Jõulud Lapimaal 2018.

Kuna tundus, et sellesse teemasse ei viitsi keegi eriti postitusi teha, otsustasin ühel suhteliselt sisutühjal, viletsa ilmaga talvepäeval end kokku võtta ja meie detsembrikuine „Jõulutuur“ mõne reaga üles täheldada.

Kes matkaautoga talvel Lapimaad väisanud, selle jaoks pole kirjutises kindlasti midagi üllatavat. Kes veel käinud pole, leiab ehk innustust järgmisel talvel sarnane reis ette võtta. Sest etteruttavalt võib öelda, et sellist lumerohkust ja silmailu ei mäleta ma isegi oma suhteliselt kaugesse lapsepõlve jäävatest talvedest.

Meie puhul ei „pühitse eesmärk abinõusid“ vaid vastupidi – olukorrad dikteerivad võimaliku valiku. Oli juba ette teada, et varasema nelja aasta jooksul traditsiooniliseks kujunenud talvised Maroko reisid jäävad nüüd ja edaspidi vaid meeletu koguse fotode läbi meenutamiseks. Põhjus on proosaline – kõige väikesem rännumees on nende aastate jooksul märkamatult kuueseks saanud... tänavu on tal Marokos rändamise asemel ees arvutu hulk erinevate koolide katseid ja paljude järgnevate aastate jooksul jäävad reisimiseks vaid lühikesed koolivaheajad.
Ja nii oligi – olude sunnil otsustasime matkaauto nina lõuna asemel põhja poole keerata.
Kiire elutempo ja muutlik töörütm on meid harjutanud elama pikki plaane tegemata, aga kui võimalus tekib, siis oleme teinud ja kohe. Kes mäletab meie esimest Maroko reisikirja, siis sellelegi reisile minek sai otsustatud vaid paar päeva enne väljasõitu. Kõik taolised ettevõtmised on kenasti korda läinud, kasvõi seetõttu, et pole olnud aega „üle mõelda“. Kõnealuse reisiga olid lood teisiti ja palju ei puudunud, et „karistuseks“ oleks see meil viimasel hetkel teostamata jäänud.

Aga selleks, et Lapimaa reisiga algusest alata, peame kerima kalendri terve aastajagu tagasi – jaanuarikuisesse Marokosse. Agadiri kandis kämpingus talve veetes võtsime seda teadlikult kui viimast. Palmi all istudes ja jääga rummi nautides liikusid mõtted juba järgmise talve alternatiivsete puhkusevariantidega tegelema.
Tulenevalt asjaolust, et meie „väike vanamees“ veel sellises õrnas eas, kus päkapikujutte tõsiselt võetakse, otsustamegi teha aasta pärast kiirvisiidi põhja Soome ja „päris“ Jõuluvana üle vaadata.
Seoses sellega teen kaks otsust. Esiteks - koju jõudes vahetan meie bussi torukarkassiga küljetelgi – mis küll kena ja praktiline, aga väga keerukas paigaldada, mugavama „air“ tüüpi telgi vastu. Et ei peaks ülespanekuga end külmas ja potensiaalses lumesajus terve päeva piinama. Teiseks – lasen kämpingu õmblustöökojas valmistada nahast iluvõrekatte, et külm tuul läbi mootori vastu varbaid ei puhuks. Selle praktilist otstarvet on kohalikule õmblejale kaunis keeruline seletada, nemad on harjunud õmblema kõiksugu katteid päikese ja kuuma, mitte külma kaitseks. :woohoo:

Vahepealse aasta jooksul tiksub see reisiplaan pidevalt passiivselt kuskil kuklas. Bussile saab soetatud uus telk, naastrehvid, termokatted esiklaasile ja katuseluukidele, talvekatted külmiku ventilatsiooniavadele jne. Paigaldatud saab Calix’i plokisoojendus. Igaks juhuks läheb vahetusse juba kaks aastat varem läbi põlenud karteri tuulutuse soojendusspiraal. Et kõik oleks nagu päris, saab tuppa ka parajas suuruses jõulupuu ja –pärg.

Nagu hea tava ja kogemused soovitavad, teeme nädal enne ärasõitu väikese ööbimisega proovireisi. Veendumaks, et kõik vajalikud pisiasjad toimivad. Ühtegi anomaaliat ei esine, pargin bussi töö juures sooja garaaži akulaadija ja elektrikütte otsa.
Kuna kõik eeltingimused on ideaalsed, siis järgnevas saab süüdistada vaid liigset planeerimist või lihtsalt ebaõnne.
Laevapiletid on võetud laupäeva, 22 detsembri hommikul esimesele laevale. Reede lõuna paiku lähen Keilasse bussile järgi, et see koduhoovi tuua ja pakkima hakata. Lasen veepaagi täis, lülitan kütte järgi ja siis algavad probleemid...
Truma gaasiahi teeb plõks, plõks, plõks, kohiseb natuke ja paneb punase tule põlema. Ok, proovin uuesti. Ei midagi. Proovin gaasipliiti – sama lugu, isegi gaasilõhna pole. Selge, reduktor on leidnud suremiseks parima aja võimalikest.
Helistan hädaabi numbrile - Õismäe poe Meelisele. Pühade-eelne aeg ja kõik normaalsed inimesed on juba ammu koduste toimetuste juures. Meelis, hea inimene tuleb kohale, teeb poe lahti, leiab sobiva reduktori, üleminekud ja vajalikud voolikud. Aretame kõik selle kohale ja keeran hinge kinni hoides ballooni lahti. Gaasipliit läheb tööle! Eureka!
Truma teeb plõks, plõks, plõks ja paneb taas punase tule põlema! What the fu...!!! :evil: Nüüd on mõistus otsas ja masendus peal. Helistan kodustele, edastan neile teate kurvast tegelikkusest ja veeren Keilasse tagasi. Lükkan bussi garaaži ja hakkan kõike proovitut juba kümnendat korda üle kontrollima.
Martin, kellega aasta varem Marokos olime ja homme koos Lappi sõitma pidime tuleb ka appi. Kruvime gaasitrassi lahti, puhume läbi (oli teooria, et ehk on lpg gaas kuskil ummistuse tekitanud), aga ei midagi.
Konsulteerin Peetriga Arpelist. Ilmselgelt on telefoni teel keeruliste haiguste diagnoosimine võimatu... aga saame kaubale, et kui ahju ise maha monteerin ja pühapäeval tema juurde viin, siis ta võib sellele pilgu peale visata... Aga see on pühapäeval...täna on alles reede...
Kustutan töökojas tuled, soovin Martinile head reisi ja sõidan koju. Totaalne ahastus tuleb peale! Nii palju siis terve aasta planeeritud reisist! Kodus on vaikne. Väga vaikne. Pilt on, aga häält pole üldse...:whistle:

Laupäeva hommik leiab mind taas bussi kõrvalt. Vaatan ja mõtlen, kust otsast oleks õigem ahju ekstraheerima asuda. Esmapilgul tundub kõik lihtne – välisseinas on selleks otstarbeks suur uks. Lähemal uurimisel ilmneb siiski, et selle kaudu ei pääse kõikidele kinnitustele ligi. Osaliselt peab välja monteerima ka toas asuva riidekapi. Lõunaks saabki ahju läbi riidekapi põhja tuppa ja sealt omakorda nibin, nabin küljeukse kaudu välja.
Kruvin siit, sealt mõned kaaned maha. Silma ei hakka midagi eriskummalist. Düüs on puhas, põlemiskamber näeb välja nagu uus, ventilaator pöörleb ja kõik pistikud on paigas. Ehk näeb Peeter homme mõnda sellist, mida mine ei oska näha...

Pühapäev on pikk, nagu ootaja aeg ikka. Iga mõne tunni tagant helistan ja uurin Peetri käest ahju kohta. Ma ise oleks nii kärsitust kliendist juba ammu surmani tüdinenud, aga tema nokitseb rahulikult ja selgitab asjade käiku. Esimene pool päeva ei too mingit tulemust, sest algselt kahtluse all olnud magnetklapid ja ahju „aju“ osutuvad töökorras olevaks. Viga ilmneb vastu õhtut ja ilmutab ennast ahju all oleva lisaventilaatorit (mis puhub ahju enne käivitamist õhuga läbi) juhtivas mikroskeemis... Ja mingi ime läbi on just see vidin Peetril riiulist võtta! Ehk siis lõpuks ometi hakkab väike lootus tekkima, et see aparaat on võimalik taas töökorda saada.
Kella seitsme paiku saabubki rõõmusõnum, et ahjule võib järgi minna. Siinkohal tänusõnad Peetrile, kes viitsis terve pühade eelse pühapäeva meie probleemiga tegeleda. Eriti rõõmus on Argo, sest Jõuluvana külastuse teema on taas päevakorda tõusnud.
Mustamäelt ahi autosse ja ruttu Keilasse seda tagasi monteerima. Protsess võtab oluliselt rohkem aega kui eilne ahju mahavõtmine. Eks ehitada on ikka keerulisem, kui lammutada. Napilt enne südaööd jõuan koos bussi ja töötava ahjuga koduhoovile. Nüüd saab hakata reisiks pakkima.

Ei saanud küll aru, kas Jõuluvana on siis usutav või mitte aga sain aru, et Eesti on väike ja Peeter Arba ARPEL-ist on "mees omal kohal" - soovitan. Nimelt hakkasime ette võtma oma järgmist lõunamaareisi ja nö "viimasel hetkel" enne reisi jõulude aegu viskas samuti küttesüsteemi punase tule põlema. Samamoodi esimene kõne Matkasuvilad Meelisele (müts maha, et vastata "igal ajal"), edasi visiit ARPEL Peetri juurde. Kiire testi tulemusena sain sarnase ülesande - ahi tuleb ise maha võtta ja tuua vajaliku detaili vahetusse. Lohutuseks sain info, et just üks karavaaner oli hädas oma gaasiahjuga viimasel hetkel enne jõule - maailm on tõesti väike, pea vastu Illar!
Kokkuvõttes sain oma ahju korda. Maha võtmine oli nagu mustkunstitrikk - ahju uks bussi küljel oli väiksem, kui ahi. Pärast ukse tihendi ja lukuvastuse eemaldamist oli võimalik ahi "ime" nurga all august kätte saada ja Arpelisse viia. Peeter tellis Rootsist vajaliku osa (süüteelektrood) ja vahetas.
Küll oli hea tunne, kui igast august tuli taas sooja õhku!

Selline kiire reageerimine ei lase leival laualt lõppeda. Parim reklaam ever.
Tihti ongi nii, et abi tuleb pakkuda siis, kui seda vajatakse. Mitte siis, kui endal aega on.

Illar, ootan juba järge...
Sinu reisikirjeldusi on alati nauding lugeda.

Täna on Jõululaupäev ja meie kõige varasema Tallinki laeva peal. Ei saa just öelda, et üksinda, aga pea-aegu küll. Suur hommikusöögisaal on meie päralt. Milline privaatne teenindus! Nüüd on aega viimase paari päeva tormamiste ja heade inimeste peale rahulikult tagasi mõelda ning häälestada end ees ootavale reisile.
Helsingi võtab meid vastu jaheda ilmaga. Tallinnast ära sõites oli temperatuur 0 tuuris, siin -15. Päike poeb pilve tagant välja ja loob meeleolu.



Martin oma perega on meist kahe päeva jagu ees ja liigub täna Oulust Rovaniemi. Meie plaanime õhtuks 600km sõidetud saada ja kuskile Oulu kanti öömajale jääda. Arvestades magamata ööd, möödub päev üsna ladusalt. Tee on kohati libe, aga puhas ja valge, mitte soolalägene ja lahti ajamata, nagu meil olema kipub. Mõnus!
Kella kaheksa paiku keerame ennast Oulu juures 24 tundi avatud ABC tanklasse. Natuke aega edasi – tagasi nikerdamist ja saab bussi niipalju loodi, et kapiuksed püsivad kinni ja voodist alla kukkumise ohtu pole. Plastikust loodimispakud on head asjad küll, aga mitte talviseks kasutamiseks.
Peame maha väikese arutelu, kas minna tänase tähtpäeva puhul restorani õhtustama või katta pidulaud bussi. Määravaks saab asjaolu, et keegi ei viitsi ennast välja minekuks riidesse toppima hakata. Seega lepime Selveri salati ja süldiga serveerituna papptaldrikutel – sest nõusid ka keegi pesta ei viitsi. Minimalistlik, aga mõnus äraolemine.

Meie reiside puhul on üsna tavaline, et mina tõusen enne kukke ja koitu, hakkan sõitma ning teen esimese peatuse siis, kui teised ärkavad. Nii ka täna. Telefon pläriseb äratust kell 5. Ajan end vastumeelselt üles, topin riidesse ja kakerdan tankla kohvikusse. Lunastan üsna morni olekuga tädi käest 2 euro eest topsi kohvi. See teeb oleku märksa paremaks. Võib-olla peaks talle ka soovitama... Igatahes võtan teise veel ja sumpan läbi öösel sadanud lume bussi tagasi. Võtan tuuleklaasilt maha termokatte – see on hirmus ebamugav, aga samas väga praktiline abivahend, mida ma enamasti paigaldada ei viitsi, sest olenevalt ilmast olen peale seda alati tolmune, märg või lumine. Aga tegelikult on temast eriti miinuskraadidega palju kasu – hoiab kabiini klaasid kondentsveest kuivad ja toa ka soojema. Ega siin väga venitada pole, Rovaniemi on veel üle 200 km minna ja selleks ajaks, kui Jõuluvana tööle tuleb, peab platsis olema.
Külma on umbes 15 kraadi, tee on lumine ja liiklust praktiliselt pole. Mõnus on rahulikult kulgeda. Kella poole üheksa paiku oleme päral ja sätime ennast Martini bussi kõrvale ilmatu suurde ja alles pooltühja parklasse.



Nüüd saavad kõik rahulikult ärgata ja ennast kogu reisi tippsündmuseks – kohtumiseks Jõuluvanaga - vaimselt valmis sättida.
Meie Evega oleme siin varem käinud – palju aastaid tagasi Jaanipäeva paiku Nordkap’i sõites. Siis oli kõik teistmoodi. Praegu on eriti romantile – jõulud, lumi, Rovaniemi ja kõik see värk.





Avamise ajaks koguneb päris palju busse ja rahvast. Niipalju siis koduste pühade kombest. Palju on venelasi ja kõikvõimalikke pilusilmseid inimesi, kellel mina ei suuda näo ega keelekõla järgi vahet teha. Aga hullu pole, mahume meiegi püünele.
Parafraseerides kirjandusklassikat: "Kui meie poistega Jõuluvana ukse taha jõudsime, oli sinna juba soliidne järjekord tekkinud."



Võtame saba lõpus koha sisse ja jääme oma aega ootama. Tegelikult kõige hullem polegi – vähem kui poole tunni pärast oleme Jõuluvana palge ees.

Tehakse pilti, mille saab hiljem 32 euriku eest lunastada, samas lubatakse ka endal pildistada.
Papi näeb kuidagi tüdinud ja osavõtmatu välja... laseb endale luuletust lugeda, annaks siis poistele ühe kommigi... on teised nii elevil... aga ei tuhkagi. Selle asemel saab 20€ eest pisikese piparkoogi osta ja ise ära kaunistada...:laugh:



Argol jääb pisut hinge kriipima tõik, et ta Jõuluvana habemest sikutada ei julgenud – siis oleks lõplikult selgunud, kas ikka on päris... :silly:
Võib-olla ongi parem, kui mõned asjad vahest edasi mõtlemiseks pisut õhku rippuma jäävad...

Kogu selle maa-aluse värgi peale kulub praktiliselt terve päev. Päkapikkude postkontor, meistriklassid ja muu säärane.





Tundub, et lastel on maru põnev, teistel ilmselt maru väsitav. Aga kui juba korra tuldud, siis kannatame kõik nurisemata ära.

Tagasi bussi juurde jõudes avastame üllatusega, et sealgi on päkapikud käinud ja šokolaadi kojamehe vahele jätnud. Millegipärast Tallinnas jätavad nad sinna ainult trahvikviitungeid... Soome ikkagi. Alles mitu päeva hiljem selgub, et päkapikkudel olid nimed ka - Dima ja Marina, kes sealsamas seiklemas olid. Suur tänu neile siinkohal - lastele oli taas palju rõõmu ja imestamist.

Martin on internetis surfates leidnud lähikonnas hotelli, kus reklaamitakse parkimist matkaautodele ja sauna võimalust. Topime lapsed poolvägisi bussidesse ja võtame suuna objektile. Kohapeal selgub, et imelikul kombel pole keegi lumekoristusse viitsinud süveneda. Rammime bussid parklasse ja läheme olukorda uurima.
Vestibüül on pilgeni täis aseaatliku silmavaatega turiste, kes oma kohvrite otsas istuvad, läbisegi lobisevad ja midagi ootavad. Ootame meiegi, et leti taha tuleks keegi, kelle käest ööbimise kohta uurida saaks. Tullaksegi, aga tulija pole sugugi põhjamaise olemisega vaid hiinlane mis hiinlane. Vist. Igatahes parkimiskohtadega me kaubale ei saa, kuna kõik viis pidid olema broneeritud. Kui nii, siis nii, kuigi meie seal peale enda poolt sisse sõidetud kahe koha ühtegi ei tuvasta, aga olgu pealegi.
Ukerdame hangest välja ja läheme tagasi Jõuluvana parklasse. Selle aja peale on see praktiliselt tühjaks jäänud, setime end kaugemasse nurka, ühendame bussid vooluvõrku (see on tasuta) ja setime grilli üles. Tükil ajal pole bussi kõrval grillida saanud... lund, sajab, poisid kelgutavad, nii mõnus!

Täna oleme Santa Claus Villages , umbes kilomeeter Santa Park'st eemal. Kauplus, restoran, kauplus, kohvik jne. Nende vahelt läbi jooksmas põhja pöörijoon.



Siis veel võimalused sõita põhjapõtradega,



haskidega,



mootorsaaniga.



Väikese jalutuskäigu kaugusele jääb Muumi jääloss. Kõik müügiks ja sugugi mitte väikese raha eest.

Külma on vaid 8 kraadi,



aga õhk on väga niiske, puud ja majad on härmas. Natukese ajaga poeb see niiskus riiete vahele ja hakkab külm. Ainult poisid ei külmeta – neil on pidevalt jooksmist ja ronimist.



Lõunaks on kõik see asi ära vaadatud. Järgmine plaanitud sihtpunkt on Luosto ametüstikaevandus , mis jääb 120 km põhja poole. Kuna meie oleme siin juba ühe öö, Martini pere lausa kaks olnud, siis otsustame õhtul ära sõita. Pealegi meelitatakse Luostos kämpingu ja saunaga.



Kaks tundi pimedat, kitsast ja libedavõitu talveteed ja kohal me olemegi. Kämpingu registratuur asub hotellis . Sealt saab juhised, sanitaarruumide ja sauna võtmed. Kaart süles orienteerume juhatatud suunas. Kämping on väike ja asub paksu metsa all.



Läbiv tee on lahti lükatud, aga parkimistaskud paksu lume all. Voolupistik on täiesti olemas, aga selleni jõudmiseks peab läbima vööni ulatuva lumehange. Õnneks võtab Martin selle retke ise ette – tal on palju pikemad jalad ka.
Kohe kämpingu kõrval on uhke suusamägi. Topime tited riidesse, võtame kelgud ja läheme mäele. Meie hulgas pole paraku ühtegi suusahuvilist, seega kelgutamishuvilised kelgutavad ja teised vaatavad pealt. Minu jaoks on juba mööda mäekülge ronimine tõsine sportlik saavutus, mistõttu on saun igati ära teenitud.
Saunas on lihtne süsteem – tund aega mehed, tund aega naised ja nii õhtu otsa. Korralik puhkeruum ja elektrikerisega saun. Mitte midagi erilist aga puhas ja korralik. Soe ka.

Hommikul sätime end ametüstikaevanduse ekskursioonile. Selleks peame sõitma mõni kilomeeter eemale. Kohta, kust edasi saab vaid pendoliiniga. See on selline lahe laiade roomikutega traktor, millel suuskadega vagunid järgi.







Sõit võtab umbes pool tundi, misjärgi leiame end lumme mattunud ja udusest mäetipust.



Ametüst tuleb siin maapinnale. Paljandile on ehitatud seinad ja katus ning igaüks võib miniatuurse kirkaga toksides loota oma kivikese leidmisele. Tasuta võib kaasa võtta kivi, mis pihku mahub.



Mina pole keskelt just kõige painduvam, seetõttu ei paku tolmusel mäeküljel püherdamine erilist naudingut. Pisut ümbritsevaga tutvunud, avastan seina ääres väikese anuma, kus kenasti puhastatud ametüsti tükikesed sees. Valin sealt sobiva tooni ja suurusega kivikese ning tõden rahuloluga, et leidlikus päästab teinekord suurest vaevast.
Ekskursioon lõppeb pisikeses poekeses, kus need, kellel oma kivikest leida ei õnnestunud, saavad selle teatud eurolise ekvivalendi eest endale soetada.

Tagasi kämpingus, kordub eileõhtune programm – lapsed kelgutavad, isad turgutavad ennast toniseerivate jookidega, millele järgneb saun ja grillimine. Mõnus ja muretu olesklemine looduskaunis keskkonnas.

Peale hommikusi protsetuure asume teele. Keerame busside ninad taas põhja poole, sihtpunktiks 150 km kaugusel asuv Tankavaara kullakaevandus . Ilm on ilus, tee libe, aga nauditav veereda. Meenutab pisut Norras sõitmist – lihtsalt kulged ning imetled iga kurvi ja künka tagant avanevaid uusi kauneid vaateid.
Kaevanduse koduleht lubab muuseumit, restorani, hotelli ja parkimiskohti matkaautodele.



Kohale jõudes ongi kõik see meid ees ootamas. Väljaarvatud elektri tarbimise võimalus. Põhjenduseks tuuakse mökkide elektriküttele kuluv kogu vooluvõimekus... ja asjaolu, et talviti ei pidavat seal keegi matkaautodega käima, mistõttu puuduvat neil vajalik valmidus... Vot siis! Aga muidu lubatakse lahkelt 20€ eest enda juures parkida.
Lepime siis kokku, et vaatame muuseumi üle, teeme väikese õhtusöögi ja paigutame ennast ööbima esimesse teele jäävasse tanklasse. Milleks ikka 20 raha välja käia, kui selle eest midagi ei pakuta.
Seni, kuni emad lapsi jalgsimatkaks valmis sätivad jõuab olukord pisut muutuda – tore mammi, kes meile ennist „25-t elektritarbimise režiimi“ selgitas (kes nõuka ajast pärit, need ehk veel mäletavad), tuleb jutuga, et omanik lubanud olukorra lahendada. Inimesed nii kaugelt tulnud, kuidas sa neid ikka soovitust ilma jätad. Nii armas kuulda. Mõne hetke pärast tulebki onu, käes lauajupp, millel taga jäme kaabel ja kaks pistikut külge kruvitud. Pisut arhailine, aga täiesti toimiv lahendus.



Muuseum on tore. Oleme praktiliselt ainukesed külalised. Tutvustavat dokumentaalfilmi näidatakse esmalt meile, seejärel veerand tundi hiljem kohale jõudnud Martini perele. Täiesti privaatsed seansid.
Kohapeal saab põhjaliku ülevaate nii Tankavaara, kogu Soome kui ka muu maailma kullakaevandamise ajaloost.



Paljud õues asuvad ekspositsioonid on siiski lume alla mattunud ja külalistele suletud. Käisime siin ka 8 aastat tagasi suvisel ajal. Siis nägi küll mõnevõrra rohkem, aga praegu on siin meeldivam olla, kuna pole tohutut sääsepilve, mis meid toona igal sammul saatis.



Peale paaritunnist ringkäiku maandume restoranis.





Koht meenutab trahterit vanast vestern filmist. Raskest puidust kulunud mööbel, pikk baarilett, loomatopised, kamin ja piljardilaud. Väga soe ja hubane.
Poisid lähevad kõrvalruumi kulda pesema. Suveti käib kullauhtumine siitsamast maja tagant läbi jooksvas jões, nagu juba mitusada aastat. Talveperioodiks on see „teenus“ toodud tubastesse tingimustesse. Elevust ja põnevust on palju.



Peale pikka vee sees plässerdamist leiavadki mõlemad oma kullatera. Imepisikese küll, aga ikkagi. See pannakse pisikesse klaassilindrisse vee sisse ja antakse kummalegi kaasa. Kui seda nüüd tumedal taustal valguse käes vaadata, siis on terake täiesti tuvastatav.:ohmy:
Keda erutab kulla otsimine, keda menüü uurimine. Päevapraeks on 12.50€ maksvad searibid. Sinna juurde käib suur salativalik, piiramatult teed, kohvi ja muid alkoholivabu jooke. Just enne ärasõitu käisime sõbra perega ühes Kristiine Keskuse restoranis. Searibi maksis seal 18.50€ ja sinna juurde ei käinud midagi... On see nüüd märk viie rikkama riigi sekka jõudmisest? Ilmselt siiski mitte. Midagi see ikkagi näitab, aga paraku mitte midagi meeldivat.
Suur tükk õhtust möödub söögilaua tagant kaminatuld vaadates.



Kui poisid rahutuks muutuvad, läheme nendega taas õue lumesõda mängima.

Mäletan väga hästi neid täistunnil uudiste ajal kõlanud teateid elektritarbimise reziimist.
Nooremad ei tea aga meil nüüd hea meenutada.Kas ka 25 oli, vot enam ei mäleta.

Seda 25 asja tasub natuke lahti rääkida. Hetkel ei meenu midagi sel teemal, kuigi ajaliselt kõik klapib.

Kuna söögikoht avatakse varakult, ei hakka täna bussis hommikukohvi tegemisega vaeva nägema.



Meid ootab ees suhteliselt tõsine sõidupäev . Sel korral enam rohkem põhja poole ei lähe (gloobuse pealt vaadates pole Murmansk enam sugugi kaugel), vaid võtame suuna tagasi kodu poole. Järgmine pikem peatus on meil planeeritud 320km kaugusel Ranuas . Sinna tahaks õhtuks välja jõuda.

Lund on palju ja vahetpidamata sajab juurde. Temperatuur on üllatavalt kõrge, kõigub vaid mõned kraadid nullist allpool. Päev möödub ilma eriliste vahejuhtumiteta, peale paari poekülastuse on vaid vaikne kulgemine.
Pimedus saabub palju varem, kui meie sihtkoht. Tegelikult on siin isegi pimedas mõnus sõita – paksu lume tõttu on pigem pidev hämarus, kui pimedus. Kõik külavahed ja ristmikud on mitme kilomeetri ulatuses valgustatud ja liiklus on väga hõre. Nii et pole häda midagi.
Pisut enne loomaaia sulgemist oleme kohal. Kämpingu registratuur asub loomaaia väravas. Kui jõuad peale tööpäeva lõppu, võid kämpingus öö mööda saata ja hommikul maksma minna.



Teeme vajalikud registreerimised ja veeretame ennast paarsada meetrit eemal asuvasse kämpingusse. Sissesõiduteed on hooldatud, aga päevaga on nii palju sadanud, et peale bussi hooga paigale rammimist tuleb lumelabidaga veel põhjalik viimistlus teha.





Sellele järgneb juba traditsiooniline õhtune programm. Väiksed grillid, väiksed napsud ja siis teadagi mis – saunaminek.
Saunad on siin meestele, naistele eraldi, aga pisikese omapäraga – leiliruum on paras neljale viiele mehele, pesuruumi jagub samuti, aga vot riietusruumiga on koonerdatud – sinna üle ühe hästi ei mahu ja istumiskohta (peale lava) pole üldse. Ehk siis ehitatud põhimõttel, et poleks võimalust jaurama jääda. Lavale, pessu ja koju tagasi.
Meiegi teeme vastavad ettevalmistused juba bussis ära.

Täna naudime kõike seda mida Ranua pakub. Alustame loomaaiast.



Lähenen sellele pisikese eelarvamusega. Kunagi sai käidud Norras väidetavalt Euroopa kõige põhjapoolsemas loomaaias , kus ei olnud mitte kedagi...tähendab külastajaid oli, aga loomi polnud. Ainult lõputud rajad, aedikud ja sildid, kust keda võiks otsida, aga leida ei õnnestunud peaaegu kedagi...
Aga siin on lood sootuks teised, kõik kes peavad olema, on ennast kenasti eksponeerimas.







Ja vähemalt samapalju kui loomi, on ka hiina ja vene turiste, kellede tekitatav lärm kipub üle looduspargi käima.
Peale loomaaia on Ranuas täpselt samad rahakoti tuulutamise võimalused, nagu Rovaniemiski – põhjapõdrad, huskid ja mootorkelgud.
Kõige rohkem „paigast ära“ tundubki olema motokelkude safari. Tunniajase tuuri eest küsitakse täiskasvanu eest 92 ja mis eriti imelik, lapse eest 70 euroraha. Kusjuures laps ei saa sõita mitte mootorkelgul, kuna see pidavat ohtlik olema, vaid grupijuhi kelgu järgi veetaval saanil. Poistele on see igatahes tõsine pettumus. Aga eks lastekaitse on sealmaal juba ammu üle igasuguse normaalsuse keeratud...






Aga muidu on tore. Valin teadlikult võimalikult gruppi lõppu jääva kelgu ja kuna taga otsas saatjat pole, õnnestub ennast teistest korduvalt „maha jätta“ ja tekitada väikseid sõidunaudingu hetki. Paraku ei meeldi see eriti Evele ja ma kuulen iga kord selja tagant teda häält tõstmas. Õnneks enamus läheb tuulevihinas kaduma, aga kindel on see, et need pole kiidusõnad.

Tänan, kirjanikuhärra lobeda lugemise eest.
Ootan juba elulooraamatut.

Aasta viimasel päeval korraldame lastele väikese pannkoogihommiku. Üsna omapärane tunne on lumesajus kooke küpsetada ja poistel ilmselt sama vahva neid õues süüa.





Päev möödub loomaaia lastenurgas ja niisama kelgutades.
Õhtusöögiks hõivame kämpingu kööginurga, lükkame seal lauad kokku ja katame kõigest sellest mis veel järgi jäänud pidulaua. Minimalistlik, aga mõnus. Peale meie on kämpingus veel vaid kaks Soome matkaautot. Ühest neist tuleb meesterahvas puhkeruumi meie seltsi raamatut lugema, proua jääb autosse. Ka nii võib aastat lõpetada..
Peale sööki vaatavad poisid multikaid, Evelin paneb pesamuna magama ja meie Martiniga filosofeerime elulistel teemadel. Õhtu kaob kiiresti käest ja peagi on kell 24.

1.jaanuar. Õues on sula! Pakime õhtul laokile jäänud laagri kokku ja hakkame Helsingi poole liikuma.



770 kilomeetri jaoks on arvestatud kaks päeva. Kiireks ei tohiks minna.
Ilma igasuguste ekstsessideta päeva lõpuks pargime end Jyväsküla juurde tanklasse. Kell seitse pannakse tanklapood kinni ja peale seda saabub rahu ja vaikus. Ilm on endiselt sula ja poisid saavad võidu lumememmesid ehitada.





Tankla asub saarel. Samas on ujumissild mille juurest algab kuskile pimedasse kaugusesse kulgev puhastatud uisurada. Argo saab esimest korda elus uisutamist proovida.(Saapad said igaks juhuks kodust kaasa võetud.) Pole väga vigagi – esimene ring tehakse suusakeppidega, järgmine juba ilma abivahenditeta. Tuleb välja küll.



Peale uisutrenni kuulutatakse välja lumesõda Isad versus Pojad. Lumelahingul pole võitjaid ega kaotajaid , aga lõpuks on kõik osalised võhmal.

Öösel ilm muutub ja pöörab tormiseks. Buss kõigub ja lumi peksab vastu aknaid. Hommikul välja ronides avaneb üsna üllatav vaatepilt.



Ees ootavad selle reisi kõige keerulisemad 270 kilomeetrit. Õnneks on tuul otse tagant ja buss veereb kogu tee nagu mäest alla. Sellise tugevusega küljetuul oleks sundinud esimesse parklasse pöörama ja paremat ilma ootama jääma. Isegi Lahti-Helsingi kiirtee on täiesti jääs ja mitmel korral kipub rooli taga reisijaks jääja tunne tekkima...



Lausa paar tundi enne õiget aega sätime end sadama parklasse rohelist laeva ootama.





10 talvist päeva ja 2200 libedat kilomeetrit on selja taga. Suur hulk emotsioone ja ilusaid mälestusi. Mida siis öelda kokkuvõtteks neile, kellel talvine põhjamaa alles avastamata...
Esimene soovitus läheb tagasi loo alguse juurde – ärge planeerige üle. Spetsiaalselt selle reisi tarbeks ostetud telk jäigi üles panemata – polnud aega ega vajadust. Viiest kaasavõetud Eesti ja ühest Soome AGA balloonist leidis kasutust vaid kaks... ilmad olid soojad ja kõikjal oli elektrikütte võimalus. Tegelikult on Soomes balloonivahetuse võimalusi nii palju (tanklad, ehituspoed, kämpingud jne.), et ühtegi üleliigset polegi mõtet kaasa vedada.
Teine soovitus – kasutage oma matkaautot ka talvel. Lumes ja külmas müttamine pakub sootuks teisi emotsioone, kui suvised rännakud.
Ja lõpetuseks - kes pole veel käinud Lapimaal, võtke see endale eesmärgiks. Vahet pole mis aastaajal, seal on aastaringi võrratu!

Tänud, Illar!

Illar, miks sa luiskad Meie käisime 2013 Jõulu ja uusaasta vahel Sodankylani ja kogu aeg oli plussis ja vihma sadas. Teil lihtsalt vedas. Nagu ehk meilgi, sest nädalajagu ennem oli seal üle 30 kraadine pakane
Kiitus muljetamast!

Mina ei luisanud midagi - nii oli.:silly: Vedas muidugi, sest peale meid tuli 40 kraadine pakane. See ongi huvitav, et kunagi ei tea täpselt mis homme tulemas on.

Illar kirjutas: ... See ongi huvitav, et kunagi ei tea täpselt mis homme tulemas on.

See ongi äge!
Meenus meie Poola reis perega. Kõik ilmateated näitasid Poolas ainult vihma ja tuult, Eestis aga päikest.
Reis algas Eestist kõva vihma ja tuulega, hetke küttekulu kõikus 16-24L/100km... Mõtlesin, et see puhkus läheb küll tuksi.
Aga juba Leedus oli ilm imeline ja nautisime päikest. Poolas oli juba liigagi palav
Samal ajal oli Eestis aga "koera ilm", vihmad ja tormid
Äge!

Aitäh Illar! Hea lugeda ja meenutada