Matkaautoga USA-s - 26.09.- 10.10 2016
Head foorumikülastajaid!
Reisimisest võiks ja peaks meie foorumis palju rohkem juttu olema, ning kuna USA-sse satutakse meie kandist matkaautoga reisima harva, siis on mul rõõm ja ka privileeg jagada põgusalt omi kogemusi hiljutisest reisist.
Kuna reisil oli tohutult palju muljeid, siis selles kirjatükis on eelkõige piirdutud sellega, mis võiks olla kasulik ja vajalik teadmine taolist reisi ettevalmistades. Ehk võiks see põgus ülevaade anda mõtteid ja miks mitte ka julgust oma reisi planeerimiseks ja läbiviimiseks väljaspool tuttavat kodumandrit.
Mõte teha matkaautoga reis USA-s oli meeles mõlkunud juba aastaid. Aasta tagasi muutus asi konkreetsemaks, paika sai ajavahemik, reisiks kasutatav aeg ja reisi piirkond. Kuna reisiks oli planeeritud vaid 2 nädalat, siis enda matkaautot USA-sse transportida oli mõttetu - nii tuli leida võimalus kas sõiduk kohapeal mõnelt tuttvalt laenata või rendifirmast rentida. Kuna tahtsime olla võimalikult mobiilsed, külastada ka linnu ja kitsaid teid-tänavaid, siis tuttvate võimalikud pakutavad 30-40 jalased matkabussid langesid ära. Nii asusime internetis rendifirmasid kammima - neid väga palju polnudki- 4-5, mis meid huvitavaid sõidukeid rentisid. Kõik need manitsesid selleks, et saada sobiv sõiduk sobival ajavahemikul tuleb teha broneering võimalikult aegsasti. Ka meil tekkis olukord, kus sobivat hinna/kvaliteedi suhet otsides juba jaanuari lõpul meile sobivat C19 (compact) mudelit enam saada polnudki - saime selle siiski veebruaris läbi ühe Euroopa turismifirma - "FTI Touristik GmbH, München" (
www.fti.de
) kes vahendab turismireise üle maailma, neil oli sellel hetkel pakkuda ameeriklastest ka veidi sobivam hind. Müncheni firma oli muidugi ainult vahendaja, kes vahendas Cruise America matkaautosid (cruiseamerica.com), mida ta ka kogu meie mailivahetuse aja pidevalt rõhutas.
Meie reisi suurem huvi oli USA lääneranniku ja sealkandis Arizona, Kalifornia, Utah ja Nevada osariikides asuvate rahvusparkide vastu. Nii saigi auto kättesaamise ja äraandmise kohaks valitud Arizona pealinnas Phoenix`is asuv CruiseAmerica kontor ning reisi ajavahemikuks 26.09-10.10. - periood, kus turismihooaeg alustab rahunemist.
Matkaauto:
Meie kasutada olevaks sai Ford`i baasil ehitatud kompaktne alkooviga matkaauto C19 mõõtudega 20x10x12 jalga (6 x 3 x 3,6 m), mida vedas V8 mootor, mis meid reisil kordagi hätta ei jätnud. Ametlikult kolm magamiskohta, turvarihmad olid kokku 7-el (ehk kõigil võimalikel) istekohtadel. Magamiseks oli kasutada alkoov, kuhu mahtus lahedalt 2 täiskasvanut. Magamiskohaks sai kerge vaevaga kohandada ka 4 kohalist istumis-ja söömiskomplekti, kuhu mahtus magama 1,5 täiskasvanut. Sisu oli üsna askeetlik, kuid kõik hädavajalik oli olemas - avar külmik koos sügavkülmaga, kahe põletiga gaasipliit, kööginurk koos kappide, sahtlite ja korraliku suure kraanikausiga, WC koos dushi, peeglikapi ja imepisikese kraanikausiga. Lisaks mikrolaineahi, konditsioneer, õhukütteseade ja veesoojendus. Kui 120 V elektrivoolu kasutada polnud, siis oli nupust vajutades võimalik sisselülitada autokütusel töötav generaator, mis andis vajaliku voolu mikrolaineahju ja õhukonditsioneeri käitamiseks. Generaatori kulu oli ca gallon tunnis, ning tema kasutamine oli eraldi maksustatud - kas 7.20 päev või 3,50 tund. Meil osutus vajalikuks teda kasutada kokku ca 2,5 t. - igati vajalik ja sobiv lahendus. Samuti olid autos neljas erinevas kohas pistiku- ja USB pesad - nii et kõik autos olijad said oma seadmed elektrivõrku ühendada. Eraldi lülitist sai sisselülitada nii pumba, veesoojenduse kui ka eluruumi õhkkütte. Autoraadio võimendid olid ka eluruumis ja üsna hea kvaliteediga.
Võrreldes Euroopas tuntud lahendustega oli erinev musta ja halli vee käsitlemine. Seinal olevast andurist sai kontrollida vee, heitvete, gaasi ja akude laetuse seisukorda. Kui "halli "vee andur millegi pärast ei töötanud ( meil seda juhtus) siis paagi täissaamisest andis märku kraanikaussi pidama jääv vesi. Reoveeks eraldi kasetti ei olnud, see koguti eraldi paaki. . Heitveed väljutatakse (dumping) ca 5 tollise läbimõõduga 3 m pikkuse elastse vooliku abil, mis on kõigi matkaautodel kaasas. Kui voolik on autol asuva väljutustoruga ühendatud ja teine ots luugiga suletavasse kanalisatsiooniavasse paigutatud, siis avatakse kõigepealt auto välisküljel asuv "musta vee " klapp. Kui see "vesi" on väljavoolanud, siis avatakse halli vee klapp. Kui kogu vesi on eraldunud, klapid suletakse, voolik pestakse veega läbi ja topitakse tagasi auto küljes olevasse torusse. Üsna rangelt oli keelatud WC potti paberi jmt. panemist, küll aga on vajalikud asjakohased kemikaalid. Nn. "dumping" `ut on võimalik teha kõigis kämpingutes ja üsna paljudes bensiinijaamades - viimastes on see enamasti tasuline - 5- 10 dollarit. Samas saab võtta ka puhast vett, ka selleks on rendimatkaautodel oma voolik kaasas.
Juhtimiskoht oli mugav, näidikud ja juhtimisseadmed käepärased, loomulikult automaatkast ja cruise control, mägipidur, (osutus vägagi vajalikuks), autoraadio. Istmete kõrgust reguleerida ei andnud, samuti polnud tegemist pilootistmetega, nii, et eluruumi tuli üsnagi "pugeda". Eluruum oli võrreldes Euroopas kasutatavatega avaram - nii kõrgus kui ka laius olid suuremad - kahele täiesti piisavalt. Koos katusel asuva konditsioneeri ja ventilatsiooni-avadega oli auto kõrgus ca 3,6 m.
Rentimisel tuleks arvestada erinevaid kindlustuspakette, etteostetavat läbisõidulimiiti (on soodsam, muidu on läbisõit tasuline - ca 35 senti miil), eraldi tasu eest on köögi- ja magamistarvikud. Auto kättesaamisel tuleks koos üleandjaga selgeks teha kõigi seadmete (generaator, veepump, külmik, veekraanide, soojenduse, konditsioneeri, gaasipliidi, heitvete väljutamine, puhta vee sisestamine ) toimimine ja korrasolek. Paha ei teeks ka kõigi kappide uste ja sahtlite kinni-lahti käimine ja lauast voodi konstrueerimise ülevaatamine. Korralik kasutamisjuhend paberkandjal on ka kaasas, millest saab ka abi. Krooniline häda tundub olevat uste-sahtlite lahti põrumine linna- sõidul ja mägistel teedel - selle vastu aitas kõige paremini tavaline kleeplint. Panipaiku toidu, riiete ja muu reisitarvete ärapanekuks oli piisavalt, kuid paraku piisavalt suur ruum väikese reisikohvri jaoks päevasel ajal oli vaid alkoovi voodil.
Reisi olulisemad "mailstone"d olid järjekorras : Grand Canyon`i rahvuspark, Zion´i rahvuspark, Hoover Dam, Las Vegas ja tema peatänav Stripe, Death Valley (kõrb), Sequoia rahvuspark, King Canyon rahvuspark, Yosemate rahvuspark,, ring ümber Tahoe järve, üle lumiste Sierra Nevada mägede ( kuni 3000 m) Sacramento`sse ( Arizona pealinn), Sacramento vanalinn, Golden Gate San Fransisco`s, sõit piki läänerannikut Vaikse ookeani kaldal California nr 1 pidi San Fransiscost lõuna poole, Monterey poolsaar ja sealne 17 miili ringsõit, ajakirjandusmagnaat W.R Hearst`i 20-30.-ndatel aastatel Kalifornia küngastele rajatud esinduslik elamis ja külastuskompleks ( nimeks küll Castle), Santa Monica, Malibu ja Santa Barbara rannad, Los Angeles, walk of flame Hollywoodis, Joshua Tree rahvuspark.
Reis kulges läbi nelja osariigi - Arizona, Utah, Nevada ja Kalifornia. Kogu selle reisi ajal valitses reisimiseks suurepärane ilm, sadas vähe, sedagi öösiti, ilmad olid selged, udu ja pilved ei seganud suurepäraseid vaateid. Tundsime nii nulli lähedasi ( Tahoe järv), kui ka üle 40 C ( Death Valley kõrb) ületavaid temperatuure. Ja muljed olid suurepärased - kogu oma paljude Euroopas tehtud reiside jooksul kokku pole me pooltki sellist looduse suursugusust ja mitmekesisust kohanud, kui sellel paarinädalasel reisil.
Ööbimine:
Ööbisime nii RV Resortis, tasulises või tasuta campgroundides, rest area`tes ja bensiinijaamades asuvates parklates. Rahvusparkides lubatakse ööbida vaid selleks ettenähtud kohtades - ehk siis ainult campgroundides. Reeglina ei ole võimalik ööbida ka teeäärsetest vaatekohtades (vista point) ja suurte kaubanduskeskuste parklates. Avalike randade parklates ( nii tasulised kui tasuta) lubatakse parkida 6 AM - 10PM ( nägime ka ühte, kus võis parkida 6 AM- 2AM). Tasulistes kämpingutes olid hinnad 20-60 US öö eest. Töövälisel ajal campgroundi saabudes sai maksta ka iseseisvalt - registreerides enda auto, valides vaba platsi ja pannes raha kinnises ümbrikus postkasti või makstes pangaautomaadis - ja seda ka kontrolliti. Reeglina oli olemas WC, pesemisvõimalus, reo- ja kanalisatsiooniveest vabanemise võimalus, puhas vesi. Kallimates kohtades ka elekter, bassein, väike kauplus (toit ja jook reeglina tavapärasest tunduvalt kallim!), mõnes ka söögikoht.
Rahvusparkide sees olevates kämpingutes oli vabade kohtade leidmine ööbimiseks vahel väga piiratud - see tuleks enne reserveerida, kas maili teel või telefonitsi. Kui päeva kulgemine oli selge, siis piisas ka mõned tunnid enne kohale saabumist helistamisest ja koha kinnipanemisest. Head toetust ja abi andsid ööbimispaiga leidmisel linnades ja rahvuspakides asuvad Visitor Center`id. Ka meid juhatati Yosemate rahvuspargis, kuna nädalavahetusel kämpingutes enam vabu kohti polnud, lahkelt väljaspool parki asuvale Forest Service tasuta parkimisalale, kus küll mingeid teenuseid polnud ja kus üsna palju teisigi matkaautosid öö mööda saatis. Soovitav oleks sobivate ööbimiskohtade leidmiseks kasutada Wikicamps äppi, mida meil küll seekord kasutada polnud.
Liikumisest ja liiklusest
Üritasime valgel ajal (reisi perioodil ca 6.30 - 18.30 ) olla võimalikult aktiivsed - seega ärkasime pimedas, tegime hommikusöögi ja päevatõusul alustasime liikumist - nii jõudsime valget aega kõige paremini ära kasutada ja mitmeid suurepäraseid päikesetõuse nautida. Reeglina olime pimeda saabumiseks ööbimiskoha leidnud, sõime õhtust, mõtlesime läbi järgmise päeva reisikava ja heitsime magama.
Turismipiirkondades liigub matkaautosid palju, mujal teedel neid väga silma ei paistagi, eriti suurlinnades. Enamasti on tegemist suurte matkabusside ja võimsate dziipide taga veetavate hiiglaslike karavanidega. Bussidel reeglina järel veeremas suurem või väiksem sõiduk, nägime ka mõnda, kus järelveetava sõiduki kasti oli omakorda paigutatud veel kolmaski - enamast ATV.
Üllataval kombel oli jalgrattaid näha väga vähe.
Ka matkabussid liiguvad teedel kehtestatud liikumiskiirusest enamasti 5-10 miili kiiremini, kuid ei juhtunud nägema, et Highway Patrol oleks mõne neist teel kinnipidanud.
Kuna meie kasutada olev matkabuss oli üsna miniatuurne - pikkus ca 6 m, siis meil mingeid erilisi probleeme ka sõiduatodega täidetud parklates polnud. Reeglina on USA parkimiskohad ka üksjagu laiemad kui Euroopas, nii et ka ustega naabri auto koksimist eriti pelgama ei pea. Kohtusime ka ühe Hollandi paariga, kes olid jäänud oma matkaauto rentimisega hilja peale, ning saada olid veel vaid +30 jalased, C30-d ning nad olid see tõttu vähe hädas käänulistel teedel ja väikestel parkimisplatsidel liikudes.
Teed:
Reeglina on teed asfalteeritud, asfalteerimata teedel on enamasti liikumine tavatranspordile keelatud. Teede kvaliteet võib olla üsnagi erinev - ideaalne, samas pragunenud, põrutav või betoonplaatide üleminekukohtades raputav, kuid löökauke ei sattunud ühtki ette. Enamasti olid kõik meie teeed väga huvitavad - vast vaid 150 -200 miili kokku oli sellist, mis mingit erilist sõidunaudingut ei pakkunud. Teed olid käänulised (kohati serpentiinid) ja mägised, üles-alla kulgemist merepinnalt kuni 7000 -10 000 jala (2000-3000 m) kõrgusele oli korduvalt - seega sai väga hea mägedes sõitmise kogemuse. Seoses mägiste teedega on põhjendatud ka võimaste (ja ebaökonoomsete) mootoritega autode kasutamine. Liiklus on tihe ja aeglane vaid suurlinnade lähedal ja eelkõige tipptundidel, kuid päris seisakuid ette ei tulnud. Väljaspool suurlinnade ümbrust sai aga üsna palju sõidurõõmu nautida. Euroopa linnadega võrreldes oli linnaliiklus hõredam.
Mõningaid tähelepanekuid:
Kütuse hinnad võivad erineda kordi (meie nägime vahemikku 1,99- 5,04 dollarit gallon). Reeglina on rahvusparkides kütuse hinnad väga kõrged. Mitmel pool, eriti aga Kalifornias on sularahas makstes gallon ca 10 senti odavam. Vahel võib olla tanklate vahemaa vägagi pikk ja kütusekulu mägisel maastikul ootamatult suur. Rahvusparki tuleks alati siseneda täispaagiga. Suurlinnade lähedal ( ca 50-70 miili ) on üsna raske leida maantee ääres kohti puhkamiseks ja parkimiseks - rest aread (puhkeplatsid) ja suuremate parkimisvõimalustega tanklad jäävad kaugemale. Küll aga leiab üsnagi soodsaid kämpimiskohti mitmetes linnades asuvates parkides ja spordiplatsidel - vastav info on internetis ja külastuskeskustes (Visitor Center) leitav.
Kauplustes toitu ostes tuleks vaadata, kas hind on antud kaalu või tüki alusel. Kui kavatsetakse külastada rohkem kui kahte rahvusparki, tasub osta aastapilet, mille hinnaks on auto kohta 80 dollarit ja kehtib aasta jooksul enamuses USA rahvusparkides. Tavaline ühekordne sisenemispilet maksab 30 dollarit ja on kehtiv üheks külaskäiguks.
Nägime oma reisi käigus ka kolme Euroopast Ameerika mandrile reisinud matkaautot - ühte Saksamaalt ja kahte Prantsusmaalt, viimastest üht kohtasime veel teisegi korra nädal hiljem ca 800 miili eemal Hollywoodi tänavatel. Paraku pärida matkaauto ookeani ületamise kohta võimalust ei tekkinud.
Väike aruanne
Kokku sai läbitud 2 nädala jooksul 3215 miili, kulutatud kütust 285 gallonit ( (1085 l), keskmiseks kütusehinnaks tuli 2,58 dollarit gallon ( 3,79 l), kütusekuluks ameerikapäraselt 11 miili /galloni - ehk 21,4 l/100 km. Keskmiseks kütuse hinnaks tuli ca 0,60 Eur. liiter, seega 100 km läbimisele (vaid kütus) kulus ca 12,8 Euri, mis on üsna sarnane Eesti ja Euroopas liikumise kuludele.
Reis tuleks varakult ja hästi planeerida - alustada piirkonnast ja kohtadest, mida külastada, sobiva rendiauto ja lennukipiletite broneerimisest
. Reisil peaks kasutada olema GPS ja pidev internetiühendus ning ööbimispaikade leidmist hõlbustavad äpid. Ning loomulikult piisavalt vahendeid krediitkaardil.
Soovitan, see on reis, mis jääb kauaks meelde.