Ise küsin, ise vastan.
Senini on tunne, justkui minu Fiat oleks siin seltskonnas ainuke, mida roosteuss ealeski närima on sattunud… :*)
Olles Ducato tarbesõidukite roostelembusega varasemal ajal üksjagu kokku puutunud ja kuna avastused, mis minu 19 aastat vana kaariku juures ilmnesid, olid muljet avaldavad, jagan neid ka siin teemas Teiega.
Võibolla on sellest kellelegi kasu, päästmaks oma neljarattaline kodu ootamatust fataalsest lõpust. Või aitab vältida sellise “vanakese” omandamist, mille taastamisele võib hiljem kuluda rohkem resurssi, kui soetamisele.
I osa. Ülevaade olukorrast.
Hakkame siis algusest minema. Jutt saab tiirlema ümber 2004-st aastast pärit teise põlvkonna Fiat Ducato iluravi (facelifti) saanud eksemplarist.
Palju aastaid tagasi oli mu tööandja juures hulgi sarnaseid kastiga isendeid, mida kasutati teede hoolduses. Mitte ükski neist ei näinud oma kümnendat sünnipäeva, kuna väljanägemiselt alles viisakatel autodel roostetasid raamid nii hõredaks, et tehnoülevaatusel kuulutati need kasutuskõlbmatuteks.
Ilmselt ei ole lõunamaised maanteede hertsogid (Ducato pisut vabameelne tõlge itaalia keelest), mõeldud meil tavapäraseks saanud meeletute talviste kloriidikogustega koos eksisteerima.
Üks asi on teadmine, sootuks teine soovmõtlemine. A´la - nii küll on, aga mitte minu autol.
Et pilt oleks võimalikult tõene, siis pisut konkreetse matkaauto eelnevast elukäigust.
Masin on sünnist saati olnud aastaringses kasutuses. Selle eest kogu kasutusvälise aja seisnud kuivas ruumis nii talvel kui suvel, nii esimese omaniku, kui viimased 7 aastat minu käes. Peale talviseid sõite, enne seisma jätmist on ta alati alt sooja surveveega ära pestud. Iga kahe aasta tagant (vastavalt ettekirjutusele) käidud Krowni korrosioonitõrjes. Kõik peaks nagu olema olnud suhteliselt ideaalilähedane…
Nii tundus mullegi, kuni ühel möödunud novembrikuu päeval hakkasin talle talviseid rattaid alla sättima. Vahetuse käigus teostan alati väikese põhja aluse inspektsiooni – määrin torsioonsilla (ma olen lihtsalt nii laisk, et ei viitsi pelgalt määrimise pärast autot üles upitama hakata), asendan aja jooksul ära kadunud sumbutaja kummitripid jne.
Ainuke anomaalia, mis sel päeval muidu igati korraliku põhja juures silma jäi, oli väike pragu kabiiniosa uksealuse karbi serva täitvas algupärases kummi taolises põhjakattes ja lanžeroni alumise keevitusõmbluse ära pudenenud serv. Pildil.
Võtsin kruvikeeraja ja aerosoolis korrosiooniõli, plaaniga lahti tulnud kumm ära urgitseda ja selle alune õliga üle käia. Üllatuslikult polnud põhjamastiksi all olev valge kummi taoline hermeetik (või mis iganes selle katte nimi peaks olema), sugugi kõvasti kinni… Koukisin alguses kruvikeerajaga, seejärel väikese pahtlilabidaga… See pilt mis avanes, oli masendav, eriti peale haamri ja suruõhuga üle käimist.
Natukese ajaga sai selgeks, et seda päeva võib päästa vaid adekvaatse keevitaja leidmine.