Maroko puhkusereis 2016.

Paradiisi org .

Umbes 20 kilomeetrit Agadirist põhjapool Kõrg Atlase mäestikus asuva jõe (mille nime on keeruline kirjutada ja võimatu hääldada) org, mis kulgeb kõrgete kaljuseinte vahel, kus on palju kaljubasseine ja väikeseid koski.
Eile sai siit kaks korda mööda sõidetud – märkamata ei saa õige koht jääda, sest teeäär on täis asjapulki, kes möödujaid iga hinna eest parklasse üritavad suunata.
Siit peaks saama jalavaeva vähendamiseks ka eesli rentida, aga need paar kidurat isendit näevad minu kõrval nii viletsad välja, et otsustan ise hakkama saada.

Imelikul kombel pole siin ka hetkel ühtegi giidiks kippujat, mistõttu saame ise rahulikult seigelda.
Radasid läheb läbi palmisalu mitu, aga jõe äärde jõudes oleks vaja paar kilomeetrit vastuvoolu minna. Kui muidugi on vett, mille järgi voolusuunda tuvastada. Kui pole, siis peab jõesängini jõudes paremale pöörama.
Aga täna on vesi täitsa olemas ja Argo saab isegi jalad märjaks.





Esimeste basseinideni jõudes jaguneb meie rühm kaheks – mina jään poisiga vee äärde istuma ja vettehüppajaid vaatama, Eve läheb mööda kaljuseina kulgevat rada edasi turnima.





Lõppkokkuvõttes jääme kõik rahule – Eve vaadetega, mis ülevalt avanesid, mina sellega, et ei pidanud end kaljuronimisega vaevama.

Kokkuvõtteks taas üks looduskaunis koht, mille peale Agadiris viibides kindlasti tasub pool päeva kulutada.

Tafraout .

170 km Agadirist kagusse jäävat linnakest peab külastama teda ümbritsevate punasest graniidist kaljude pärast.
Selle vahemaa läbimiseks kulub umbes 4 tundi ja kuna tahaks kohapeal ka ringi vaadata, siis ühest päevast jääb vajaka. Seetõttu võtame ette kahepäevase reisi.
Kui Agadiri liikluskaos selja taha jääb, saab ilusat teed nautima hakata.







Teele jääb Tizgrane – kunagine kindlusküla, tänane hotell.



Pisut enne sihtkohta jõudmist muutub järsku mägede struktuur – välja ilmuvad graniitrahnud.

See kivihunnik peaks meenutama Napoleoni peakatet… võib-olla jääb arusaamine kehva kujutlusvõime, võib-olla vale lähenemisnurga taha…mulle igatahes ei meenuta.

Paar kilomeetrit linnast eemale jääb huvitav koht – sinised kivid.





Aastal 1984 tuli siia mägedesse belgia kunstnik Jean Verame, kaasas pintsel ja suures koguses sinist värvi.
Kas sattus tema muusal paha päev olema või tahtis ta toona vaest vennikest lihtsalt kiusata… või jääb minu kasin kunsti hoomamise anne sellise teose mõistmiseks kiduraks…
Aga kui keegi on kunagi nii palju vaeva näinud, siis pole ju palju mõni kilomeeter sõita ja tehtu oma silmaga üle vaadata.

Kivid, kaljud nähtud, läheme linna peale hotelli otsima. Otsida pole tegelikult vaja, sest neid leidub iga nurga peal.



Astun sisse, vaikne ja tühi. Nii tühi, et isegi registratuuris pole kedagi. Asjaomase isiku saabumiseni tutvun hinnakirjaga – kolmene tuba maksab 35€.
Pisku ootamise peale ilmub üllatunud ametnik – ilmselt siin külastajaid eriti sagedasti ei käi. Ilma pikemalt kauplemata saame 20€ peale kaubale – kolmene tuba ilma hommikusöögita.
Interjöör on uhke, nagu siseneks Ali Baba aaretekeldrisse.



Täiesti korralik pesuruum, konditsioneer ja küte on olemas, vaid telepurk jätab pisut soovida. Aga sateliidi taldrik on sellega kokku ühendatud ja kanaleid on palju, enamus küll araabiakeelsed.



Setime end sisse ja lähme söögikohtade valikuga tutvuma. Neid tundub olema märksa vähem, kui hotelle, aga ühe leiame kohe kõrvaltänavalt. Saiaprügi kogus laua all näitab, et sööjaid on siin käinud. Kanatagine ja berberi omlett (sibulaga) maitseb hea.
Siin maal on üsna tavaline, et söögid on paremad, kui söögikoha väljanägemist hinnates oodata võiks.
Hotellis tagasi, vaatame televiisorist ühte filmi, pusin veidi kliimaseadme kallal, et see soovitud temperatuurile sättida (puldi patareid on tühjad ja nupud vigased), aga lõpuks hakkab sealt mingit õhku puhuma ja saab magama minna.

Hommik algab õhtuse söögikoha ees platsil tõusva päikese esimeste kiirte all end soojendades ja kohvi nautides.



Tagasi sõidame Tizniti kaudu. Kaarti uurides jääb silma suurest teest pisut eemale jääv, veehoidlaks paisutatud jõgi. Looduslike järvedega on Marokos väga kitsas – väidetavalt pole ühtegi ja ega kunstlikkegi palju pole. Seetõttu otsustame väikese ringi teha ja sellele rajatisele pilgu peale visata.
Tee on täitsa sõidetav, vähemalt võõra autoga. Valdavalt kaetud asfaldiga, vaid kümmekond kilomeetrit peab kannatama tolmuse võitu pinnaseteed.









Veehoidla kõrval asuv väike mägi pole üldse kõrge – umbes 200 meetrit merepinnast, aga vaade on selline, nagu oleks vähemalt kahe kilomeetri kõrgusele roninud. Tamm on ehitatud 1972 aastal ja vett kasutatakse peamiselt kohaliku põllumajanduse tarbeks.
Teeme pilti, suhtleme kohaliku papiga, kes selle künka otsas kohvikut peab. Õigem oleks vist öelda, et oma pilbastest hütis teed pakub.
Siit edasi Atlantica Parki sõites pole midagi põnevat peale Agadiri linna liikluselamuste.

Kahel päeval tiirutame lihtsalt niisama Agadiri ümber mägedes ja otsime kauneid kohti.













Kümme päeva autorenti saab kiiresti otsa, nagu kõik head asjad. Tagastame oma väikese sõbra ja oleme taas jalamehed.
Nüüd jääb jälle aega hommikuste käimisringide, turukülastuste ja Agadiris kolamise tarvis.

Ilmad püsivad palavad.

Ärasõit.

Ja ühel hommikul vaatabki kalendrist vastu 24. veebruar… meie 38-s, ühtlasi viimane päev Agadiris.
Otsustame kodumaa sünnipäeva tähistada töövõitudega ja laagri kokku pakkida.
Tegemist jagub terveks päevaks. Naabrid käivad hüvasti jätmas ja uurimas, kas järgmisel talvel oleme ikka tagasi tulemas – raske on vastata, enne peaks katsuma selle vahepealse aasta kuidagi üle elada.



Enne pimedat on kõik valmis, saab minna rannarestorani õhtust sööma ja viimast korda päikeseloojangut vaatama.



Kuidagi kurb tunne on… Mäletan täpselt, et aasta tagasi oli ärasõidu hetkeks juba väike koduigatsus tekkinud, mida praegu küll kuskilt leida ei oska…
Nagu kiuste, on ka tänane õhtu kogu selle aja kõige soojem – südaöösel näitab kraad +25 ja valitseb täielik tuulevaikus.

Kell kuus hommikul tõmbame „juhtme välja seinast“ ja keerame bussi nina kodu poole.
Agadir on ärkamas – on alles pime, aga tuledeta võrrimehi juba üsna palju liikumas.
Mõnus on jälle ratastel olla!

Umbes 100 kilomeetrit hiljem, pikal laugel tõusul teeb käigukast järsku krõmps, krõmps, krõmps ja viskab viienda käigu välja…ja omaks seda enam ei võtagi, ainult krõmpsutab.
Ei võinud siis 100km varem juhtuda, kui Agadiri tulime! Olnuks aega küll põhjust otsida ja selle kõrvaldamisega tegeleda. Meenub aasta tagune kojusõit ja rattalaager – see purunes ka täpselt siis, kui kõik peatused olid tehtud, ees ootas nädalavahetus ja pikad kojusõidu päevad.
Pagan, ei saa ma selle bussiga sugugi sõbraks, käi ja paita teda päevast päeva, aga ikka nöögib kõige ebasobivamal ajal!
Teen kõne tema „ihuarstile“ Keila Pakiautos. Selgub, et midagi fataalset käigukastiga enam juhtuda ei tohiks – peab vaid viienda käigu puudumisega leppima.
Probleemiks võivat kujuneda varuosa leidmine – arvestades auto vanust ja tõika, et selle põlvkonna Fiatil olid kasutusel kolme erineva ülekandega käigukastid…
Täna on neljapäev. Kuna reede on islamimaailmas pühapäeva eest, siis täna ei juhtu siin enam midagi.
Homme oleme Hispaanias, aga seal on tavaks, et täna ei toimu samuti midagi, kõik asjad hakkavad alles maniana liikuma (kui hakkavad), see tähendab aga taas laupäeva, ehk siis paremal juhul alles esmaspäeva.
Kõik variandid tunduvad musta värvi olema…
Samas on olukorrad, kus midagi erilist valida pole lihtsad – tuleb leppida sellega mis on, ehk siis meie puhul lihtsalt sõitu jätkata. Eesmärk pidavat abinõu pühitsema…
Väike mõttekoht on kiiruse valik. Tahhomeetrit pole ja palju mootor pöördeid teeb saab vaid oletada. Oleks vaja Tartust Tallinnasse sõita poleks ju vahet, selle jupikese maad peab iga mootor suvalise valu vastu, aga meil on üle 5000 kilomeetri ees ja tore oleks ju koju jõuda olukorras, kus keps küljepealt väljas ei käi…
Lähtun sellest, et tavaliselt vahetan viienda käigu kiirusel 75, ehk siis 65-70 ei tohiks palju olla.

Oh õudust! See on ikka tõsine katsumus! Palju ei puudu, et vankri ette rakendatud eeslid mööda jooksma hakkaksid.
15 tundi hiljem Tangeri sadamasse jõudes, on parem jalg kange (püsikiiruse hoidjat pole), selg valutab ja pea kumiseb mootori undamisest.
Mingi tüüp tuleb ligi ja uurib, kas läheme öise laeva peale. Ei lähe, tahaks ainult magada. See lõbu maksab siin 5€. Ma arvan, et see on lihtsalt selle tegelase nägemus asjast, mitte ametlik parkimistasu, aga vaielda ei jaksa. Selle raha eest lubab ta meid valvata ka. Naerukoht.

Hommikuse laeva oleks napilt sisse maganud, sest ununes tund ajavahet Hispaaniaga – aga see meenub kohe, kui kella plärina peale silmad lahti teen – puhanud pea ikka ilmselt töötab pisut paremini.
Laeva väljumiseni on vähem kui pool tundi. Hüppan voodist otse pükstesse, kahman paberid, passid kaasa ja torman kassasse.
Meie „valvur“ ka hakkamas ja üritab midagi asjatada, aga ma tean ise ka kuhu minema ja mida tegema peab. Jookseb koos minuga bussini kaasa ja tahab veel 5€ saada, või mõnd suveniiri, või alkoholi või mida iganes. Saadan ta viisakalt pikalt.
Passikontroll läheb kiiresti, sest peale meie pole kedagi, aga toll võtab aega. Marokolased on sadamasse vedanud uhke mobiilse röntkeni aparaadi – ükski auto ei pääse sellest mööda.
Ette rutates võib siinkohal öelda, et see oli ka ainuke tollikontroll kogu meie teekonnal – nagu oleksid marokolased ainsad, kes Euroopa pagulasuputuse pärast muretseksid ja sellega võidelda üritaksid.
Elagu vaba liikumine ja kõik sellega kaasnevad hädad!

Ükski kord on kasu sellest, et siin maal kellaaeg iseenesest midagi üsna ebamäärast kujutab ja asjad ikka omasoodu kulgevad – jõuame kenasti pardale.

Kolm järgmist päeva on vaevalised – vähe sellest, et liikumiskiirus on olematu, minu ja Argoni jõuab ka tõbi, mis Agadiri kämpingus möllas ja mille Eve enne ärasõitu läbi jõudis põdeda – köha, nohu ja üle 39 kraadi palavikku. See kombo on kõike muud, kui meeldiv puhkus.
Seetõttu ei hakka Hispaanias meile osaks saanud lumetormist



ja Prantsusmaa läbimisel pikemalt peatuma.
Esmaspäeva lõuna paiku jõuame lõpuks Saksamaale. Kui algselt oli meil plaanis sellise tempoga koju välja põristada, siis selleks hetkeks oleme ümber mõelnud ja Freiburgis asuva Fiati servise välja googeldanud.
Peamiseks põhjuseks on asjaolu, et kuigi me senimaani oma teokäiguga teistele liiklejatele erilist takistust pole tekitanud, siis arvestades Saksa kiirteede liiklustihedust, kiirust ja peamiselt tõsiasja, et siin kehtib veokitele valdavalt möödasõidu keeld, siis ei taha neile tropiks ette jääda.
Endal on veel kümnekonna aasta tagant hästi meeles, mida sai rekka roolis mõeldud inimestest, kes kiirteel 90-ga sõita ei suutnud…
Kohale jõudes selgub, et matkaautod moodustavad ilmselt suure osa selle töökoja klientidest – positiivne, vähemalt ei saa takistuseks töökoja uks, kust auto sisse ei mahu.



Kurdan tööde vastuvõtjale käigukasti probleemi. Enne kui pikemalt seletama jõuan hakata, küsitakse, kas viies käik kadus ära…ilmselt on see selle põlvkonna Fiati puhul igapäevane nähtus.
Tüüp on täpselt teadlik erinevate ülekannete olemasolust, aga väidetavalt on tal kõikvõimalikud hammasrattad sahtlis olemas… Vot see on saksa ornung! Meil pole haruldane, et varuosa, mis on õlifiltrist spetsiifilisem, tuleb enne kuskilt tellida ja seda tellimust tihtilugu mitu päeva oodata.
Paratamatult meenub aasta tagune saaga rattalaagriga Prantsusmaal…
Remondiaega pakutakse hommikul kohe tööpäeva alguseks, ehk siis poole kaheksaks.
Kuid asjal on ka väike varjupool – küsitud hind on täpselt neli korda suurem kui Keila Pakiautos tehtud kalkulatsioon… Uhh, päris valus!
Üritan hea Maroko tava kohaselt kaubelda, aga sakslane pole sugugi nii paindlik – lõpuks saan siiski viis protsenti soodustust…pagan, kümme korda vähem, kui mustal mandril harjumuspäraseks kujunenud!

Mulle meeldib saksa täpsus. Pool kaheksa tähendab pool kaheksa, mitte 7.35.
Täpselt õigel ajal juhatatakse meid ootetuppa, pakutakse kohvi ja palutakse kaks tundi oodata.
Eve käib apteegist Argole rohtu toomas – tema on veel ainukesena tõbine.
Väikemees magab ja mina sirvin matkaautode katalooge.
Kell 9.30 veeretatakse meie vana sõber ukse ette – kõik on taas korras.

Õhtuks oleme peaaegu Poola piiril, järgmise päevaga Leedu piiri lähistel ja päev hiljem juba kodus.
Mis viga sõita, kui kõik käigud olemas on.

Eesti tervitab meid viletsa ilma ja kogu pika teekonna kõige kallima kütusehinnaga… ilus on mõelda, et elad heaoluriigis. Irv. See oli ette aimatav ja enne piiri sai paak täis tangitud.
Täpsustuseks olgu öeldud, et üle 1€ maksvat diiselkütuse liitrihinda nägime nii Prantsusmaa, kui ka Saksa kiirtee tanklates, aga võrdlusesse see ei sobi, kuna meil pole siiani ühegi kiirteega maha saadud.
Meie tankimistel jäi küttehind kõikjal alla 1€. Olgu või väga napilt.

Veel jääb vaid ära seletada märkus, mille postitasin foorumisse Agadiris viibimise ajal, väites, et kohalike suhtumine valgetesse on aastaga halvemaks muutunud.
See väike ja kogu Marokos viibimise ajal tegelikult ainsaks jäänud intsident leidis aset paar kilomeetrit kämpingust eemal, Aouriri küla kohviku ees tänaval. Istusime seal koos saksa paariga, jõime avokaado kokteili ja lobisesime niisama. Pikas hõlstis habemega tüüp jäi seisma ja imiteeris meie suunas tulistamist. Põmm, põmm, põmm, näol lai irvitus. Üsna õõvastav …
Samas on tõsiasi, et Marokos on suudetud terrorism kontrolli all hoida ja suuremaid tapatalguid vältida, erineval Euroopa Liidust. Ehk siis täna on seal tõenäosus koos mõne usufanaatikuga otse Allahi juurde pääseda ilmselt väiksem kui kodus…

Selline sai meie seekordne puhkusereis. 62 päeva, 11100 kilomeetrit.
Teist korda Marokos käia polnud sugugi igav. Suur osa Eve tehtud eeltööst jäi minu laiskusest tingituna seegi kord üle vaatamata… Aga sellel on vaieldamatult ka positiivne pool – nüüd on põhjust kolmaski kord tagasi minna.

Minu tänud Evele reisikava koostamise, Rainile Keila Pakiautost meie matkaauto põhjaliku tohterdamise eest ja kõigile Teile, kes selle jutu lõpuni viitsisid lugeda.

Päikest!

Läbiloetud

Sai ka natuke aega kulutatud ja lõpuni loetud. Kui pensile jääd, võid kirjanikuleiba proovida. Nälga ei jääks. No mina ikka ostaks.

Tänud kirjutamis-vaeva eest.

Mönus lugu. Ole meheks!

Kena kirjatükk
Aga viies käik neil tõepoolest tüüpviga ning tuleneb väidetavalt halvast õlitusest, mida põhjustab viienda käiguga väikesel kiirusel sõitmine (ilmselt siis 80 ringis)- lihtsalt ei pritsi hammasratastele vajalikul määral õli.

Kehvast õlitusest nad vaevalt lagunevad. Arvan pigem, et lihtsalt nõrgukesed projekteeritud. Ära ei lagune tavaliselt mitte hammasratas ise vaid hammasratta see osa kuhu lülitusmuhv peale läheb (lülitushambad võiks äkki nende nimetus olla?). Samas vahetamine on lihtne, isegi tungrauda pole selleks vaja.

ifffff kirjutas: Samas vahetamine on lihtne, isegi tungrauda pole selleks vaja.

Selle triki võiksid avalikuks teha.

kaminahi kirjutas:

ifffff kirjutas: Samas vahetamine on lihtne, isegi tungrauda pole selleks vaja.

Selle triki võiksid avalikuks teha.

Ära jama, see on nagu kaarditriki avalikustamine, pärast keegi ei maksa enam.

Ta sinna otsakaane taha peidetud ja ilmselt annab hästi painduval inimesel auto all roomates asi ära teha küll. Kõhukad mehed see eest joovad töökoja puhketoas kohvi kuni töö tehtud saab

Illar, oleks pidanud mõtlema tõsisemalt nende spordimõtete peale ja jätma kaalukasvu tegemised tegemata ning need tuhanded eurod vahetuse eest endale jätma.

Ivar Kalev kirjutas: Illar, oleks pidanud mõtlema tõsisemalt nende spordimõtete peale ja jätma kaalukasvu tegemised tegemata ning need tuhanded eurod vahetuse eest endale jätma.

Kas nüüd paljalt kaalujälgimisest oleks piisanud, aga vähemalt kohvitoas lohutav teada, millega saaksid end hädas aidata.
ps Paistis veel üle tunnine video, kus Ivan Boksjori kogu kasti uueks võlus

Otsakaane all need hammasrattad on jah. Piisab rataste välja keeramisest ning siis saab selili maas vabalt asjale ligi. Kuna nende hammasrataste vahetamine on olemuselt lihtsaks tehtud ( ei pea kasti maha võtma jne ) lasub mul hinges kuri kahtlus, et see värk on meelega projekteeritud mitte kestma ja remonditöökodadele raha sisse tooma. Oma nüüdseks hingusele läinud Boxeri kaubikul sain neid 5 aasta jooksul 2 korda vahetada. Uue komplekti eest küsis esindus mõned aastad tagasi 700+ €, aga õnneks on olemas ka ebay ja romulad.

Mina sain aru, et viies käik lihtsalt poogiti asjade arengu käigus neljakäigulisele lisaks ning seetõttu ta selline hädine saigi. Eks oma osa ole ka puudulikul õlitusel, sest muude hammasratastega võrreldes asub ta ju suht perifeerias.

Jälle järjekordne mahlakas reisikiri!
Sul sulg jookseb tõesti mõnusalt!

Kuna töö raha kahe tunni eest võrreldes vidinate(hammasratas, lülitusmuhv ja sünkronisaator)hinnaga oli pea olematu, siis eelistasin tõepoolest kohvijoomist bussi all roomamisele.

Viies käik sureb vanadel Fiatidel peamiselt seetõttu, et on lihtsalt nõrk. Ka õlituse puudulikkus võib põhjuseks olla, aga üks normaalne käigukast paeks ikka kannatama selle käiguga sõita, millega mootor vedada jõuab.
Pisut uuematel, (Fiat 244, alates 2003) esineb 5 käigu probleeme harva,(vahetada saab sama lihtsalt kui vanemal mudelil), aga selle eest on neil sünkronisaatorid nõrgad ja mõne hooletu käiguvahetuse tulemusel võib suvaline käik töölepingu üles öelda. Ja siis on vaja juba kast maha võtta...
Alates 2007 Fiatidel ei saa enam ühtegi käiku ilma kasti laiali lappamatta remontida... Aga nendega pole nii palju probleeme ka (liiga uued alles ), välja arvatud 3 liitrise mootori puhul kuues käik.

Meil on tööl igasugu Fiate hulgi, peamiselt kastikaid. Ma ei mäleta, et läbi aegade oleks mõnel mootor laiali läinud, ikka surevad käigukastid (vahest 300, vahest 500 tuhande peal) ja lõpuks võtab rooste oma...närib raamid ka nii läbi, et sillad tulevad küljest ära. :S

Illar kirjutas: Meil on tööl igasugu Fiate hulgi,.. Ma ei mäleta, et läbi aegade oleks mõnel mootor laiali läinud, ikka surevad käigukastid (vahest 300, vahest 500 tuhande peal) :S

Seda oli hea lugeda. Minu spidol veidi üle 100 Mitu Maroko reisi kohe varus. Oleks vaid sõitjat :huh: Aga meelitada sa oskad.