Pikk teema, kus palju olulist pulkadeks lahti räägitud, aga avaldaks hea meelega ka mõned sellised mõtted enda poolt, mida oleks tahtnud lugeda enne, kui ma juba aru hakkasin saama, mida ise tegelikult tahan. Ja ega ei muutu ainult tahtmised, vaid ka vajadused. Minul on tänaseks lähtekohaks ka kolm last ning kaks suurt koera.
Esmalt valik haagissuvila vs elamuauto. Mulle meeldib vaieldamatult elamuauto rohkem, kuid kaugemale reisidesmeeldib sõita pigem haagisega, jätta see siis kuhugi turvalisse parklasse vedelema ning kolistada kitsastel linnatänavatel tavamõõdus haagiseta autoga. Kui keegi äkki veel ei tea, siis lennujaamade juures tõkkepuude taga saab haagissuvilaid peaaegu tasuta turvaliselt parkida - sõidad sisse, haagis sabast ära ja sõidad välja, maksad mõned sees oldud minuti eest (paljudes kohtades mingi veerand tunnikest tasuta). Ja kui õhtul järele tuled, siis maksad jälle sissesõidu eest, haagis kiirelt sappa ja loetud minutite pärast välja tagasi. Ei julge rääkidagi, kui kaua ma mõnes kohas niiviisi haagissuvilat hoidnud olen
. Samas on mõnes kohas olnud näha juba ka liiklusmärke, mis keelavad haagisega tõkkepuu alt sisse sõita, aga seda ei kohta õnneks veel igal pool.
Järgmiseks siis haagissuvila - siin räägitakse pigem haagissuvilatest, aga ma vaataks haagist alati pigem koos veduriga. Kunagi nooremana oli mu unistus selline, et võimalikult tagasihoidlik (öko) liikur ja sellele siis sappa võimalikult suur haagis. Juhtus muidugi see, et ökoauto polnud suure kaheteljelise haagisega enam sugugi nii öko ja eks sellisega sõitmine on üksjagu väsitav, kuid puhkamine ning väsitamine ei käi hästi kokku... Praegu mõtlen täpselt vastupidi, et vedur peab olema võimalikult suur ja raske ning haagis võimalikult kerge. Selline käru tuleb alati mugavalt sabas, sõitmine ei väsita. Suurel autol on peeglid laiemad, kaubiku/bussi aerodünaamikat ei riku ära üks sama kõrge kuut seal sabas. Ehk siis tänapäeval vean kõige parema meelega bussi sabas kerghaagist, kuna haagis ise ongi vaid pigem magamiseks-pesemiseks-söögitegemiseks, mitte selles "elamiseks".
Haagise veduri komplekti kui tervikut vaadates ei saa üle ega ümber ka võimsusest. Eks alati saab ju öelda, et võimsust pole kunagi liiast, aga kuna see võimsus on pigem osa sõidumugavusest, siis ma eelistan sõita pigem nõrga kaubiku ja haagissuvilaga, kui võimsa väikese autoga ja raskema suvilaga. Ennetades järgmist küsimust, et miks peab siis kaubik/buss olema nõrk - need ei ole reeglina nii kohmakad. Näiteks Chevy Expressiga häiriski mind kõige rohkem see, et viskan küll haagise sabast ära, aga auto on endiselt väga kohmakas - ideaalne vedur vaid teoorias, mitte praktikas. Samas täispikk Transit on praegu 3x nõrgema mootoriga, tühimass tonni võrra väiksem, maanteel saavad hakkama ühtviisi hästi, kuid ilma haagiseta on isegi suur Transit palju sõiduautolikum, rääkimata siis veel väiksematest Traficutest jms.
Mu isikliku eelistuse põhjus on osaliselt seotud ka teadlike valikutega, nimelt reisin alati enne ja pärast tipphooaegasid ning tiheda liiklusega ülipikad tõusud, kus võimsus on oluline, ei kuulu nagunii mu huvipiirkondade hulka. Ja kuna need olukorrad on pigem erand, siis ma vaatan ka veduki puhul rohkem seda, et mootor taluks piinamist ning (üle)kuumenemist - et saaks selles olukorras tegeleda sõitmisega, mitte mootori temperatuuri jälgimisega ja hiljem võimalike probleemide lahendamisega.
Need on minu silmis esmased valikud, mida teha tuleb. Kõik muu on juba detailid, mida saab reeglina ka hiljem varieerida. Näiteks vetsulahendus, küte, söögitegemisvõimalused, voodid jne. Tänu neile valikutele ongi mul kaks äärmustesse kalduvat vagunit tänaseks, üks on kerge ning pigem suviseks tarbimiseks sobiv uunikum Inglismaalt, teine aga keskküttega suur ja raske kaheteljeline. Mõlemat vedanud pigem suurte maasturitega (Patrol, Pajero jm) või bussidega (erinevad Chevyd, Transit, Hiace 4x4 jt), kuigi peres on ka kaks selleks sobivat ja oluliselt võimsamat sõiduautot, mida mujal Euroopas kasutatakse just sageli vagunite vedamiseks. Reaalselt siis seisab see suur kaheteljeline pigem vaid hoovis ning majutab vajadusel külalisi ja olen tänasel päeval valmis oma 850kg uunikumile lisaks valmis ostma ühte 600-700kg vahemikku jäävat kerghaagist.
Kui siin mõned kardavad välismaalt ise tooma minna, siis ma olen ostnud elus suure osa autodest ja haagistest välismaalt. Ei ole hirmusid, kehva asja võib jätta ostmata. Lisavarustuse listis näpuga järge ei aja, ostan pigem emotsioonist lähtuvalt, kuna just emotsiooni ma sealt ju hiljem leida püüangi. Ja kui siis hiljem selgub, et midagi sobi, saab lisavarustust reeglina juurde osta või kui ei saa, panen müüki ja ostan midagi muud asemele. Need pole ju elus lõplikud valikud, valede valikute kaudu suurenevad jällegi kogemused ja mina võidan igal juhul
Ahjaa, üks asi veel, ma armastan mugavust. Üks oluline komponent mugavuse juures on ka see, et ei pea muretsema. Ehk siis mulle ei meeldi omada nii väärtuslikke asju, mille puhul hakkaksin muretsema, et kas keegi midagi kusagil ära lõhub vms. Sellepärast on ka autod ja haagised valitud nii, et misiganes tõsisema probleemi tekkimisel võin sõita südamerahus jäätmejaama, lunastada oma "emeksigarantii" ning osta asemele järgmise samasuguse. Õnneks ei sunni sellised valikud tegema järeleandmisi töökindluses, kuna see on samuti üks väga oluline osa mugavusest. Esimese vaguni ostjatel, eriti veel piiratud eelarve juures, soovitaks sellised küsimused eelnevalt läbi mõelda ja mõelda kõigi soovituste puhul ka sellele, mis on enda jaoks oluline ning vajalik.