Rootsi 2017

Kuna kurdeti, et reisikirju vähevõitu, siis püüan mõne lausega kirjeldada seda vähest, mis Rootsis nähtud sai. Vähest seetõttu, et Rootsis on ilmselt kordi rohkem huvitavaid kohti kui meil selle kümne päevaga õnnestus läbi käia.
Tegelikult oli peamiseks sihiks Gotland ja siis jätkuna Öland, sest peale Ahvenamaal käimist tundus olevat loogiline käia läbi veel kaks suuremat Läänemere saart, kuid Gotlandi olulisus vähenes reisi jooksul siiski kõvasti. Sellest aga hiljem. Sõit algas Paldiskist DFDS laevaga, mis muidugi rohkem rekameeste ja nende tehnika veoks mõeldud, kuid me ei leidnud mõtet maksta paarsada euri rohkem Tallinkile, sest nagunii oli reis öine ja polnud erilist vahet, millisel laeval magada- sihtriiki viivad nad nagunii ning tunnikene sõitu Kapellskärist Stockholmi on paras eelsoojendus Rootsiga tutvumiseks. Liiklus on rahulik ja seetõttu on rooli taga mõnus olla. Samas õnnestus Stockholmis õigest teeotsast mööda panna ning ilmselt kõrgete hoonete rohkuse tõttu läks GPS ka lolliks ning seetõttu tuli suur osa kesklinnast läbi tiirutada enne kui geps jälle toibus ning õigele rajale juhtis. Suurlinna liiklus on siiski teisest mastist, kuigi mitte nii närviline kui Tallinnas.
Pealinnas olin veel kodus olles püüdnud bronnida ühte kämpingukohta, mis asus ühel kesklinnalähedasel saarel ja sinna viiva silla alusel platsil Långholmens Husbilscamping nime all, kuid kümne paiku kohale jõudes selgus, et enne kella kahte mingit tšekinni ei toimu ja minu soov neile 320 krooni loovutada (tahtsin elektriga kohta) luhtus. Muidugi veider suhtumine- e-maili teel sai neile selgitatud, et jõuan varem ja lahkun kuue paiku õhtul, aga omi reegleid nad siiski ei muutnud. Aga kui nad minu raha ei tahtnud, siis sundima ka ei hakanud. Selle asemel ostsin 80 krooni eest sinnasamma sillaalusesse parklasse parkimispileti ja saime linna peale minna- ligi kolm kilomeetrit kõndimist ning olimegi kuningalossi juures.

Parkla



Ära sai nähtud ka kuningalossi vahtkonnavahetus




ja uuritud kõikide kuningate isiklikke asju lossi vastavas muuseumis.




Turiste oli muidugi kõikjal suurel hulgal ja igast ilmakaarest.

Et aga õhtul üheksa paiku läks Nynäshamnist laev Gotlandile, siis tuli pealinn selja taha jätta.
Laev ise kena suur ning merel andis geps tema kiiruseks 53-55 km/h. Pole paha. Aga kolm tundi oli sõita ka.




Kohale jõudsime kesköö paiku ning kodus oli paika pandud esmane ööbimiskoht- vaatamisväärsus Högklint, mis (nagu pärast selgus) on kohalike seas üsnagi populaarne koht- kõik tahtsid näha, milline on elu 48m merepinnast kõrgemal.





Kuid sel ööl oli seal üsna rahulik, vaid paar matkaautot oli juba ees.
Järgmise päeva plaan oli kohalik lõbustuspark Kneippbyn Vattenpark, mis ühes osas on veepark ja teises tavaline vanamoodne lõbustuspark, kuid laste jaoks täiesti asjalik koht ning kui ilm ilus, saab ka veepargis elust mõnu tunda. Piletihind ehk väheke krõbe- 1300 krooni taheti.







Päev seal mööda saadetud, tuli otsida ööbimiskoht ning et saarel kämpinguid piisavalt, ei olnud see probleemiks. Järgmine päev jätkus saarega tutvudes ning ära tasub käia paaris kohas- kivisambad Farö saarel ja kuulsate Gotlandi käiade väike muuseum-töökoda, kus ka kohalikku toodangut suveniiridena osta saab.

Edasine tee viis ühte raudteemuuseumi, kus ka toimiv liin turistide lõbusõidutamise jaoks, aga kuna jõudsime sinna peale tööaega, jäi vaid ringijalutamise variant ning peenem tehnika oli peidetud depoo uste taha.

Hesselby Jernvagsstation, Dalhem



Tasapisi hakkas ring ümber Gotlandi täis saama ja täis sai ka kolm planeeritud päeva ning õhtuks seadsime end taas Högklintile ööbima, et järgmisel päeval kahe paiku laevaga Marienhamni sõita. Ja tol õhtul saigi imestatud, et mida asja need rootslased seal ringi tuiavad- veel südaöö paiku sõideti sinna ja autouksed paukusid pidevalt tulijate ning minejate pärast ning ega magada suurt ei saanudki. Mingil hetkel rahvaste liikumine siiski vaibus, aga juba järgmisel hommikul kella seitsme ajal olid esimesed külastajad kohal. Ja veel koos lastega! Kõik need käijad olid kohalikud, välismaiseid turiste nägime tegelikult ülivähe- Gotlandil ehk paar saksa autot, paar hollandlast, norrakas ja vist ühed soomlased ka ning kogu ülejäänud seltskond olid rootslased ise- kõik teed, vaatamisväärsuste parklad, söögikohad, kämpsid jne olid nii saartel kui mandril täis nende haagiseid ning vähemal määral matkabusse. Ilmselt ongi juuli nende peamine puhkusekuu ning selle tõttu ka kõik tasulised teed tasuta režiimil. Aga miks ei ole välismaiseid turiste, jäigi selgusetuks. Ehk just seetõttu, et kõik kohad kohalikke täis ning mujalt käiakse pigem hooajavälisel perioodil? Ei tea, ei oska midagi tarka arvata.

Kuna laeva väljumiseni oli aega, siis sai Visby vanalinnas tiir tehtud- kenad korda tehtud majad, kõikjal nänni- ja kommipoed ning söögikohad, mis loomulikult rahvast täis.






Marienhamnist sõitsime Ölandi suunas ja esimene "atraktsioon" oli Kalmarist saarele viiv sild- ca 6km pikk ning esialgu tõusis sild laevatee tõttu peaaegu 40m kõrgusele- selline tõus võttis seest juba kergelt kõhedaks, lisaks tuuleiilid, mis pidevalt rooliga mängima sundisid ja ega eriti palju seda sõidutee laiust ka ei olnud- neljarealine küll, aga sõidurada mitte eriti palju matkaautost laiem. Ölandil seadsime end sisse ühte mereäärsesse ja vähem rahvarohkesse kämpsi, aga see osutus mingiks prügiautode vms tehnika parkla läheduses olevaks, niiet kajakate ja vareste kisa oli natukene liiga vali. Ehk seetõttu oligi seal vähem puhkajaid- ju siis kohalik rahvas tundis neid olusid. Seal sai tunda ka saare nüansse- hommikul kella seitsmest kümneni oli keelatud autode veepaakide täitmine ja kümnest keskpäevani duši all käimine- veepuudus andis tunda. Kas see sõltus pikemat aega valitsenud põuast või muust, ei tea, aga juba õhtul duši all käies oli veesurve väga vaevaline. Kuid järgmisel hommikul sai veepaak täis, vetsupaak tühjendatud ning sõit saarel võis alata. Ja selgus, et Ölandil on tegelikult tunduvalt rohkem vaatamist ja tegemist kui Gotlandil, kuid ajaplaan oli selline, et üle ühe päeva seal veeta ei saanud. Astusime sisse ühte kunstimuuseumi- VIDA Museum & Konsthall, kus parajasti eksponeeriti klaasikunsti, maali ja naistele läks peale ühe moelooja isikunäitus.
Edasi Borgholmi kindlus, kus sai ringi turnida




ja üks vanade traktorite ning muu tehnika muuseum- Störlinge Agricultural & Motor Museum. Täitsa põnev vaatamine.











Sellega sai päev läbi ning sõit läks Vimmerby poole, kus laste peamine sihtkoht- Astrid Lindgrens Värld. See on tõesti üks asjalik koht igas vanuses inimesele- Lindgreni oleme ilmselt kõik lugenud ja kogu teemapark oli üles ehitatud tema teoste põhjal- väikesed linnakud, kus toimusid konkreetse raamatu põhjal lühikesed etendused ja kõik need kohad ning ehitised olid üksipulgi läbiuuritavad.

Hommikul kell kümme, kui oli pargi avamise aeg, oli parkla väravate taga pikk mitmerealine autode järjekord ning päeva jooksul sai parkla tihedalt autosid täis- nii sõiduautode osa kui matkakate jaoks mõeldud piirkond.
Kui meie Lottemaa kohta räägitakse, et kahjumis, siis seal ei märkigi sellest- rahvast liikus hulgim. Loomulikult enamus jälle kohalik rahvas.





Vimmerbyst järgmine suund oli Motala ja seda sellepärast, et sealt leidsin ühe asjaliku automuuseumi. Oli tõesti asjalik- igast ajastust autosid ja kaherattalisi, lisaks vanad raadiod, fototehnika ning igasugune muu pudipadi. Tasub käimist.








Kui osta veidi kallim pilet, oli võimalus ka lähedalasuvat akvaariumi külastada- seal kõiksugu kalu ja muid vee-elukaid näha.

Sellega hakkaski tuur lõppema ning tasapisi liikusime Kapellskäri poole- sõidueelsel hommikul sai veel Uppsalast läbi hüpatud, aga et see oli reisi esimene vihmane päev, siis seal pikalt ei peatunud- Toomkirik ja kindlus ära vaadatud ning edasi. Õhtul oli aga Kapellskäris juba päike väljas ning kell kümme startis laev.





Tagasi tulles veel Gotlandi juurde- miskpärast ei jätnud see saar sellist muljet nagu eeldasime. Miks, ei tea, aga sealt ära sõites oli tunne, et hea, et tulema saime. Võib olla oli asi suures kohalike turistide hulgas, võib olla polnud seal sellist saare omapära nagu mujal või asi milleski muus, aga sinna tagasi ei kipu. Edasi tagasi laevapilet üle kahesaja euro ning kellel reisieelarve väiksem, võib selle osa reisist välja jätta. Saar suht kaljuse pinnasega, kidura loodusega, põhitegevus lambakasvatus, igal pool tegeletakse käsitööga kas siis lambanahkade vallas või klaasi ja keraamika teemal (käsitoo tegelikult ka mujal levinud). Öland oli selles suhtes "viljakam"- suured maisi ja rapsipõllud, loodus lopsakam ja nagu selgus kõiksugu turismivoldikuid uurides, on seal vaatamist rohkem ning ka kämpinguid rohkem kui Gotlandil. Ja teine omamoodi asi- kohalikel on kombeks omada kuskil kämpsis oma platsikest, sinna on veetud haagis (neid on kohati ikka saja ringis), selle ümber ehitatud väike aiake, kus potililled, grillid, aiatoolid jms kraam ning see on siis nende suvila- tulevad sinna nädalavahetustel või siis pensionäridest puhkajad veedavadki seal enamuse oma suvest. Ja teine kontingent liikuvad puhkajad, kes oma haagiste või autodega samamoodi punktist punkti liiguvad- matkatehnika hulk maanteedel oli muljetavaldav. Roolis nii noorem rahvas kui pensionärid. Kui meie siin ja soomlased seal tervitavad iga vastutulevat mõttekaaslast, siis seal erilist käeviipamiskommet ei ole- vaid mõni üksik vahel tervitas. Ilmselt on matkamine niivõrd loomulik tegevus, et seda ei peeta enam käeviipe vääriliseks.

Marsruut: Paldiski- Kapellskär- Stockholm- Nynashamn- Visby- Marienhamn- Kalmar- Öland- Vimmerby- Motala- Uppsala ja tagasi koju läbi Kapellskäri. Ca 1000km Rootsi teid. Kütus umbes 1.30€, toiduhinnad sisuliselt samad mis meil, palgad ilmselt tunduvalt suuremad.

Gotlandiga peab olema aega ja ega ta mingi tivoli ei ole küll. Mulle meeldis, saarlane, noh.