnikud, loomad, kisa ja kära.
Mulle avaldavad kogu selle triangli juures muljet kaks asja. Kõrgel lae all askeldavatel köieakrobaadid kellel pole turvatrosse küljes ja tünnisõitjad, kes väikese kera sees 4 mootorrattaga ringi kihutavad. Neid mõlemaid on üsna hull kõrvalt vaadata, ülejäänud programm on nagu on. Aga tore ikka.

Pimedus saabub enne, kui etendus läbi saab. See on ka ainus kord kogu siin veedetud aja jooksul, kui peale päikeseloojangut autoga sõidan. Liiklus on umbes sama tihe nagu päeval, autod kasutavad valdavalt tulesid, aga mopeedi- ja eeslimehed mitte. Samuti on siin täiesti tundmatu asi helkur. Võttes arvesse totaalselt kaootilist liikluspilt, on olukord kaunis keeruline. Aga lõpuks oleme elusalt ja tervelt, kedagi alla ajamata kämpingus tagasi.

Järgmine sõit läheb Agadirist 20km Marrakechi poole. Päris suure tee ääres asub krokodillipark .









Sarnaselt Rabati loomaaiale, on seegi loomapark väga puhas ja hoolitsetud. Väidetavalt elab siin 325 Niiluse krokodilli, üle lugema ei hakka, aga palju on neid küll.
Siit leiab ka kaks laste mänguväljakut, üks on Argo sugustele, teine pisut suurematele mõeldud seiklusrada. Samuti korraliku kohviku.
Jälle üks sellistest toredatest kohtadest, kuhu ekstra minema pole mõtet hakata, aga mööda sõites võiks vabalt mõne tunni kulutada.

Uus päev ja uus sihtkoht – Imouzzer .
Väike berberi küla Agadirist umbes 60 km põhja suunas, mis kuni 1930 ndate aastateni oli korraliku tee puudumise tõttu muust maailmast praktiliselt ära lõigatud.
Sinnasõidu põhjuseks on külakese kõrval asuv võimas kosk. Võimas küll vaid vihmaperioodil oktoobris-novembris (kui siiski vihma sajab).
Uurime kaarti ja gps´i, nende järgi viib sinna tänasel päeval kaks teed, üks Agadirist otse põhja poole minev ja Paradiisiorgu läbiv rada ja teine, väikesem tee, millele jõudmiseks peab alguses mööda ookeani kallast mõnikümmend kilomeetrit põhja poole sõitma kuni Aughrodeni ja sealt paremale P 1004 peale keerama. Kuna mõlemad tunduvad põnevad sõita, ei raatsi kummastki loobuda ja otsustame teha ringi-ühte teed pidi kose juurde, teist pidi tagasi sõita. Kuna Paradiisiorgu läbiv tee tundub suurem olema, jätame selle tagasitulekuks
Kõik on ilus senikaua, kuni umbes paarkümmend kilomeetrit enne sihtpunkti jõudmist, muutub tee läbimatuks. Vähemalt meie pisikese „punni“ jaoks.



ATV või 4x4 autoga oleks siit põnev edasi minna, aga kuna kivid juba vastu Hyunday põhja kriibivad, peame kahjuks otsa ümber keerama ja võtma tee, kustkaudu tagasi plaanisime tulla. Mis parata, ikka juhtub.

Paradiisioru juures kulgeb tee, või õigemini see osa teest, mis ülemöödunud aasta talvistest paduvihmadest jõe poolt kaasa viimata jäi, mägede vahel sügavas orus.





Peale orgu tõuseb tee taas mäkke ja kerge klaustrofoobia asendub akrofoobiaga.



Otsitud kose leiab kergesti „Cascades“ viitade järgi. Parklas võtab meid vastu giid, kes ilmselt on hommikust saadik nukralt puu all istunud ja tööd oodanud. Minu arvamuse peale, et me otsitava koha ka ilma tema abita ülesse leiame, saame nii pika ja kurva kõne osaliseks - koses vett pole, turiste pole, raha pole jne, et süda läheb härdaks. Ega see küsitud 5€ meid ka vaesemaks tee…
Onu on jutukas. Oliivisalust läbi jalutades saame teada, kuidas omanikud oma puid ära tunnevad – igal perekonnal on erinev värv puu märgistamiseks ja nii ongi kõikidele tüvedele värvilised ringid ümber joonistatud. Veel saame teada, et tänavune talv on erakordselt kuiv, saak tõotab vilets tulla. Tulevik näikse tume olevat. Üks harvaesinevalt pessimistlik tüüp tundub olema

See koht, kus vee olemasolul kosk peaks olema, on isegi kuivast peast muljet avaldav.





Kuskil sügaval all on basseinid, kus on pisut vett näha, mis sinna eelmise aasta vihmadest jäänud.
Siit kalju servalt pidid kohalikud poisid vettehüppeid tegema… mulle tundub see küll lõbusa ajaviitena, mida vaid ühe korra elus proovida saab…



Käidud, nähtud. Ees ootab 60 kilomeetrit ja umbes kaks tundi tagasiteed kämpingusse.