Põhja keevitus

Vanuril vajaksid kohendamist Fiati tüüpiliselt roostetavad kohad - kabiiniosa astmelauad ja lanžeroni alumised otsad. Kas oskab keegi soovitada kedagi, kes sellise asjaga hakkama võiks saada? Garaažiukse kõrgus peaks olema min. 3m ja asuda võiks kuskil Tallinna pool Eesti nurgas.

Ise küsin, ise vastan. 

Senini on tunne, justkui minu Fiat oleks siin seltskonnas ainuke, mida roosteuss ealeski närima on sattunud… :*)

Olles Ducato tarbesõidukite roostelembusega varasemal ajal üksjagu kokku puutunud ja kuna avastused, mis minu 19 aastat vana kaariku juures ilmnesid, olid muljet avaldavad, jagan neid ka siin teemas Teiega.
Võibolla on sellest kellelegi kasu, päästmaks oma neljarattaline kodu ootamatust fataalsest lõpust. Või aitab vältida sellise “vanakese” omandamist, mille taastamisele võib hiljem kuluda rohkem resurssi, kui soetamisele.

I osa. Ülevaade olukorrast.

Hakkame siis algusest minema. Jutt saab tiirlema ümber 2004-st aastast pärit teise põlvkonna Fiat Ducato iluravi (facelifti) saanud eksemplarist.
Palju aastaid tagasi oli mu tööandja juures hulgi sarnaseid kastiga isendeid, mida kasutati teede hoolduses. Mitte ükski neist ei näinud oma kümnendat sünnipäeva, kuna väljanägemiselt alles viisakatel autodel roostetasid raamid nii hõredaks, et tehnoülevaatusel kuulutati need kasutuskõlbmatuteks.
Ilmselt ei ole lõunamaised maanteede hertsogid (Ducato pisut vabameelne tõlge itaalia keelest), mõeldud meil tavapäraseks saanud meeletute talviste kloriidikogustega koos eksisteerima.

Üks asi on teadmine, sootuks teine soovmõtlemine. A´la - nii küll on, aga mitte minu autol.

Et pilt oleks võimalikult tõene, siis pisut konkreetse matkaauto eelnevast elukäigust.
Masin on sünnist saati olnud aastaringses kasutuses. Selle eest kogu kasutusvälise aja seisnud kuivas ruumis nii talvel kui suvel, nii esimese omaniku, kui viimased 7 aastat minu käes. Peale talviseid sõite, enne seisma jätmist on ta alati alt sooja surveveega ära pestud. Iga kahe aasta tagant (vastavalt ettekirjutusele) käidud Krowni korrosioonitõrjes. Kõik peaks nagu olema olnud suhteliselt ideaalilähedane…

Nii tundus mullegi, kuni ühel möödunud novembrikuu päeval hakkasin talle talviseid rattaid alla sättima. Vahetuse käigus teostan alati väikese põhja aluse inspektsiooni – määrin torsioonsilla (ma olen lihtsalt nii laisk, et ei viitsi pelgalt määrimise pärast autot üles upitama hakata), asendan aja jooksul ära kadunud sumbutaja kummitripid jne.
Ainuke anomaalia, mis sel päeval muidu igati korraliku põhja juures silma jäi, oli väike pragu kabiiniosa uksealuse karbi serva täitvas algupärases kummi taolises põhjakattes ja lanžeroni alumise keevitusõmbluse ära pudenenud serv. Pildil.
 


Võtsin kruvikeeraja ja aerosoolis korrosiooniõli, plaaniga lahti tulnud kumm ära urgitseda ja selle alune õliga üle käia. Üllatuslikult polnud põhjamastiksi all olev valge kummi taoline hermeetik (või mis iganes selle katte nimi peaks olema), sugugi kõvasti kinni… Koukisin alguses kruvikeerajaga, seejärel väikese pahtlilabidaga… See pilt mis avanes, oli masendav, eriti peale haamri ja suruõhuga üle käimist.
 




Natukese ajaga sai selgeks, et seda päeva võib päästa vaid adekvaatse keevitaja leidmine.

 

Oleks nagu 20 aastat meres olnud.
 

Tuleb tõsiselt avaldada kaastunnet sellise jama puhul ja ilma igasugu parastava irooniata tõdeda, et selle krownile kingitud raha eest oleks saanud hulga õlut, millega avanenud vaatepildist tekkinud masendust väheke lahjendada.

Arvo. A kirjutas:Tuleb tõsiselt avaldada kaastunnet... 

Sellest Krownist võib edaspidi teha eraldi teema. Antud hetkel olen veel äraootaval seisukohal - saatsin neile nädalapäevad tagasi pataka pilte ja tagasihoidliku päringu selle kohta, kuhu võis kaduda kahe aasta jooksul karpidest ja lanžeronidest sinna kahel korral (2 aastase intervalliga) piserdatud korrosioonivastane õli? Ära lõikamise ajal sisaldasid mõlemad vaid tolmavat roostepuru... (Need pildid tulevad järgnevates postitustes). Seni pole veel vastust saanud. Ilmselt on nuputamist. 

Õe Polo käis 3 korda Krowwnis ja ülevaatusel kanti maha karpide läbiroostetamise pärast!(krt)

Krown teema siin -  Krown Nr. 1 korrosioonikaitse Eestis?

Jätkame seda Krown teemat seal.

Krown vastab sulle, et vana auto ja uss oli juba sees ja bla bla...

Ma ootan huviga, mis nad välja mõtlevad. Eks rooste võiski enne esimest töötlemist karpides olla. Oleks õli nüüd roosteaugust välja jooksnud, poleks kiruda midagi, peale Fiati viletsa pleki. Kuna karpides oli maailma maanteede tolm roostepuruga pooleks, jääb ikkagi küsimus, kuhu sealt õli kadus... 

Mul lasti puitpõhi korralikult üle aga metallkonstruktsioonid jäid kättesaamatutesse kohtadesse meeste jaoks.

II osa. Keevitaja otsimine. 

Minu nooruspõlves, mis küll juba vähehaaval ajaloo hämarusse mähkuma hakanud, oli iseenesest mõistetav, et igas enesest lugupidavas kolkakülas oli mõni auväärt sepp, kes suutis Žigulli karbid ja paremal juhul ka tiivaääred vahetada.
Ajad on möödunud ja möödudes paraku muutunud – neid, kes Fiati põhja restaureerimistöödele projekti kirjutaks, leidunuks küllaga, neid kes sellega reaalselt hakkama saaks, ei hakanud esialgu kuskil silma…

Lähenesin asjale süstemaatiliselt – helistasin läbi kõik oma sõbrad ja tuttavad nii matkaautode kui motospordi seltskonnas, kes ühel või teisel moel võinuks vajalikke võimeid või sidemeid omada…Algus oli täiesti lootusetu, pikapeale hakkas üks ja teine telefoninumber sõelale jääma.

Paraku ühel juhul oli garaaži uks liiga madal, teisel töökoda liiga lühike, kolmandal tõstuk liiga nõrk, neljandal töökoja lagi liiga madalal, viies pidas tööd liiga mahukaks, kuuenda töökvaliteet oli piltide järgi selline, mida oma auto juures poleks näha tahtnud, seitsmendal oli tööde järjekord poole aasta pikkune…

Ehk siis peale nädalast sebimist ja bussi eksponeerimist olin täpselt samas kohas, kust alustasin.

Vahest on kasulik mitte rapsida ja lasta asjadel omasoodu loksuda.
Ühel heal päeval jagaski sõber Priit Peljo kuskilt Näoraamatu lõpututest gruppidest silma jäänud postitust, kus keegi Jõgeva kandis matkaautol sarnast probleemi lahendas.
Sellest hetkest hakkasid asjad liikuma.

Tegemist sattus olema väga huvitava inimesega – ühega  vähestest litsenseeritud relvameistritest, sõjaarheoloogi ja Jõgeva Militaarmuuseumi   asutaja Sergei Jerjominiga, kes musketite ja kuulipildujate restaureerimisele vahelduseks ka proosalisema töö – autoprojektidega tegeleb.

Hiljaaegu oli Sergei maha saanud esimese Vabariigi aegse Tallinna Arsenali tehases valmistatud soomusauto Arsenal Crossley  1:1 sõitva koopiaga… Selle kõrval tundusid Fiati karbid küll tühine vaev olema. 

Sergei tuli Tallinnasse bussi seisukorda hindama. Vaatluse käigus ilmnes kurb tõsiasi – kuna rooste piir lanžeronidel jooksis sillatala alla, peab töö käigus mootori ära toestama ja silla alt võtma.
Vahest kohe on kõik asjad lootustele vastupidised...

"Paraku ühel juhul oli garaaži uks liiga madal, teisel töökoda liiga lühike, kolmandal tõstuk liiga nõrk, neljandal töökoja lagi liiga madalal, viies pidas tööd liiga mahukaks, kuuenda töökvaliteet oli piltide järgi selline, mida oma auto juures poleks näha tahtnud, seitsmendal oli tööde järjekord poole aasta pikkune…"


Kahjuks on see Eesti tänapäev.
Matkaautode remondikohtadega ongi kitsas. Kuna enamus tavalisi kaubikuid on kõik liisingupillid siis need käivad poest otse lahingusse ja siis peale moraalset ja füüsilist vananemist kas järelturgu või romulasse. Firmades ei kannata osa masinaparki 2...3 kuuks kuskile kere tasstusremonti viia. Pole aega ja kulu ilma tuluta on suur EI.
Samuti ei torgi keegi põhja all enne kui mõni aktiivne ülevaataja heebli läbi raami lükkab ja siis on juba hilja.
 

III osa. Töö protsess. 

Peale jõule liigutasin matkaauto tema Tallinna garaažist Jõgeva muuseumi taga asuvasse angaari. 



Kõrvalboksis ootasid samal ajal kerepingis sõjaaegse puuküttega Gaz AA maised jäänused seda päeva, mil saab töökojast muuseumisse eksponaadiks sõita.





Esimeseks suuremaks katsumuseks kujunes kütusepaagi maha monteerimine. Järgmine pilt annab vasuseid ka paralleelselt minu remondijutuga kulgevale Krowni korrosiooniteemale.
Kaks aastat tagasi töödeldud põhja kattis korralik, senini pehme ja väga kleepuv määre. Mis omal ajal ära tilkus, see tilkus, aga palju oli ka külge jäänud.



Vaid esirataste tagant oli lenduv sodi määrde maha kulutanud.
Ülejäänud kabiini põhja olukord oli valdavalt sarnane - määre, selle all väga paks ja tugev valge, kummi taoline ollus ja selle all... tühjus...



 

Astmelaua plastiku alused tundusid esmapilgul normaalses seisukorras olema, aga vaid seni, kuni neile lihvimiskäiaga lähenetud sai.



Küljekarbi sees avanes selline vaatepilt:



Karbi sisemine leht, mis kogu konstruktsioonile tugevuse peaks andma, kukkus põhimõtteliselt ilma kõrvalise abita küljest ära...

 


 

Kas ta ehitab ise uued tükid või ostsid kuskilt juba enne varuosana uued plekid?

Mitmel erineval põhjusel said kõik vajalikud detailid ise tehtud. Lähiajal jõuan selleni.

Neid detaile, mis ise küljest ei kukkunud, tuli relakaga pisut tagant aidata.





Nagu selliste asjade puhul tavaline – töö käigus ilmnevad ikka uued ja alati halvad asjad.
Kunagi pole nii, et lahti võttes osutub mingi asi oodatust paremaks… Nii ka minu auto puhul.
Kuna raske oli leida plekki, mille külge uusi osi keevitada, tuli teha suuri väljalõikeid. Päris keeruline oli lõpuks aru saada, mis jõud lahtiste esiuste korral Fiati nina üldse pealisehituse ja ALKO raami küljes kinni oli hoidnud…ilmselt silikoon kabiini servas…ja mõni riba roostes põhjaplekki. 

 


 

Otsustasime, et taastamistööde käigus ei kasuta mitte ühtegi Fiati nö “c” varuosa mustast metallist plekki – need on kaheldava kvaliteediga, enamasti vaid 0,9mm paksud. Pealegi kõike vajalikke tükke nagunii võtta poleks. Selle asemel lõikas ja valtsis  Sergei kõik vajalikud detailed originaalide järgi 1,2 - 1,5mm-st, kõik kandvad konstruktsioonid ja raami osad 2mm-st kuumtsingitud plekist. 

Ma ei saa siinkohal jätta eraldi valja toomata seda pilti.  



Tegemist on vasaku lanžeroni välimise küljega, mis läheb mastiksi alla, seejärel logari taha ja hiljem ei näe seda enam kunagi mitte keegi. Selle vaatamata on vajalikuks peetud detailile täpselt originaali kuju anda…  
Ma pean sellisest filigraansusest töökultuuris väga lugu.

Ja ühel päeval pöörduski lammutamine ehituseks. 










(Järgneb)

 

Kas meister salvestab šabloonid?  

Kas seltskonnas mõni keemik ka on?
Mis toimub, kui kokku panna tsink- ja must plekk? Kas seal ei teki keemilist korrosiooni või elektrokeemilist korrosiooni? 
Millest küsimus.
Tegelen praegu ühe auto korrastamisega. Seal oli käigukasti padi täiesti ära vajunud. Ka patja toetav kere osa oli roostes ja paistis väga hullusti. Mõtlesin, et vahetan lihtsalt padja. Seal pole ju midagi, kaks polti lahti ja kolmas kasti hoidev kinnituspolt. Selgus, et enamus roostest oli hoopis padja metallosa, mis oli täielikult haihtunud. Ka kinnituspoldid olid välja keeramatud. Ühe puurisin välja ja teise lihvisin kuidagi rellakaga maha. Uue padja metallosa oli mingi imelik tsingi taoline umbes 4mm plekk. Tundus pulbermetallurgia sarnane.
Igastahes tavaline roostetamine see polnud. Mingi reaktsioon oli seal toimunud. Vibra kindlasti on ja koost ise mootoriruumis.

Olles ise oma Ducatol äsja mõlemad karbid ära vahetanud (ostsn keevituse, õppisin keevitama jne), siis väga huvitab, mis suurusjärku selline töö maksma läheb? Tundub, et tehakse sama korralikkusega nagu enda oma tegin. Mul ka rattakoobastes kohad, mis vajavad veel tähelepanu ja pole kindel, kas kulutada mitu kuud ise tehes või lasta ära teha.

Endal oli plaan viia masin Krowni töötlusele, aga nüüd ootan huviga nende vastuse ära.

Motamees kirjutas: Kas seltskonnas mõni keemik ka on?

Keemikutega tundub siin kitsas olema... 

Omi kogemusi jagades, siis tavalist ja tsingitud plekki ongi omavahel keeruline kokku keevitada, kuna tsingi kiht segab. Hea tulemuse saamiseks peaks keevituskohalt tsingi maha lihvima ja pärast külma tsingiga üle käima.
Mingeid korrosioone nad omavahel ei tekita - tsink kaitseb musta metalli korrosiooni eest.
Küll aga ei sobi tsink kokku alumiiniumi ja roostevaba terasega, nagu ka alumiinium musta metalliga, eriti kui sealt satuvad läbi käima uitvoolud.

Ilmselt selle käigukasti padja aluse juures oli tegemist mõnega neist või teistest omavahel mitte sobivatest materjalidest.

IV osa. Lõpptulemus. 

Ja lõpuks ülevaade ligi poolteist kuud väldanud protsessi lõpptulemusest.
Kindlasti sai parem kui uus ja ehk kestab ka vastavalt... 








Kui arutleda, mis auto sellisesse seisu viis, siis sellel on mitmeid põhjuseid:

1)     Väga ebakvaliteetne tehasepoolne põhjakaitse, mis on lasknud niiskuse enda ja pleki vahele.
2)     Väga ebakvaliteetne Krowni korrosioonitõrje. Küljekarpide ja lanžeronide sisepinnad polnud korduvas töötluses käimisele vaatamata kunagi õliga kokku puutunud.
3)     Külgmiste astmelaudade konstruktsioon, kus alumiiniumist tugi oli tõmbeneetidega kinnitatud küljekarbile. Sealt oli pääsenud niiskus karpi ja saanud alguse suuremat sorti korrosioon. Uued astmelauad said metellist, keevitatuna karpide külge.

Kindlasti olnuks olukord parem, kui poleks autot talveti kasutatud. Samas, liiklusvahend on ikkagi aastaringseks kasutamiseks ja kallist asja, mis pool aastat seisma peab, pole minu meelest mõtet pidada…

Kui keegi tunneb huvi, mis selline ettevõtmine maksma läks, siis võib öelda, et umbes sama palju, kui üks selle põlvkonna keskmine Ducato kaubik täna Auto 24-s.
Eks iga projekt on erinev, huvi korral saab igaüks Sergeiga ise suhelda  FB-s või  5104191.
Igatahes sai töö väga kvaliteetne ja põhjalik, hind selle vaeva eest väga hea, seega julgen soovitada. Olgu siis tegu matkaauto põhja või mistahes muu tehnika restaureerimisega.

Kui parasjagu midagi restaureerida pole, aga juhtub olema huvi sõjaajaloo vastu, siis põigake suvel läbi Jõgeva Pommiaugust  , kaubelge Sergei endale giidiks ja uskuge mind, seal on põnevat kuulamist oi, oi kui palju.


V osa. Epiloog.

Kogu selle pika jutuga tahtsin juhtida tähelepanu asjaolule, et sel novembripäeval, enne kui läksin bussi põhjaalust kruvikeerajaga torkima, oleksin võinud ta täiesti puhta südametunnistusega panna müüki klausliga “rooste puudub”… Kuna korrosiooni polnud ühelgi välisdetailil ega põhja all. Ainult see pisike pragu kummi sees, seal küljekarbi servas…

 

Seega ostmise ajal sa ilmselt vaatasid samuti- roostet kuskil näha ei ole ja järelikult korralik auto?