Peale hommikusi protsetuure asume teele. Keerame busside ninad taas põhja poole, sihtpunktiks 150 km kaugusel asuv
Tankavaara kullakaevandus
. Ilm on ilus, tee libe, aga nauditav veereda. Meenutab pisut Norras sõitmist – lihtsalt kulged ning imetled iga kurvi ja künka tagant avanevaid uusi kauneid vaateid.
Kaevanduse koduleht lubab muuseumit, restorani, hotelli ja parkimiskohti matkaautodele.
Kohale jõudes ongi kõik see meid ees ootamas. Väljaarvatud elektri tarbimise võimalus. Põhjenduseks tuuakse mökkide elektriküttele kuluv kogu vooluvõimekus... ja asjaolu, et talviti ei pidavat seal keegi matkaautodega käima, mistõttu puuduvat neil vajalik valmidus... Vot siis! Aga muidu lubatakse lahkelt 20€ eest enda juures parkida.
Lepime siis kokku, et vaatame muuseumi üle, teeme väikese õhtusöögi ja paigutame ennast ööbima esimesse teele jäävasse tanklasse. Milleks ikka 20 raha välja käia, kui selle eest midagi ei pakuta.
Seni, kuni emad lapsi jalgsimatkaks valmis sätivad jõuab olukord pisut muutuda – tore mammi, kes meile ennist „25-t elektritarbimise režiimi“ selgitas (kes nõuka ajast pärit, need ehk veel mäletavad), tuleb jutuga, et omanik lubanud olukorra lahendada. Inimesed nii kaugelt tulnud, kuidas sa neid ikka soovitust ilma jätad. Nii armas kuulda. Mõne hetke pärast tulebki onu, käes lauajupp, millel taga jäme kaabel ja kaks pistikut külge kruvitud. Pisut arhailine, aga täiesti toimiv lahendus.
Muuseum on tore. Oleme praktiliselt ainukesed külalised. Tutvustavat dokumentaalfilmi näidatakse esmalt meile, seejärel veerand tundi hiljem kohale jõudnud Martini perele. Täiesti privaatsed seansid.
Kohapeal saab põhjaliku ülevaate nii Tankavaara, kogu Soome kui ka muu maailma kullakaevandamise ajaloost.
Paljud õues asuvad ekspositsioonid on siiski lume alla mattunud ja külalistele suletud. Käisime siin ka 8 aastat tagasi suvisel ajal. Siis nägi küll mõnevõrra rohkem, aga praegu on siin meeldivam olla, kuna pole tohutut sääsepilve, mis meid toona igal sammul saatis.
Peale paaritunnist ringkäiku maandume restoranis.
Koht meenutab trahterit vanast vestern filmist. Raskest puidust kulunud mööbel, pikk baarilett, loomatopised, kamin ja piljardilaud. Väga soe ja hubane.
Poisid lähevad kõrvalruumi kulda pesema. Suveti käib kullauhtumine siitsamast maja tagant läbi jooksvas jões, nagu juba mitusada aastat. Talveperioodiks on see „teenus“ toodud tubastesse tingimustesse. Elevust ja põnevust on palju.
Peale pikka vee sees plässerdamist leiavadki mõlemad oma kullatera. Imepisikese küll, aga ikkagi. See pannakse pisikesse klaassilindrisse vee sisse ja antakse kummalegi kaasa. Kui seda nüüd tumedal taustal valguse käes vaadata, siis on terake täiesti tuvastatav.:ohmy:
Keda erutab kulla otsimine, keda menüü uurimine. Päevapraeks on 12.50€ maksvad searibid. Sinna juurde käib suur salativalik, piiramatult teed, kohvi ja muid alkoholivabu jooke. Just enne ärasõitu käisime sõbra perega ühes Kristiine Keskuse restoranis. Searibi maksis seal 18.50€ ja sinna juurde ei käinud midagi... On see nüüd märk viie rikkama riigi sekka jõudmisest? Ilmselt siiski mitte. Midagi see ikkagi näitab, aga paraku mitte midagi meeldivat.
Suur tükk õhtust möödub söögilaua tagant kaminatuld vaadates.
Kui poisid rahutuks muutuvad, läheme nendega taas õue lumesõda mängima.