Ehk lugu sellest, kuidas me kolmandat talve järjest Marokosse sattusime.
Märtsis Marokost naastes, asusin vanast harjumusest varmalt reisikirja kallale. Olles sellega umbes poolele teele jõudnud lugesin üle ja jõudsin arusaamisele, et kolmandat korda samast asjast kirjutades pole mul tegelikult midagi uut ja erilist öelda... midagi sellist, mis Teid lugema võiks panna.
Argipäevane elutempo hakkas ennast peale pressima ja nii see kirjatükk kuskile arvutifaili ununes.
Möödus mitu kuud enne, kui see taas mulle ette sattus... lugesin uuesti ja avastasin, et võib-olla nii hull siiski pole. Pealegi suur hulk aega ja vaimuenergiat nagunii juba raisatud... Võtsin ennast kokku, kirjutasin lõpuni ja siin see nüüd on.
Kolmandat korda samasse kohta mineku üks põhjus on ilmselt viitsimatus oma mugavustsoonist välja tulla ja midagi totaalset uut avastada. Käidud radade eelis on see, et kõik on juba tuttav, sa tead kuhu minna ja mis seal ees ootab.
Nii otsustasime meiegi, et võtame taaskord suuna Marokole.
Reisiks polnud ettevalmistusi praktiliselt teha vaja – seni käimata kohad olid varasemalt kaardistatud, traditsioonilise kahe marsruudile Tallinn-Algeciras jääva „kultuuripeatuse“ valimine pole kunagi keeruline olnud. Natukene internetis surfamist ja midagi põnevat sellel umbes 4500 kilomeetri pikkusel teekonnal ikka silma jääb.
Kui varasematel aastatel on kulunud palju aega ja raha matkaauto pikaks reisiks piisavalt heasse konditsiooni viimisele, siis sel korral jäi ka see aeg üle – kevadel oli soetatud vähe värskem ja vastupidavam liiklusvahend, mis erilisi lisainvesteeringuid ei vajanud.
Kuna seekord oli võimalus välja sõita pisut varem kui tavaliselt – jaanuari alguse asemel detsembri lõpus, siis esimese pikema peatuse valikukriteeriumiks oli võimalus seal aastavahetust veeta. Sellise sündmuse tähistamine suvalises kiirteetanklas ei tundunud kuigi inspireeriv. Seetõttu lugesime pisut päevi ja kilomeetreid ning leidsime, et sobiv kant võiks olla lõuna Poola. Edasi uurides langes valik Krakowile, kuna tegemist on ilusa linnaga ja vahetusse lähedusse jääb Wieliczka vana soolakaevandus, mis seni veel käimata, nägemata.
Teine peatus on meil traditsiooniliselt olnud Hispaanias. Seekord otsustasime külastada Granadat ja seal asuvat Alhambrat.
Edasi juba Aafrikasse, kus esimese pikema peatuse plaanime Marrakechis - seal lihtsalt ei tohi Marokot külastades käimata jätta ja seejärel pooleteiseks kuuks Agadiri.
Aga alustame siis algusest.
On 29 detsembri varahommik. Bussi on kolme päeva jooksul põhjalikult pakitud ja seda on näha ka lötsi vajunud rehvidest. Eilne kaalumine andis tulemuseks 4750 kg, sinna peab lisama veel 4 reisijat ja 5 tonni saab kenasti täis. Kõiges on süüdi suur garaaž ja lõputud panipaigad – kuidas sa ikka midagi maha jätad, mida oleks võimalik kaasa vedada.

Termomeeter on nullis ja tuult pole. Ärasõiduks on kõik valmis.
Sel korral on meie reisiseltskond tavapärasest suurem – kaasa tuleb minu õde Elo koos elukaaslase Andresega. Neil on plaanis meiega Agadirini sõita, seal pisut puhata ja jaanuari lõpus lennukiga koju tulla.
Buss on tõesti raske saanud - Harku mäkke tõus kipub hinge kinni võtma. Lohutan end sellega, et hoog polnud piisavalt suur ja ignoreerin pähe tükkivat mõtet tõusudest lõuna Saksas ja Madriidi kandis. Nendeni on veel palju aega.
Tee on hea sõita – pole libedat ega vastutuult. Paar tundi hiljem teeme Ikla Kantiinis hommikusöögi. See on üks imeväärse külastatavusega söögikoht, sest imeharva satud sinna hetkel, kui mitu turismibussitäit inimesi sinu ees järjekorras ootamas ei ole. Nii sätime meiegi end juba välisukseni ulatuva järjekorra otsa oma järge ootama.
Kannatlikus saab hommikusöögiga tasutud ja võib asuda Läti maanteid mõõtma. Järgmine peatus on Leedu piiril, kuna sealne politseikontroll soovib teada kuhu me sõidame... tea mis neil meie sihtpunktiga asja peaks olema või mida see nende jaoks muudaks... ütlen et puhkusele. Vastus tundub sobivat, soovitakse head reisi ja teekond võib jätkuda.
420 kilomeetrit peale starti teeme esimese tankimispeatuse. Fiatil oleks justkui ämber paagi asemel. Päris põnev on esimest kütusekulu arvestada. Ma arvan, et viisteist tuleb ära... Tuleb hoopis 12,5/100.
Hea on olla pessimist – igas olukorras on vaid kaks positiivset võimalust - sul on kas õigus või oled meeldivalt üllatunud. Antud juhul siis variant 2.
Leedu oma lõputute kiiruspiirangute ja radaritega on alati põnev sõita – kunagi ei tea, milliseks teise otsa jõudes saldo kujuneb. Seekord läheb hästi. Tänu lällarile ja tulede vilgutamisele on informatsioon adekvaatne ja ootamatusi õnnestub vältida.
Õhtul kella kuue paiku jõuame Suwalki kanti TIR Porti. Kes meie eelmiseid reisikirju lugenud, see juba teab, et sellest kohast me ilma peatuseta mööda ei sõida. Nii seegi kord. Setin end rekkaparkla serva matkaautodele mõeldud kohale ja vean iseteadvalt elektrikaabli kilpi. Valvurionu kohale jõudes ei pea midagi küsima vaid võin ette kanda, et jään siia ööseks, kasutan elektrit ja maksan kaardiga restorani kassasse. Onu soovib head ööd ja kõmbib edasi.
Hea, et siia ei satu tihemini, kui kord paar aasta jooksul - söögid on nii odavad, head ja ebatervislikud, et tihedam külastus hakkas ilmselt figuuri mõjutama. Minul küll sellega muret pole – mis läinud see läinud. Figuur ma mõtlen.
Peale kehakinnitust on aeg puhkama minna. Homme ootab ees pikk sõit läbi Poola, õhtuks tahaks jõuda teisele poole Krakowit Wieliczkasse.