Inglismaale

Jah, hoov suure tee ääres. Nii saab kiiresti sisse ja nina ees jälle välja. Suurem se hoov polnudki. Just kahe auto jaoks ja värav jooksis ka elektriga ette.
Eelviimasest pildist selgub aga, et nende invaliidid on südametud.

Selgeks tuleks omale teha ka kaalud ja suurused. Kui minna poodi ja tahta midagi osta, siis küsitakse, kui palju. Kui tahta pool kilo midagi, siis vaadatakse sulle imeliku näoga otsa ja küsitakse poundides. Piima pead ostma pintides, nagu õlut. Kilodega saad osta eksporttoiduineid. Kinganumbrid on hoopis teised ja ka riiete numbrid väheke mööda.
Kütust müüakse liitrites aga arvutatakse gallonites.

No vähemalt piima ostmisel siis muret pole Muud ühikud on kasulik selgeks teha jah. Kui on hakkama saadud maades, kus peale kohaliku ''bncibfrcu'' midagi ei räägita, siis ju saab seal ka. Ega suuremat poodides käia pole plaaniski, kuid süüa tuleb muidugi osta. Teeme suht põhjalikku eeltööd, kuid paar tellitud raamatut on veel kuskil postituvide maailmas.

Nonii, oleme oma Shotimaa retkelt tagasi jõudnud. Tore oli. Lendasime Edinburghi, seal oli broneeritud matkaauto. Lubatud kättesaamise aeg oli kell 14, saabusime kell 11 rendifirmasse lootuses, et saame oma pagasi sinna jätta (ikkagi 5 kohvrit ja 2 seljakotti) ning ise ümbruskonnas ringi jalutada. Ei tahtnud kogu kola ja lastega paariks tunniks linna seiklema ka minna. Saabudes öeldi, et juba 30 min pärast võite auto kätte saada. See oli korralik, Transiti baasil ehitatud Roller Team. Läbisõit 30000 miili ja automaatkastiga. Esimesel õhtul selgus, et üks komplekt tellitud voodiriideid oli puudu. Telefonitsi öeldi, et kui saate, ostke kuskilt tekid-padjad, maksame kinni. Ostsime, maksti kinni ka. Meie ring kulges läbi kesk-mägismaa marsuudil Edinburgh-Blair Atholl-Aviemore-Elgin-Inverness-Fort Augustus-Skye saar-Fort William-Stirling-Edinburgh. Kokku veidi üle 900 miili. Väga sõbralik, tore ja rikkaliku ajalooga maa. Kahju ainult, et nii viletsa kliimaga. Kaks päeva ei sadanud, umbes pooltel päevadel kallas täiega. Kohalike sõnul oli tegu väga vesise augustiga. Neil oli vist õigus, kõik jõed olid triiki täis, kohati teeääred ära uhutud ja põllud ujusid. Skye saarel nägime paljukiidetud vaadete asemel vaid pilvi, gps-i järgi algasid need ca 80 m merepinnast. Kuid kokkuvõttes oli tegelikult väga hea reis, hoolimata ilmast. Pere printsessid nägid suures valikus losse, poja vaimustus vanadest kindlustest, meie naisega imetlesime võrratuid aedu ja kõik koos vallutasime mitmeid matkaradu (millest mõne läbimine tuli küll vihma tõttu katkestada). Muuseumide - losside piletid on kallid, ca 12-20 naela nägu, perepilet 50-60 naela. Pere on sealmaal kuni 3 last, Blairi lossis kuni 5 last, sest pererahval on neid just nii palju Väljas söömine on ka kallis, praad 10-20 naela, kuid toidupoe hinnad on samad, mis meil või isegi odavamad. Väga suures valikus on saada valmistoite, mida ahjus küpsetada ja need on head. Nagu keegi eespool mainis, on Loch Nessi kant ülehinnatud turistilõks. Kõigis suuremates turistilõksudes tuleks hiljemalt hommikul kämpingukoht telefoni teel ette broneerida, muidu kohta ei saa. Mujal on piisavalt parklaid ja teeotsi, kus matkaautoga ööbida. Eriti suur valik oli Skye saarel. Kämpinguhinnad on tavaliselt 20 kuni 40 naela. Edinburghi ei tasu autoga minna, kasutasime Park and Ride süsteemi, st jätad auto parklasse ja sõidad bussiga linna. Mugav, kuid kahjuks ka mitte odav. Parem olnuks bronnida linna servas kallis kämpa, kust saanuks linnaliiniga edasi minna. Teed on meie mõistes väga kitsad, kämperiga sõidad kui rekkajuht täpselt sõidurea joonte vahele mahtudes. Samas on kogu liiklus ääretult viisakas. Keegi ei trügi, kõik ootavad rahulikult, kuni sa kitsas kohas end ringi nikerdad ja pärast lehvitavad. Mõnedel teeotstel olevaid kõrguse märke tuleb tõsiselt võtta, kui on kirjas, et max 9 jalga, siis 10 jalga seal läbi ei mahu. Külavaheteed on kitsad, täpselt auto laiused, möödasõidutaskutega. Kohalike keel on selline, et perfektset inglise keelt rääkiv kaasa sellest alati aru ei saanud. Nagu oleks inglasele kuum kartul suhu pandud, Kui nad taipavad, et sa ei taipa, siis hakkavad normaalset inglist rääkima. Vasakpoolne liiklus erilist muret ei tekitanud, minu arvates oli kõige ohtlikum parempööre. Meil oled ju harjunud, et paremale lihtsalt keerad, kuid seal peab sellega hoolikas olema. Paar korda küll naine körval hõikas, et ''keep left!''. Oleme seni olnud viski suhtes ettevaatlikud, kuid sealmaal mõistad, miks neil on üle 3000 ametliku pruulikoja - peale vihmast retke on lonks või paar lihtsalt nii hea! Õhtul vist polegi seal muud teha, kui kamina ees viskit mekkida. Ja õllevalik on ka vägev, kogu reisi jooksul kaks korda ühte marki ei tarvitanud, kuid kordagi viletsa õlle otsa ei sattunud.
Kokkuvõttes, kui just rannapuhkust ei soovi (ujumisriided olid meil täiesti asjatult kaasas), siis soovitan soojalt! Huvi korral vastan meeleldi täiendavatele küsimustele.