Renault Midliner 180.12/C 96a

Arvan, et sellist teemat on vaja, kuigi see ei haaku praegu otseselt selle foorumi formaadiga. Paljud ei tea auto ehitamisest suurt midagi. Minu oma poegki (kõrgema astme mehhaanik) sai üllatuse osaliseks (mina ka sellepärast, et tema ei teadnud), kui rattaid alt ära keerasime. Seletasin siis talle, et paljud noored ei teagi, et vanasti olid veokatel tagarattad topeltmutritega all. Tema aga vastas mulle, et ta ei teadnud, et tänapäeva veokatel on rattad ühe mutriga (tal oli Gaz 53).
Teema laiendaks mitteteadjate silmaringi. Iseasi, kas seda üldse vaja ja mis selle teadmisega peale hakata. Mina olen küll otsinud erinevate autode oskusteavet netist. Tasun oma teemadega siis karmavõlga.
Esimesed leheküljed järjejuttu tulevad lihtsalt copy/paste teisest foorumist ja siis hakkab jutt oma elu elama, kuni elab.

Sai soetatud jälle üks auto. Haigus vajab ju leevendust. Masinal on turbo ja interkooler. Isegi kuus silindrit on. Nii võimast autot pole mul ennem olnud. A küll ma hakkama saan. Pojal ja tütrel on/olnud võimsamadki ja nendega sõidetud ringi küll.
Kiiret tegemisega pole, sest sõitmiseks on masinaid mitmeid. Lihtsalt hakkas meeldima. Käisin maal tööl ja mööda sõites nägin. Mõni km edasi keerasin otsa ringi ja läksin rääkisin peremehega. Tuli välja, et see oli peremehe poeg, aga ikkagi saime läbi helistamiste kaubale. Ja sealt ma ta kodo tassisingi.
Probleeme on/saab olema palju, sest masin on kaheksa aastat lihtsalt seisnud.
Juttu jätkub kauemaks. Esmalt äratoomisest ja hiljem ka tegemistest. Muidugi tuleb ka pilte...

Läksin siis ära tooma. Sõber oli ka hakkamas ja oligid ju teist meest vaja ka.
Kõigepealt vaatasin google mapist kõikse otsema tee ja võimalikult metsa vahelt. Pabereid ju polnud. Marsruudi sai nii maha, et suuri teid tuli ainult mõnest kohast nati puudutada.
Kohapealne olukord. Kummid maa sees, akut loomulikult pole ja auto üleni samblane. Väljast päris kobe auto. Kui võtmed toodi ja ukse lahti tegin, pidin püksi tegema. No ukse alt karp täitsa mäda. A mul oli siis juba savi, sest tabletid olid kenasti võetud. Berlingo kong oli võtmeid, õli ja igast muud nodi täis. Sealt oli kiirremondiks kõike võtta.
Jõudis siis asi niikaugele, et saimegid käima. Peale väheke aega töötamist oli kärsahais üleval. Tuli välja, et generaatori laagrid olid täitsa kinni. Ma kohendasin siis teisi asju (põhiliselt tulesid) ja sõber loksutas genekat. Padrunvõtmega rihmaseibi otsast loksutades sai lõpuks rootori loksuma ja pika töö peale ka lõpuks ringi käima. No nüüd võis juba liikuma hakata.
Ja oh seda rõõmu, hakkas ka liikuma. Liikudes selgus, et pidurid olid väga nõrgad. Teatud põhjusel (vedruaku) oli käsipidur täitsa toimiv. Ette rutates, selgus hiljem, et esipiduri torud olid täitsa läbi roostetanud ja need tuli kõik uued panna. Õli muidugi lahkunud roostes torude kaudu.
Teepeal pidi ühe pisikese hädapeatuse ka tegema. Tagaluuk ei tahtnud kinni püsida. Pold mul aega seal sellega tegeleda, sidusin koormarihmaga kinni. Õnneks vihma ei sadanud, muidu oleks nägemine vilets olnud. Kojamehe võllid on aastatega nii kinni jäänud, et siiani pole liikuma saanud.
Mina ees ja julgestusauto järel. Nii jõudsimegi õnnelikult kohale.

Kõikse pealt uurisin auto tervislikku seisukorda igalt poolt. Midagi suuremat ei tohi katki olla, sest see viiks eelarve ulmevaldkonda ja oleks mittevajalik. Pigem läheb masin siis vanarauda. No pole ka siiani midagi leidnud sellist hirmutavat. Kõik on "pisiasjad", mis tegelikult annavadki kokku suure asja.
MNT käigu jätan praegu üldse vahele, sest see oli täiesti mõttetu ja eks tulevik näitab, mis sest üldse saama.







Pesu. Kuna aastad olid väga kõvasti autot katnud, tuli pesu teha. Paari päeva pärast nägi auto juba täitsa kobe välja.

Kong maha. Kuna kraanat pole, siis tuli kasutada "nipitamist". Päris maapinnale ei tahtnud panna. Venitasime siis kuskilt nõgeste seest kaks treppi vundamendiks. Keerasin kõik liftitamist segavad detailid küljest ära ja sidusin kongi raami koormarihmadega puu külge. Plaan oli pool kongi maha pingutada. Kuna aga koormarihmade pinguti jõud ei hakanud peale, siis panin käigu sisse ja sõitsin kongi tahapoole. Seejärel panime 66ele tule rauda ja hakkasime vintsiga edasi tõmbama. Et kong kolksuga maha ei kukuks, sättisin tagaluuktõstuki kaldteena paika. Ja nii lõpuks saigi kongi "vundamendi" peale.











Ja nüüd hakkas jälle pesu, pesu, pesu...

Sef pool retro renu, mida või keda ta sinul vedama kakkab?

Ma pole kuskil maininudki, et see retro on.
Otsest vajadust asjal polegi. Sai soetatud "raviotstarbel". Tööauto on olemas. forum.automoto.ee/showthread.php?tid=46374
Tööauto kandevõime aga on nati väike. Sellest ka kukla taga pakitses mõte suuremast (kandevõimekamast) masinast. See aga pole üldse väga aktuaalne pakitsus, kuna paar aastat tagasi kukkusin krossikaga korraks küljuli. Seases sellega vist jääbki see töö kus seda ja teist. Nüüd aga ongi aega rohkem "pottsepaautot" ehitada.
Fakt aga see, et selle auto peale peab tulema elamu. Muud moodi pole ta mõeldav, kui just mingit tööasja sellega ei tule pähe tegema hakata. Kuna ta on raskeveok, siis peab ta kõvasti raha sisse tooma, et kõik maksud makstud saaks. Elamuks ehitamise korral läheb ta aga M1 klassi ja maksud on vägagi talutavad.
Tänu MNT ametnike furaska triibule jäi vormistamine üldse katki. Nii, et praegu on ta vanaraud, mida üks mees lihtsalt rahulduseks näpib Sellest lähtuvalt võivad ka mõned remondi otsused välja paista imelikud. Näiteks polnud praegu võtta pidurikatteid ja panin kulunud katetega kokku tagasi. Mutrid aga kõik keeravad nüüd lihtsalt ja vajadusel on katteid lihtne vahetada. Hoian eelarve võimalikult madala, sest vanaruda pole ju mõtet viia "puhast raha". Seal makstakse ainult raua eest.

Motamees kirjutas:
Ja nüüd hakkas jälle pesu, pesu, pesu...

Kui ühte autot survepesuriga nii palju pesta, pesta ja pesta, siis see üsna tihe tükk veel.

Kuna Motamees hea ja avala südamega sõber, siis julgen teistele hoiatuseks öelda, et hoidke end tema haigusesse nakatumast. See tõbi ei ole ravitav.

Renault Dreamliner.

Sain alles nüüd aru, et Leol mainiski, et on pool retro auto. Ma aga lugesin sealse kirjavea tõttu natuke valesti.

Masinal on küljes igatsorti vidinaid. Katsun neist sotti saada. Leidsin mitmete kohtade peal pimedaks korgitud andurite pistikuid. Kork maha, sild peale ja saabki teada, milleks ette nähtud.





Masinat tuues sai mootori seisma jätta ainult käiguga. Uurisin põhjuseid. Põhiline oli see, et aja jooksul olid pneumosilindrid liiga raskekäiguliseks muutunud. Pumba küljes olev ajam sai ära määritud ja tagastusvedru asendit muudetud. Teine seismajätja on mägipidur. See oli täitsa kinni kiilunud. Võtsin silindri küljest ja hakkasin mägipiduri klappi harjutama. Lõpuks sain klapi vabalt liikuma ja panin silindri tagasi külge. Nüüd saab mootori kenasti seisata. Mägipiduri klapp sulgeb väljalaske toru täielikult.







Mootori õli vaja ju ka vahetada. Läbisõidust ei tea midagi, aga ajalimiit on kindlasti ületatud. Kõigepealt panin sisse mootoripesuaine, et käivitamiste ja liigutamiste ajal saab see toimida. Motonetist ostsin valmis 20L kanistri õli, et siis saan oma autodel õli vabalt vahetada. Berlingol vahetasin ära ja siis hakkasin Renul vahetama. Õlifilter sai ka valmis varutud. Juba vana õli välja lastes tekkisid mul kõhklused. Tavalisest väljalaskmise ämbrist jäi väheks. Pesuõli sisse valades sai ka aimu mootori suurusest. 6L pesuõli on suhteliselt vähem, kui tavalisele mootorile 1L. Õlifiltri maht on 2L. Igastahes 20L kanister sai otsa ja natuke jäi vajaka ka. Karteri maht on umbes 18L.
Filtrit paigaldades tuli välja, et tellitud oli vale filter. Millegipärast pakub sellele mootorile kahte erinevat filtrit. Tellisin siis uue ja õige.

Vedru. Vanasti, kui sai isekallutajatega sõidetud, lõikasime veoauto väliskummist padjad pealehe ja tagumise (libiseva) vedrukapi vahele.
Parema poole peal on vedru pealehte vahetatud, kuna ta on kulunud vedru kapi sees pooleks. Uue vedru kulumise vältimiseks on keevitatud peale lisavedru tükk. Tegelikult oleks aga pidanud panema sinna auto väliskummi tükist vahetüki. Olen alati oma autodel vedrulehtede vahele pannud transportöörlindi jupid, või kummipadjad. Nii ei kulu vedrulehed, pole käginat ja vedrustus on ka pehmem.



Vasaku poole vedruleht on jäänud vahetamatta. Ilmselt pole nad kulunud võrdselt ja parema poole vahetamisel oli vasak pool veel terve. Võtsin siis paikamise töö ise käsile. Lisalappi poleks peale pannudki, aga teisele poole on ju pandud. Nii saab vedrupakid ühekõrguseks. Loomulikult tuleb kapi ja lehe vahele kummist vahetükk.

Sumbuti.
Valtsitud külg on mitmekordse plekina niiskuse korjamise koht. Sealt mädanebki asi ära. Ka tagumise otsakaane ääres oli roostes kohti ringiratast. Mõtlesin siis kaane maha lõigata, näeb sisse ka. Lõikasin sumbuti paar senti lühemaks ja plaanisin otsakaane uuesti otsa keevitada. Seal aga pingutasin pisut üle - värvisin kaane ja sisu enne kokku panemist üle. Süsihappekeevitus aga ei salli üldse mingeid vingusid. Keevitamine tuli nagu s'tahunnik, aga ikkagi kinni sain.
Kui kõik oli keevitatud ja värvitud, siis valasin mõlemast otsast õli sisse ja kantisin teda igatepidi. Nii sai sisemise korrosioonitõrje tehtud. Muidu roostetab veel ennem kasutama hakkamist läbi. Kirjad otsa peal näitavad, et tegu on alles originaalsumbutiga.











Ja selline näeks selle auto sumbuti välja inseneri laual.

Mingi aeg oli raaminumber nii tähtis, et selleks hakkasin juba raami juppe eemaldama. Igaltpoolt uurisin (esindused,maanteamet...pidin juba tehasesse kirjutama), keegi ei tea täpselt numbri asukohta. Aina umbes ja oletused. Number ilmus välja halja raami pealt. Selleks pidi palju rellakaga haljastama. Nüüd tean mina täpselt selle auto raaminumbri asukohta. Igaüks võib vajadusel küsida Toungue

Enne veel, kui raami kallale asusin, otsisin õli sissevalamise torule korki. See oli kadunud ja sobivat ei leidnud. Võtsin siis vana Iveco küljest korgi ja sissevalamise suudme otsa ja nipitasin selle külge. Kõigepealt panin parajas mõõdus vooliku Iveco torule. Nüüd istus see täpselt Renu toru sisse. Kaks toru ühendasin omavahel kokku kolmekordse kahaneva toruguga. Ikka lühemast pikemani. Sai täitsa jäik ja veekindel.



Ja seejärel asusin raami paljakas kruvima...

Motamees kirjutas:

Vaatan, et siin on tegu elektrivoolu taaskasutusega. Elektrikeevituse päike muudetakse taas vooluks päikesepaneelde kaudu.

Päris päiksepatarei peegeldusvoolust keevitamiseks ei piisa. Pidin käruga voolu juurde tooma, nii sai kenaste hakkama.

Raami pealt on näha, et mingi aeg tagasi on seda liivapritsitud ja värvitud. Sealt, kus liivapritsiga ligi saab on asi väga ilus. Alla on pandud mingi hea krunt ja peal kattevärv. Samas on aga kohti, kuhu pritsi juga ei saa ligi ja see määrabki roostetamise taseme. Vedrukapi ja vaheraamide tagused on kenasti roostes. Keerasin kõik need, mis olid poltidega, küljest ära ja sain sealt rooste rellakaga maha lasta. Siis roostesurm ja peale seda Hmmerrite värv peale. Vahetalad ja muud küljest ära käivad detailid lasin kodus nõelpüstoliga puhtaks. Esimese satsiga jõudsin amortide kinnitustalani.

Raamiga etapp edasi oli järgmine kolmandik. Kuna vahepeal on needitud talad, siis vahetalasid enam välja võtta ei saa. Siis pidin puhastamise ja värvimise ajal lükkama tala edasi tagasi. Raami saab niimoodu värvitud, aga vahetala otsad jäävad kaitseta. Need osad tuleb pärast kaitsta korrosioonitõrje õliga.

Vedrukapid olid seespidiselt roostet täis. Ära võttes saab nad seest ka kenasti puhtaks teha.



Igaühel pole raaminumbrit vaja vaadata. Tegelikult ei tahtnud ma seda üle värvida, seda on veel vaja kontrolli jaoks...kui on.



Värvitud osa. Peitepilt raaminumbriga.



Viimati jäigi vihma pärast tagasilla värvimine katki.

Panin tagumise stabika varda puksi kronsale peale. Tuli välja, et keskmine sõrm on kulunud ja uus puks loksub. Kiskusin uuesti maha ja lõikasin saksa kartulikombaini lindist täitepuksi. See on hea sitke materjal. Ühtlasi lõikasin ka vedrulehtede vahele pehmenduslehed sellest. Nii on auto pehmem (paljulehelised vedrud) ja ei krigise suvel kuivaga. Vähetähtis ei ole ka kulumise aspekt. Osadel lehtedel on juba tehase poolt kummipuksid vahel. Ei tea küll, miks mitte kõigil.

Sai külge tagumised vedrukapid. Poltide määrimiseks tegin omale õhu ja sajukindla määrimispintslitopsiku. Lahtises nõus läheb ML lõpuks tavotiks (paksuks) kätte ära. Enne poldi panemist määrin kõik liited, vindid, seibid, augud ...



Kapidel vahetasin asukohti, et kompenseerida aastatepikkust ühekülgset tööd.





Eriti oli see näha tagumise kapi juures. Seal on üks serv lausa cm jagu kulunud ja teine täiesti puutumata.





Külge said ka stabilisaatori varda kronsad. Pildilt vaatan, et olen unustanud kinnituspoldi ülejäägi maha lõigata. Teen seda järgmisel korral. Teistel kohtadel olen ikka katsunud mutri taguse vaba vindiosa maha võtta. Muidu roostetab see täis ja tulevikus on mutrit halb ära keerata.



Osa polte ja seibe ostan uued. Poltidel on keskosad roostetanud ja seibid on liiga kõva karastuse saanud. Paljud on pragusid täis ja lahti võttes pudisesid laiali.

Nii, copy/paste aeg on läbi. Nüüd peab hakkama ise kirjutama. Arvuti rikke tõttu on mõned asjad kaduma läinud, aga osa pilte saab erakirjavahetusest kätte.
Praegu võtame ette jahutusvedeliku paisupaagi korgi. Õli sissevalamise korgi asendamine sai juba tehtud. Paisupaagiga oli rohkem nuputamist.
Probleem selles, et kork peab pidama umbes 1 att survet. Plastik aga oli pragunenud ja surve all seismisest täiesti pooldunud. Seisis ta jupi aega niisama laual, kuni tuli idee kasutada liimsilikoni ja armatuuri pooldumise vastu. Leidsin ka sahtlist mingi membraani, millega sai kaane osa hermeetiliseks.



Panin esialgu kaks poolt lihtsalt kokku ja kindlustasin armatuuriga.



Siis panin peale teise kihi ja vormisin selle isoleeriga ära. Kile panin vahele, et liim vormijale kinni ei jääks.



Peale vormi eemaldamist lõikasin noaga pealt siledaks.



Ja sisse panin leitud membraani tihendiks.

Tagumise stabilisaatori ülemistest kinnitustest on põgusalt juba juttu olnud. Nüüd sai alumised otsad ka kinni.



Kuna lahti võttes tuli alumised kinnituspoldid pooleks lõigata, siis tellisin need uued. Ueed lõikasin kohe õigesse pikkusesse, et tulevikus poleks vaja jamada.



Eks seal on koormused suured ja poldid on kunagi loksuma läinud. Nüüd tuleb suuremate raamiavadega midagi ette võtta. Otsisin mõned naelad ja keerasin ümber poldi. Kui nüüd polt kõvasti kinni keerata, siis pressitakse metalliriba loksu täiteks. Kui nüüd polti, sõitma hakates, mõned korrad pingutada, siis saabki stabika otsad korralikult kinni.



Polte ära lõigates pidin lõike tegema puksi ja kronsteini vahelt. Seoses sellega tuli sinna, lisaks kulumusele, ka lõike pilu. Selle vahe täiteks otsisin vastava paksusega seibi. Nii peaks kõik loksud olema kõrvaldatud. Praegu jätan stabika kinnituspoldid veidi lahti. Masin on koormamata ja vedrud täiesti püsti. Kui nüüd koormus peale tuleb, siis vedrud langevad kõvasti ja stabika puks peab palju poldi peal keerama. Kui polt kohe kõvasti kinni keerata, siis lõhub kummipuksi ära või jätab liialt pingesse. Pinges puks aga puruneb ikkagi kiiresti. Ideaalne on, et polt tõmmatakse kinni puksi töö keskosas.

Nagu juba mainisin, läks vahepeal osa pilte kaduma. Seal olid tagavararatta tõstmise seadme remont ja paagi paikamine.
Tagavara ratta hoidmise vinklid olid juba paigatud ja jälle ära mädanenud. Lõikasin siis ükshaaval (et kronsa ikka samale kohale jääks) vinklid küljest ja asendasin nelikant toruga. Loomulikult puurisin augud, et saaks teha korrosioonitõrje.
Tõstmiseks oli ennem kasutusel tross, mis oli ka mäda ja ratta haakimise seade oli juba kadunud. Asendasin trossi koormarihmaga, mis on praktiliselt igavene. Haakeseadmena kasutasin lauajuppe, mis omavahel sai kokku kruvitud.



Kütusepaak oli nagu sõel. Eelmine omanik veel arvas, et kütus oli paagist ära varastatud. Ei ta olnud. Kütus jäi kõik talle õue pääle.
Paagi vitste alused on pidevalt mustad ja niisked. Sealt oligi olukord kõige hullem. Lõikasin osa kohti välja ja keevitasin paigad asemele. Et asi väga viisakas oleks, lasin rellakaga kõik keevituse kohad iluti siledaks. Siis valasin natuke kütust sisse, et lekkeid kontrollida. Olin käiamisega natuke liiga hoolas olnud ja osa keevituse auke hakkasid lekkima. Siis alles jama hakkas. Süsihappe keevitus ei salli mustust keevituse koha peal. Ma aga ei saanud enam paikade kohti küttest puhtaks. nii ma siis "sittusin" need augud uuesti kinni. Enam ei käianud ka. Visuaalne olukord jäi oluliselt hullem, kui peale esimest keevitust, aga midagi polnud enam teha, vähemalt leket pole. Olga siis nii, keevituskohad jäävad enamuses peitu.
Küttega keevitamise ajal puhus föön pidevalt kuuma õhku paaki. Nii ei teki plahvatuseks vajalikku gaaside kontsentratsiooni paaki.

Täna küsiti mult rooste puhastamisest ja pärastisest töötlemisest.
Selle projekti puhul võttis ametnik mult võimaluse liivapritsi kasutada. Liivaga puhastamine on küll väga tõhus, kuid komplitseeritud. Antud masin on kunagi saanud liivapritsi töötluse ja väga korraliku krundi/värvi. Töö ise on aga olnud pealiskaudne. Kõik kohad, mida pritsija ja värvija said ümber auto jalutades töödelda on perfekto. Muu osa aga ei kannata kriitikat. Ja keti tugevuse määrab ju nõrgim lüli.
Et igale poole ligi saada, eemaldan ma võimalikult palju detaile. Rooste eemaldamiseks kasutan ma enamuses vibratsiooni. Suuri detaile peksan kuvaldaga. Väiksid detaile koputan haamriga. Eemaldatud detailide puhastamiseks kasutan ka nõelvasarat. Maal ma sellega tegutseda ei saa, kuna nõuab palju õhku. Selline kompressor on mul kodus. Suurt rolli mängib ka survepesu. Olen pannud tähele, et paar nädalat peale esimest pesu on osa värvi ja roostet jälle pisut lahti. Uus pesu võtab ka selle maha.
Esimene ostetud (Biltema) nõelvasar läks nüüd veits katki. Otsisin uut ja Eestist ei leidnud (üks 400 eurine oli). Juhuslikult leidsin aga nime NÕELKLOPPER. Ja valik kohe küllalt suur. Ei pidanudki ostma tervet, vaid sain osta ainult uue otsa. Kes soovib omale sellist soetada
astri.ee/tooriistad24/pneumaatiline-noelklopper-1585112224460/
Kellel on kodus taoline suruõhu meisel
astri.ee/tooriistad24/pneumohaamer-ilma-kohvrita-1585112207733/
võib omale soetada ainult nõelte otsiku
astri.ee/tooriistad24/rooste-eemaldus-otsik-suruohuhaamrile-noelklopper-1585112209917/
Kaup oli paari päevaga kodus. Ei ole tea mis imeriist, aga teeb töö küllalt tõhusaks. Kordan veelkord, et kompressor peab olema küllaltki tootlik.
Peale rooste eemaldamist töötlen ma detaili roostemuunduriga. Vanasti oli Buvanol. Nüüd on mingi HP roostemuundur.
www.bauhaus.ee/roostemuundur-hp-anti-rust-1-l.html
Kindlasti on ka teisi muundureid ja kloppereid, mul aga need.
Detailid värvin pärast üle laevavärviga. Miks laevavärv? Aga selle pärast, et laeva värvi tohtivat värvida ka natuke roostes pinnale (nagu Hammerite).
Värvi alla minev pind peab olema ikkagi küllalt puhas. Igale poole ei saa ligi ja roostet jääb. Siis õlitan seda pinda. Õli imbub rooste vahele ja takistab edasist levikut mõneks ajaks.



Õlitamiseks olen kasutanud enda ja teiste vanu varusid. Tihti on nii, et omanik ise ka ei tea, mis õli tal kankus on. Olgu mis ta siis on, rooste vastu aitab ikke. Õlile lisan tahenevat ainet. Tihti kasutan selleks ML korrosiooniõli. Ainult ML õli ei taha hästi rooste vahele pugeda, vajab vedeldit (kasutan diiselkütet). Õlile aitab ka lisada pigimastiksit. Vene ajal kasuti auto põhja katmiseks. Tihti leidub seda vanemate meeste garaasiriiulitel. Mingi aja pärast taheneb selline kemüüse pinnal ja vesi ei suuda seda maha pesta. Pigi vedeldamiseks kasutan ka diislit või bensiini.
www.ladaklubi.ee/foorum/viewtopic.php?f=18&t=875
Värvin pintsliga. See hõõrub värvi pinna/rooste sisse. Pihustiga värvides põrkub tuul nurkadest tagasi ja toob ka värvi tagasi. Sellisel juhul tuleks ennem nurgad ikkagi pintsliga läbi mudida.
Aerosoolvärvidest ei arva suurt midagi. Halvasti ütelda ei taha ja head pole midagi rääkida.

Ja veel. Kui miski tekitab segadust, siis võite ju siin teemas küsida. Muidugi võib ka telefoniga küsida, aga siis on see vastus ju foorumi jaoks "salajane".

Pidur.
Kõigepealt vist tuleks mainida, et veoka pidurid on natuke teistmoodu. Seal on olemas üks asi millel võiks nimi olla vedruaku. Sõitmise ajal surutakse õhuga vedru kokku ja pidurdatakse vedruaku all oleva membraani ja suruõhuga. Õhu kadumisel või käsipiduri peale panemisel (lastakse õhk vedru alt välja) surutakse vedruga membraan alla, mis omakorda kiiluga surub klotsid laiali.



Et õhu kadumisel saaks masinat liigutada, on vedruaku küljes polt, millega saab vedru kokku suruda. Mul oli niipalju lihtsam, et lasin õhuga vedru pingesse ja siis keerasin (kerge keerata) poldi vinna.



Eraldasin siis aku osa membraani osast ja lükkasin maha suure shita.





Seejärel asusin "pommi" kahjutuks tegema. Vedrul on tohutu jõud ja kui seal midagi lahti pääseb, siis kargab vedru mööda tuba tüki aega ringi. Tean, sest olen kunagi ühe "pommi" lahti lasknud. Plekkkattega uksel oli mõlk sees pärast.
Kolm päeva nuputasin, kuidas kaan maha käib. Koputasin kummivasaraga ja vaatasin internetist. Tulemus null. Äkki tuli mõte lihtsalt kruvikaga nokkida ja voilaa, lahti saingi.



Enne pooleks võtmist tuleb membraani lükkamise plastikkork ära võtta. Peale seda on keik teed valla.





Jälle pesu ja puhastus. Natuke keerasin vedru osa lahti, et saaks seest pesta.



Selgus, et silindri osa on natuke kulunud. Kolb liigub mingi 5-6cm ja ise toetub oma raskusega silindri pinnale. Altpoolt oligi kulumisrant sees. Oksüdeerumise jäljed ja kulumise püüdsin välja lihvida silindri lihvimise kiviga. Kulumise osas see väga ei õnnestunud.



Ostsin poest uued rõngastihendid, mis saada olid. Muud rõngad (plastikust juhtrõngad) ja manseti puhastasin kenasti ära ja määrisin kokku kummimäärdega. Panin uuesti kokku ja paika pannes panin alumiseks pooleks teise kandi. Siis hakkab kulutama silindril uut kohta.



Ja lõpuks küsimus ka.

Äkki keegi teab, nende plastikrõngaste kohta täpsemalt. Olen nüüd mõlemad "pommid" lahti võtnud ja sääre juhtpukse on kaks tükki + kummist rõngastihend. Mõlemal akul oli kahte erinevat värvi rõngad. Kollane oli kolvi pool ja valge välja pool. On see juhuslik või ons mingi mõte asjal?

Tere.
Isiklikult kaldun arvama, et algselt olid mõlemad rõngad valged, kuid kolvi pool olev puutub rohkem kokku õhu süsteemis leiduvate lisanditega ja sellest ka värvimuutus- valge plasti eripära.
Ei pretendeeri absoluutsele tõele .

Parimatega

Isegi kui rõngastel tõesti värviga markeeringut ei ole (milles küll kahtlen) siis selgelt on ju pildil näha ühel rõngal 1 ja teisel nr 2.

Ilmselt see ikka midagi nende asendi või järjekorra kohta peab ütlema ja omavahel asendatavad nad ei ole.

Motamees, rõngaste suhtes saadan sulle varsti PS-i kontaktiga, kes võibolla peaks teadma asjast.