Renault Midliner 180.12/C 96a

Tanan reageerijaid. Eavp mottega olen uhel meelel.
Ega mul nende rongastega muud probleemi polegi, kui uudishimu. Pomm on kokku pandud ja rongad paigas.

Vahelduseks votame rattad alt ja paneme tagasi. Pidin poisi appi kutsuma, sest uksi ei jaksand. Kaks meest ikke kaks, keerasid spets heebli koveraks, aga lahti saime. See oli nuud see koht, kus poisile toin rattamutrite arvu naiteks. Tanapaeva autodel ei ole topeltmutreid ratastel, vanasti oli.





Aga ega sellega polnud veel koik. Peksin pool tundi kuvaldaga sisemist velge rummult maha.



Rataste alla panek on votmise korval kakitegu. Enne mutri panekut tuleb kindlasti seibi vahele oli panna.





Vabandust, et kiri imelik. Klaviatuuril on midagi viga. T'pit'htede asemel tulevad imevigurid.
v]ibolla, n[[d on sinu kord, ;;sel magatakse,

Tagapiduri osad enamuses alloleval pildil. Vedruakuga on asi uhel pool. Nuud teised asjad.



Klotsid on poolkulunud. Nendega saab veel soita kull. Et pidur aru ei saaks kulumisest, siis keevitasin klotsi jalgadele rauda juurde. See tostis klotsi trumli poole, mis teeb valja sama (ajami jaoks), nagu oleks pannud uued katted. Ka keevitasin uuesti uhte tukki klotsi kuljes oleva logisemisvastase vedru.





Jargmine kulumise koht oli seene juhtpuks. Netist ei leidnud jalle ja ega see poleks ka vaga aitand. Puksi liikumise pind oli kovasti roostega kahjustatud. Motlesin siis, kui muhhamed ei lahe mae juurde, siis tuleb magi muhhamedi juurde. Loikasin plastikpudelist plastikuringi ja liimisin selle uueks silindri seinaks. nii sai juhtpuksi kulumine kompenseeritud ja liugpinna uuesti siledaks.

Motamees kirjutas: ...Vabandust, et kiri imelik. Klaviatuuril on midagi viga. T'pit'htede asemel tulevad imevigurid.
v]ibolla, n[[d on sinu kord, ;;sel magatakse,

Suured tänud Kaizile. Aitas hädalise potile ja pühkis ära ka. Häda nüüd möödanik.

Motamees kirjutas: ... Juhuslikult leidsin aga nime NÕELKLOPPER. Ja valik kohe küllalt suur. Ei pidanudki ostma tervet, vaid sain osta ainult uue otsa. Kes soovib omale sellist soetada
astri.ee/tooriistad24/pneumaatiline-noelklopper-1585112224460/ ...

Hakkasin uue klopperiga veljelt roostet maha toksima. Kirjutasin ju siin ka, et kergendab tööd. Kahtluseuss ikka hinges, kui teistele midagi lubanud oled... Täristan ja tunne, nagu ei võta õieti. Piinlik ka ju teiste ees.


Nojah, loomulikult ei oska ma kinupilti siia panna... igastahes oli filmi peal palju lärmi ja palju nõelu, mis peksid jämedat veoauto veljet. Kujutage omale seda ette.

Mõtlesin teha testi. Käega proovides oli valus. No aga mesilase nõel on ka ju valus, ega ta sellepärast roostet ei eemalda. Lasin istumise ämbri pihta. Siis tuli mõte päris auto plekitüki pihta lasta. Panin paku peale ja täristamise ajal lugesin kümneni. Ohhooo. Ärge seda auto küljes oleva plekiga tehke. Kolm korda veel proovisin ja mul ei ole enam piinlik. Ju see rooste ikka kõva asi on...





Kordan veelkord. Nõelklopperit tohib kasutada ainult paksude metallide juures. Millimeetrise pleki peksab 10sekiga lohku.

Silla osa hakkab lõpule jõudma.
Koostasin piduripadrunid. Vasaku poole pidurimembraan oli pragunenud. Selle sain Tallinnast uue.



Membraani seene tagasilükkamise vedru polnud kuskilt leida. Parema poole venitasin ühest tõmbevedrust. Nüüd polnd sedagi. Võtsin siis kahe poole vedrud ja keevitasin omavahel kokku. Saigi ühe paraja tüki.



Kuna rooste oli vedrudele liiga teinud, siis edaspidiseks kaitsesin neid väga hoolsalt. Värvisin ja koostatult määrisin kenasti korrosiooniõliga. Ülevalt määrisin senikaua, kuni õli peaaegu alla välja valgus.



Kõik hooldatud, võib trumli peale panna.



Ja kontroll, et kusagilt midagi ei poo ja kõik töötaks. Ja nii oligi.

Kui teil on kummi peal selline kiri ...



siis te saate sellise aparaadiga...



teha ta jälle sõidukõlbulikuks.



Esialgu hakkasin lõikama allolevat mustirt. Tundus kuidagi võõras silmale.



Läksin vaatasin sõiduauto alla ja leidsin teise masina alt analoogse lõikega mustri. Oligi nati nihkesse aetud lõike otsad. Ei teagi, miks see hää om, aga nii tundub silmale ka harjumuspärasem.



Ühe ääre lõikan 8mm sügavuseks. Teise ääre peal on kumm rohkem kulunud ja seal saab lõigata 6mm peale. Sügavama lõike puhul jõuab lõige traatideni, mis pole hää.
Näidiseks ka üks link. Ka mul oli algul vaja pisut tutvuda interneedusega. Esimese tera lõhkusin päris kiiresti ära. Selgus, et tera läks liiga palavaks ja paendus kõveraks. Lõikamise ajal ei tohi tõusta väga kärsahaisu ja suitsu.

Äsja valminud ratta sain kodust ära viia ja oma kohale sättida. Kõigepealt vintsiga üles ...



ja siis mutritega kinni. Sinna jääb ta "kasutult" pikaks ajaks seisma.



Kui juba lõikaja käes, siis otsustasin valmistuda tuleviku rattavahetuseks. Ilmselt tuleb pakatamise tõttu kaks tagumist kummi ära vahetada. Panin pakatanud kummid ühe poole peale, et lihtsam vahetada oleks. On kaks võimalust.
1) Osta ette uued kummid ja panna vanad esimesed taha ühe poole peale paarilisteks.
2) Jätta esimesed rahule ja osta taha uus paar protikumme.
Esimese variandi tarbeks muutsingi esirattad ka taga kasutatavateks.

Käib kongialuse raami viimase osa korrastamine. Võtsin maha õhupaagid ja selle raami. Samas pundis oli veel esipiduri õhuvõimu hüdrovõimuks tegemise silinder ja õhujagaja.





Esipidur toimib õliga, aga jalaga juhitakse pidurdades õhku. Selles detailis surub õhk läbi suure membraani kolbi, mis omakorda tekitab õlisurve pidurdamiseks. Miks peab seda muundama, ei teagi. Paljude veokate pidurid on lahendatud õhuga, nagu selle auto tagapidurgi. Mu Ivecol on asi veelgi narrim. Kõik pidurid on õliga, nagu sõiduautol, aga juhitakse neid õhuga.





Õhupaagi raami kõrval on õhu jagamise "aju". Sellesse vigurisse suundub 20 ühikut midagi. Kuna selline aju on minu ajudele üle mõistuse, siis märgistasin vildikaga kõik asjad ära. Kui sääl midagi valesti kokku panna, siis ... ma ei taegi, mis saama. Loodame, et kirjutamisest on abi.





Võtsin küljest kõik õhu voolikud ja andurid, et puhastada detail. Voolikute stutsid on ikke väga kinni roostetanud. Neid peab vajadusel saama ka ükshaaval lahti võtta. Peale puhastamist/õlitamist saab.







Vahepeal värvisin ka raami. Teist korda veel ja võib detaile jälle külge näppima hakata.

Tuleb rida balloonikänkra muteerumisest kasutuskõlblikuks asjaks. Kõigepealt nõelklopper, siis roostesurm, aluskrunt, värv ja paika.

Aevastajast jutt. Ei, ta ei ole koos unimütsi või häbelikuga. See aevastaja on õhukuivati. Kogu õhk käib sellest läbi, kondents korjatakse kokku ja sülitatakse välja.
Aastatega on korjand korpuse õõnsusesse igast pori. Niiskus on teinud oma töö ja korpus oli läbi oksüdeerunud.




Vanasti paigati kõiki asju EPO liimiga. Nii tegin ka mina.




Et korpus ei saaks enam pori korjata, täitsin selle tavotiga...



...ja panin kronsa külge, et tavott välja lirtsus.




Nüüd kuivatab aevasti jälle kompressorist tuleva peaahela vahel õhku.




Muidugi ei kuivata ainult sülitamine kvaliteetselt õhku, vaid õhk lastakse ka läbi kuivatusaine.
Süsteeme on kahesuguseid. Osa süsteeme töötavad piiritusega. Siis lisatakse õhule spets piirituse segu, mis ei kõlba juua, et talvel süsteem ära ei külmuks. Vanasti anti lisamiseks tavalist piiritust, aga süsteemid külmusid ikka kinni ja avariid olid varmad juhtuma. Siis tuli välja, et autojuhid valasid piirituse hoopis endale sisse ja koostis muudeti ainult autojuhile eluohtlikuks.
Avasin ühe konservi, et teada, mis seal sees on. Süüa ei kõlba ja juua ka mette.

Kuna raami taastamise osa jõudis sinnamaani, võis ka sumbuti alla panna. Sumbuti ise oli juba ammu valmis tehtud.
Sättisin siis kronsteinid õige koha peale ja tõstsin sumbuti oma kohale, klotsidega toestades. Nii sain teha riputustripid. Teen juba jupimat ega tripid ise. Tehase kummitripid pakatavad lõhki ja neid peab tihti vahetama. Renu sumbuti on nii raske, et täismehel on teda raske tõsta.






Trippi ehitades mõtlesin nende vastupidavusele ja tuli meelde, et Ivecole tegin ju ka. Iveco oli sealsamas kõrval ja ronisin kohe sinna alla. Vähemalt neli aastat vanad tripid olid veatud.

Seoses tööga pole tükil ajal enam masinat teha saanud. Igastahes jäin ma "haruteele" ja ei oskandki kohe välja mõelda, kuda edasi talitada. Võimalus on ju hakata uuesti tahapoole minema ehitusega ja kong valmis teha. Teine võimalus oli minna edasi kabiini alla ja sealt edasi ka kabiini kallale.
Kui kong valmis, võiks minna maanteametisse registreerima. Neid ei huvita seik, et kabiin on roostes. Peaasi, et kongis oleks kõik nõuetele vastav.
Üks pühapäev oli aga natuke vaba aega ja läksin masina juurde. Näpud kohe sügelesid. Õhtu järsku avastasin, et elu suunas ise järgmise töö juurde. Õhtul koju minnes olid porilauad kabiini küljest ära "tulnud". Niimoodi aga MNT büroosse minna es saa. Ju siis tulebki minna raami tööga edasi ja siis ka kabiini kallale.

Üle kuu jälle möödas ja ligi pole saanud. Samas muru kasvab ja vajab niitmist. Täna liigutasin masina uue koha peale. Päiksepatareidest ikka kasu ka, käivitamisega probleeme pole.
Küll tuleb ka aeg, kus töö isiklikku elu nii väga ei sega. Siis saab jälle masinat näppida.

Eile tegin katse, panin pirukasse muna...
Tagasilla juures on osa pukse, mis vajavad kinni tõmbamist koormuse all. Puksi tavaline olek peab olema mitte pinges, muidu sureb kumm kiiresti. Lada kastikat ehitades sõitsin ehituspoodi ja laadisin peale tsemendikotte. Selle autoga sõita ei saa ja kodus midagi nii rasket pole. Puudub ka tõstmise võimalus.
Oli juhus, et pidin transportima ühte veenõu. Mõtlesin olukorda kasutada enada kasuks. Tõstan veenõu raami tagumise otsa peale ja lasen vett täis. Tehtud - mõeldud.  


 


Praktikas aga tuli välja, et kogu tegevus oli asjatu. Vedrud vajusid ainult 2cm jagu ja sellest polnud mingit abi. Tuleb ikka pukse pingutada kogu ehitise all. Võibolla peab hoopis eemaldama ühe vedrulehe. Eks seda näitab tulevik. Lasin "koormal" ära joosta ja tõstsin anuma uuesti sõiduautosse.


 


Ei saanud paigaldada isegi vedrulehe piirdepolti, mis ei lase vedru tagumisel otsal oma pesast väljuda.


 

Mis sit... (viletsasti), see uuesti.
Saatus ise tõi pütid kätte. Oli vaja ainult kohale toimetada ja ballast lisada.


 


Puksid kinni ja vedru julgestuspoldid sisse.


 


Ballast uuesti välja. Sellega koormustest selleks korraks lõppenud. Elu näitab, kui raskeks masin läheb. Vist peab ühe vedrulehe eemaldama. Kolm tonni oli nagu kohver sõiduauto pagasnikus.


 


Okupandid tuli ka kabiinist välja tõsta. Segavad muidu tööd.


 

Panen sellele loole punkti. Põhiliselt seadusandlike probleemide (on ka teisi) tõttu on nii läinud. Kui tupiku lõppu jõudsin, avastasin seal ühe väikse teeotsa -  matkaauto.com/kunena/ise-tehtud-hasti-tehtud/10157-autoelamu-kongi-ehitamine
 

Väikse teeotsa lugu hea aga ka see endale punkti saanud lugu on hea 

Neli aastat hiljem selgus, et tupikteel oli ka üks teine teeotsake, mis päästis projekti täielikust surmast. Osa sellest proovib veel ellu ärgata. Eks aeg näitab, mis saama.