"Teardrop mägedesse" ehk meie reis Slovakkiasse

foorum nõnna tühi ehk siis rahvas kas kõik sõidus või pole veel läinud
aga ma proovin siis ehk seda "auku" täita
enamus on kindlasti nii lähedal juba käinud aga meie veel mitte ja seetõttu said meie valikuks esmalt Slovakkia ja siis ehk ka Tsehhi

ehk peale ühte koma teist on lõpuks kätte jõudnud aeg kus me siis ka pikemale reisile läheme
start siis homme 09.07 varahommikul ja prooviks esimese päevaga jõuda kuhugi Leedu-Poola piirile
ning sealt siis järgmisel päeval läbi poola Slovakkiasse
seal oleks esimeseks sihtpunktiks Popradi linn või siis selle lähiümbrus.

mõte on leida kämping kuhu haagis ülesse sättida ja sõita siis ise autoga paar päeva ringi 50..100 km raadiuses. hiljem siis järgmine kämping jne.

midagi konkreetset ees ei ole, ühtegi kindlat punkti ja kohta paika pandud ei ole
k.a. kämpingid ja nende broneeringuid.
oleme läbi vaadanud kergelt mõlema riigi turismiwebi ja lisaks lugenud raamatuna Silmaringi teejuhti.

tahaks näha mäge ja koobast, lossi ja kindlust, kirikut ja kõrtsi, süüa ja juua kohalikku kraami ning kui juhtub sattuma siis näha ka kohalikku kultuuri.
Lastele on mõned veepargid silmapiiril ja mõni loomaaed ehk miskit veel.

Tegu siis ühe pere reisiga s.t. üks auto üks haagis üks pere s.h. 2 last.
ajaliselt siis ~2 nädalat ehk natuke rohkem ehk mitte - eks näis.
Vabad inimesed vabal maal vabade mõtetega :whistle:

haagis on pakitud auto kah lisaks eelnevalt tehtud hooldused jms. odomeetril ilutseb täiesti kogemata ilus nr. 220220

edasist infot teemasse tuleb kas otse siis kui saab võrku või siis tagantjärele - eks näis.

Head reisi, sügavaid koopaid, kõrgeid losse ja mitmekesiseid veeparke!

Head reisi teile! Pühapäeva-esmaspäeva paiku teen kontrollkõne. Oleme ka Slovakkiat läbimas suunaga Albaaniasse. Võib-olla õnnestub õhtul mõni ühine Slovakkia õlu juua

caravan kirjutas: Head reisi, sügavaid koopaid, kõrgeid losse ja mitmekesiseid veeparke!

täname täname

ford kirjutas: Head reisi teile! Pühapäeva-esmaspäeva paiku teen kontrollkõne. Oleme ka Slovakkiat läbimas suunaga Albaaniasse. Võib-olla õnnestub õhtul mõni ühine Slovakkia õlu juua

see pole paha mõte aga kes/kus parasjagu siis on seda me ei tea - helista.

EDIT: kustutasin vahepealse postituse kuna järgnevates on sama tekst uues kuues koos piltidega.

Kerge statistika meie reisist enne kui jõuan pikemat juttu veel kribada
Reisijaid 4, neist 2 täiskasvanut ja 2 last (4 ja 7)
Auto Mitsubishi Grandis 2006 bens. automaat, (ls. Reisi alguses 220220) - haagis omavalmistatud teardrop.
Reisi algus 09.07 2013 kell 06.00 reisi lõpp 19.07 2013 kell 17.00 kestvus 10 päeva 11 tundi
Läbisõit 4400km (täpselt), pikim päevane distants 822 km – lühim päevane distans 103 km – stat. keskmine päevane ls. 400 km.
Läbisõit ilma haagiseta ~250km s.t. koos haagisega ~4150km
kulunud kütus 540L (suhteliselt täpselt +/-1L) kütusekulu 12,27 L/100km
8 ööd kämpingutes neist 2-s kämpingus 2 ööd, lisaks 1 öö suvalises tee-äärses parklas, 1 öö tankla parklas. Viibitud kämpingutest 4 Slovakkias, 1 Poolas, 1 Leedus.
„kaotused“: 1 kruvi, 1 lähitule pirn, 1 parktule pirn, 1 odav matkatool 

nii paneme miskit siis vahepeal kirja

1. Päev 09.07 start hommikul vara s.t. kell 6 ja auto „kellad“ siis sellised

ja suund siis esmalt Iklasse. Auto ja haagis olid juba eelmisel päeval valmis pakitud ja tangitud. Kerge kohvipaus Märjamaa Statoilis ja varsti olimegi Iklas.


Piiripunktis väikest jalasirutuse pausi tehes sai ka haagist parandatud - üks kruvi, mis hoidis tulede juhtme klambrit tiisli all, oli pooleks seega juhe rippus koledasti. Kuna akukas ja kruvid olid olemas siis seega sai ka probleem lahendatud. Edasi siis pikk kuiv nühkimine viisakalt seal 90 lähedal ja teepeenra läheduses nii nagu Lätis kombeks. Võileiva paus Ikla- Riia vahel mere rannas – ei tahtnud lastele kohe tekitada traumat 8 tunnise „sirge sõiduga“ sest kuklas kummitas hirm lause ees „kas me oleme kohal juba?“.

Peale Lätit siis Leedu väikesed pissi ja sirutuspausid, tankimine jms. Õhtul jõudsime aga Leedu ja Venemaa ehk Kaliningradi piiril oleva järve äärde kämpingusse nimega Pusele - lähedal on siis ka Poola piir.
www.pusele.satela.lt/indexen.php
See koht jääb siis ~35 km Kalvarija Suwalki vahelisest maanteest eemale aga tasus sõitmist. teekond sinna on selline mõnus künklik s.t. nagu lõuna-eesti kuppelmaastik, tegu on mingisuguse looduspargiga. Teeserv oli ääristatud väikestest talupidamistest 1...2...3 lehma ja kindlasti rohkem toonekurgi igal põllul.
Kohapeal siis ilus järv ilusa platsiga lisaks ka huvitavat vaatamist metallist fantaasiaskulptuuridega - soovitame minna vaatama. Kohaliku kohviku maitseelamust ei soovita aga proovida - meil oli kõht tühi seepärast sõime ka kõik ära muidu poleks ehk söönud .





Kämpingus peatumise hind oli 66.- kohalikku raha mis sisaldas elektrit ja dussi ning peatust siis autole, haagisele ja 2+2 inimest. Tegelikult on seal järve ääres väidetavalt 2 kämpingut ja meie olime esimeses ja teine on märkide järgi veel 2 km edasi. Üldiselt pole palju neid kohti kus "päike loojub venemaale" olles ise „euroopas“.
Kaldakohvikusl istudes ja paadiga kalamehi vaadates oli aga mõttekäik – piiritähis (arvatav) oli ehk paarisaja m kaugusel ja eelnevalt puudus igasugune eelinfo, et tegu on piiriga. Polnud meile ühtegi märki autoga sõites ega ka kämpingusse sisenedes ega ka kaldal, samas said kasutada aerupaati või vesiratast. Mis siis saab kui ikka üle kontrolljoone aerutad ? Varsti tuli ka vastus - piirivalve kaater käis patrullis sest kalamehed olid „joonele“ liiga lähedal.

Õhtune kokkuvõte: läbisõit 724 km kell 6 kuni 17.


Kuna ees ootas „kirutud ja lõputu“ Poola siis hommik oli jälle varajane - ilus ja udune, ma mõtlen siis järv,
teekond põhimaanteele oli märksõnadega lehmad ja hommikune lüps karjamaal ning madallennuga kured - ja neid oli palju. Mõlemat siis nii lüpsilehmi kui kurgi.

Edasi oli kohe siis Poola piir ja jälle pikk kuiv nühkimine - pissi, kohvi, tankla ja sirutuspausidega.
Valisime ida-poolse tee läbi Suwalki - Augustow - Bialystok - Lublin - Rzezow – Barwinek´i. Bialystokis on teede/tänavate ehitus ja seal ka suuremad ümbersõidud linna sees mis keerutavad palju ringi nii et igasugune suunataju saab segadusse aetud samas on kõik tähistatud ja miskit valesti sõita on keeruline
Üldiselt ei midagi erilist kui siis vaid need krd. poolakad - ja nende sõidustiil. Ehk kui on vaja maanteelt maha pöörata või asulas hoovi või ....ehk kõigepealt jäädakse seisma siis vaadatakse ja mõeldakse ja siis pööratakse – krt. paar korda oli tugevamat pidurdamist. Meil tehakse pööret korralikult NÄUH.
Ah jah üks eksimine oli kah korraks ~12km valesti sõita vist siis Bielsk Podlaskis ehk siis suunaga Valgevene peale. See eest nägime seda kuidas kasvab meie poodides müüdav kurikuulus Poola õun..

Vahemärkusena et mingit elektroonilist kaarti läpaga, tahvli või GPS´i näol meil ei olnud. Kodust lahkusime vaid paberkaartidega Slovakkia ja Tsehhi kohta, Iklast ostsin väikese kaardi Leedu kohta ja Vahetult enne Poolat sain tanklast Euroopa atlase. Navigeerisime peamiselt maantee numbrite ja asukoha nimede järgi.

Rzezowis siis suurem söömine KFC-s ehk suur ämber kanatiibasid ja jälle edasi. Maa hakkas muutuma mägisemaks auto tegema kurjemat häält. Lõpuks tuli ka piir ehk saabuma hakkas sihtmärk Slovakkia.
Meie reis ei olnud planeeritud ja organiseeritud või kuidas seda öelda. Läksime kergelt nagu käega lööma. Oli olemas vaid kerge idee kuidas asi võiks välja näha. Selle idee järgi oleksime võinud esimese peatuse teha kuskil Popradi läheduses ja üldiselt oli idee leida kämpinguid ja jätt käru sinna päevaks kaheks kolmeks ning ise sõita ümbruskonda vaatama nii 50...100 km raadiuses vms.
Ületasime piiri suhteliselt õhtul ja olime Svidniku linnas vaatasime kaarti ja suundusime siis Popradi poole. Üritasime leida peatuskohta enne Popradi kuna kell oli juba hiline ja ise ja pere väsinud AGA seda sealt ei leidnud. Lõpuks jäime suvalisse maantee äärsesse parklasse Bardejovi läheduses.

Vahemärkusena, et vähemalt selles osas Slovakkias on probleeme teetähistega ja samuti teede ja tänavate enda kvaliteediga – Poolast tulles oli vahe märgatav.
Näha oli et kiskus äikest ülesse, taevas tumenes ja mägedes välkus tihedalt. Olime kahe mäeaheliku vahel ja äike lõi suhtkoht horisontaalis kuskil mägedes. Ilus oli. Öösel sadas aga mitte hullusti.

Päeva läbisõitt siis 822 km ja 6.30st kella 22-ni.

Parkla kus ööbisime oli Bardejovi ja Presovi vaheline kohalik tee aga hommikul kell 5 hakkas juba tihe sebimine ja enamus olid kolisevate kastidega rekkad. Uni läind hommik varajane - nägu puhtaks ja teele.
Öine vihm oli hommikuks järgi jäänud ja saime oma protseduurid hommikul ilusti tehtud aga hakkas jälle kohe sadama kui sõitma saime. Võtsime suuna siis algsest ideest erinevalt lõunass. Presovisse jõudes sadas juba korralikku padukat. Lõplik suund oli siis Kosice.
Kosicesse jõudes võtsime suuna loomaaeda mis asub linnast ehk ~10km eemal ja see kõik on kitsas mägitee kõrgele ülesse. Enne linna jäi ka vihm järele. Etteruttavalt loomaaiast - kes pole käinud ja mõtleb kas minna siis jah minge - soovitan just lastega. Loomaaed pole suur s.t. on väiksem kui Tallinnas aga on vahetum kontakt loomadega. Lisaks on just alles avatud DinoPark seal samas loomaaia sees - see on siis liikuvate ja häälitsevate dinosauruste kujutistega ja ka mitteliikuvate kujudega metsarada koos 3D kinoga jne. - lastele päris huvitav k.a. omale.
Loomaia parklas tegime siis ka selle päeva hommikusöögi kuna jõudsime piisavalt vara kohale ja enne oli liiga vara söömiseks.
Aias sai siis loomi vaadata lähemalt ja isegi katsuda nt. kaamel oli käeulatuses

karu tegi kergeid harjutusi puu otsas

ja metsa-alune oli täis dinosid


peale loomaaeda võtsime suuna kesk/vanalinnale ja tiirutasin päris linna südames oma käruga kuni leidsin parkimiskoha päris selle kesktänava vahetus läheduses - kohustuslik jalutuskäik kirikust kirikuni. Parkimisel olin kimbatuses kas maksta vaid auto eest või ka haagise eest ? igaks juhuks maksin nii et jaguks mõlemale – iseasi kas kontrolör sellest aru oleks saanud.

Nn. „laulev purskaev“ ei olnud ei värviline aga ka muusikas – pigem oli räämas ehk mõni lamp oli lääbakil jne.


Järgmine eksamiüleasnne otsida õhtuks "maandumisrada" - vaatsime kaarti nii ja naa ja otsustasime sõita Jasovisse kus on kämping, koopad, klooster jms. mis meil märksõnadena kirjas. teekond sinna oli väga ehe mägitee: kurvid 30 km/h, 2.käiguga tõus, kitsas kui lehmarada, jms. - LAHE.
Lõpuks kohal ja otsime siis kämpingut ..... leidsime ühe kõveraks väänatud märgi „kämping“ keset küla mille suund oli teadmata - valisime siis suuna ise. see oli huvitav, jõudsime mustlaste slummidesse ja see polnud ilus vaatepilt päris kõhe oli. Kui kujutada ette 3 kordseid korrusmajasid millede hoov on nagu sigade tallutud/tuhnitud mudamülgas, 1.k aknaid pole olemas ja välisustest pole midagi järel s.t. isegi mitte enam kandilist auku seinas sest need olid päris ümarateks lõhutud. lisaks siis kõrval nn. „eramud“ mis koosnesid krt. teab millest ja .... tee oli neid musti samuti tihedalt täis ja iga pilk oli selline kahtlane – naeratus oli väga võlts.
„Põgenesime“ teise suunda, leidsime kloostri aga mitte kämpingut, kolmandat suunda ei olnud ega ka tahtnud valida - suundusime tagasi Kosice poolde sest vahepeal oli veel üks väidetav kämping kuskil külas.
Ha Ha oli jee - oli vaid rohtu kasvanud plats ja suletud hotell/motell.
Suundusime suurde linna tagasi sest päris linna servas oli ka märgitud üks kämp ning natuke eemal teine.
Leidsime esimese ja peale juttu ja ülevaatust valisimegi selle (Salas Barca Camping) päris linna servas.
www.autocamping.szm.com/
Teine mis eemal pidi kah suletud olema - seega on selles osas Slovakkiast kämpingutega väga kitsas.
Vahepeal oli jälle sadama hakanud s.t. oma „kodu“ panime ülesse vihmas. Õnneks oli kõrval kohe päris korralik restoran kus saime õhtul istuda.

Plats ise on väike, maantee ääres ja mitte kaugel lennuväljast aga mitte üldse hull. Lisaks platsile on ~10 majakest a´4-le. Wc ja duss sellise eripäraga et soe vesi on vaid naiste poolel. Ja siin kinnistus meisse teadmine, et selles riigis on keelega keeruline ma mõtlen siis nii inglise kui ka vene keelega. Alustades Bardejovi läheduses peatuskoha otsimisega, Kosice linnas ja loomaias ja nüüd siis siin. Jah kämpingu pidaja rääkis täiesti korralikku inglise keelt aga restorani ettekandja ei tönganud mingit keelt peale kohaliku ja siis oli veel 3 sõna inglise keeles „soup-chiken-pork“ ülejäänud käis käte ja jalgadega. Pool-pimesi tellides õnnestus omale ise õhtusööki küpsetada – sest lauda tuli praad milles 4 lihatükki praadisin ise lauda toodu kuumal kiviplaadil.
Kokkuvõtteks õhtul siis päeva läbisõit 165km ja lisaks meile oli seal kämpingus siis üks haagis Itaaliast üks Hollandist ja 2 motomatkajat Tsehhist vanade CZ-ga.

Selline oli kaart kämpingu väravas

ja hommikul juba ilusama ilmaga vaatasime siis oma kaarti ning pidasime plaani kuhu edasi suunduda. Kämpingu pidaja soovitus oli külastada lennundusmuuseumit ja koobastest siis Domica koopaid Ungari piiril.

esmalt võtsime suuna lennuväljale kus asub ka lennunduse muuseum – soovitan kui on tehnika huvi.
Eksponaadid algavad algelistest lennumasinatest, vanadest mootoritest ja lähevad edasi kopterite ja hävitajatega näha saab palju nii seest kui väljast (kõik on kohalikus keeles aga pilt on rahvusvaheline )


ühes näitusessaalis on ka tööstustoodangu ajalugu (autod ja mootorrattad jms.) mille üheks eksponaadiks on haagissuvila oma varustusega

lennuvälja/muuseumi kõrval oli ka suur päevalille põld

kui me seni (Poola lõuna osast ja Slovakkia kirde/ida osas) arvasime, et maa on mägine siis edasi Kositcest lääne poole läks asi mägisemaks ja hakkasid vaatevälja ilmuma iseloomulikud varemed mäetippudes.

Käisime ka kanjonis Zadieli küla lähedal

Edasine suund oligi Domica koobastele

mis ise enesest jätsid võimsa mälestuse oma suurusega ja võimalusega seal sees ka paadiga sõita. Ekskursioon kahjuks jälle kohalikus keeles kestis tund aega (sissepääs konkreetstel kellaaegadel ja koos kiididega)

Peale koopaid võtsime suuna uuesti põhja poole ja siis Popradi linna suunas. Tee läks siis Roznava linnast ülesse ja kandis kohalikku tähistust „67“. Sellel teel saime korralikud mägede ristsed. Kilomeetrite viisi 7...8...10...12% tõuse ja samutis siis ka langusi. Kui õigesti mäletan siis oli vist pikim tõus mis oli märgisataud märgiga 12% pikkusega 7km.

Samas polnud see veel miskit sest Kõrg-Tatrad olid alles ees ja need saabusid ka suhteliselt koos saabumisega Popradi linna.
Popradis vaatsime siis jälle kaarti ja võtsime suuna Tatranska Lomica peale kuna seal oli kõige rohkem kämpe kaardile märgitud. Kogemus ütles, et kõike mis kirja pandud ei tasu uskuda ja et 4-st kämpingust miskit ehk ikka töötab. Nii oligi et teele jäänud kaks kämpingut olid suletud ja kolmandas leidsime ka elutegevuse. Kämping nimega Tatranec jäi siis ~2km Tatransca Lomnicast alla poole.
Plats oli suur ehk ~5ha ? igaljuhul lubavad nad oma kodulehel kämpingu teenust 1500le inimesele. www.hoteltatranec.com/ Paigutasime ennest siis vabalt valitud kohale kuna ruumi seal oli. Pakkisime „kodu“ lahti ja seekord siis koos telgiga kuna oli vihmaohtu ilm. Ringi vaadates jäid silma vaid sakslased ja hollandlased, õhtul tuli veel üks matkakas lätistt. Lõpuks võtsime suuna õhtusöögile Tatranska Lomnica külasse.

Õhtu lõppes siis päevase läbisõiduga 237 km

Üks põhjus miks sinna suundusime oli võimalus sõita kondliga ülesse mägedesse väidetavalt siis 2634m peale. Aga kuna ilm oli õhtul selline pm. Lauspilves siis lootused suured ei olnud. Hommiks algas samuti pilves ilmaga ja lootused ilusaks ilmaks olid väikesed – võtsime suuna lähikonda vaatama ja jätsime käru platsile ootama.
Siht oli siis tutvuda Spiši kindluse ja Levoca linnaga mida kirjeldati kui „royal town“ ja siis ka Popradi linna endaga (ise ma olin seal ka eelnevalt käinud suusatamas aga siis lennukiga edasi tagasi)
Spiš´i kindlus on iseeneset päris suur ja muljet avaldav kõrgel mäe otsas ehk siis tegelikult kraniit-kalju otsas. (pilt on petlik –mägi on kõrgem)

selle kindluse parklas sai kohatud ka natuke erilisemat matkakat millega siis sakslased olid tulnud mägesid vallutama.

Levoca linn oli kerge pattumus kuna kirjeldus selle kohta oli suurem kui linn ise aga näide arhidektuurist: Raekoda

Popradi linnas tegime kiire jalutuskäigu mööda nn. vanalinna ehk jalakäijate ehk kaubatänavat ning sai ka tehtud õhtusöök kohalikus toitlustuskohas. Kusjuures hakkas välja kujunema juba kerge probleem, et pakutakse ühte ja seda sama ja ei midagi erilist nn. kohaliku toitu. Igalpool on kõik frititud söögid ehk kiirtoidu rämps ja pizza aga tavalist kodust kraami ei pakuta. Supi valik oli kah tavaline: kana-nuudli, küüslaugu juustu ja tomati-oa supp.
Päeva „saak“ 124 km
Järgmine hommik Tatraneci kämpingus polnud kah just päikeseline. Jah oli kuiv ja lootustandev aga pilved olid madalal ja mägesid mille suunas pilt tehtud polnud näha.

Vahepeal (eelmisel päeval) olime tutvust sobitanud ühe saksa paariga, pensionärid, kes reisivad igal suvel Slovakkiasse ja talvel nt. Marokosse ning ka nende soov oli saada ilusat ilma ja nende antud lootused olid kah kõrgemal kui eelmistel päevadel. Pakkisime oma laagri kokku ja olime minemas edasi kas mägede vallutusega või ilma aga ikka edasi. Tatra Lomnica-s oli ilm juba parem s.t. ka tippu oli näha kuid samas olid üleval suur teade, et mägi (köisraudtee) on suletud suure tuule tõttu. Samas olid ka kohalike teenindajate lootused avamise suhtes suured ja pakuti et veel 10min. oodata. Samuti panid meid mõtlema hinnad mis olid päris krõbedad AGA olles juba nii kaugele tulnud ja siis loobuda võib osutuda hiljem piinavaks mõtteks. Lõpuks siiski avati mägi ja meie otsus oli ikka minna ja minna kõige kõrgemale 2634m. Igaljuhul ei kahetse midagi sest meil õnnestus tabada õiget hetke. Saime näha selget taevast ja kaugeid vaateid samuti saime tunda külma tuult ja pilvemassiivi tulekit isegi lund saime katsuda mäetipus keset juulit. Temperatuur oli ~+4C ja tuul oli päris karm.
Kuskil seal on siis tipp: see on siis pilt kabiinist kui sõidab tipu suunas

tõestuseks:

Tipus:

ja kui pilvemass peale tuli siis ei näinud enam midagi ega kuhugi

alla sõitsime selle köisraudtee kabiiniga juba läbi paksu pilvemassi.
Lahkudes oli ilm ilus ja mälestused vapustavad

päris alt läbi kahe vahejaama päris ülesse edasi tagasi pilet läks meie perele maksma gramm üle 100eur !
Järgmisena suundusime veel kõrgemale põhja poole ja eesmärgiks oli Tatralandia veepargi külastus. Alguses oli natuke keeruline või ehk arusaamatu kus ja mis on aga pärast oli päris lahe. Lastele on see parajaks preemiaks reisi ajal. Aga ettevaatust kerge on seal ennast „ära lõhkuda“ see õnnestus ka minul ja poisil. Üldiselt oli esmaabi ruumis pidevalt järjekord ukse taga. Seal võib vabalt veeta päevi ja päevi tegevust jagub ja ka muid puhkamise võimalusi on küllalt. Toit kahjuks jälle tavaline kiirtoit kui v.a. vardas grillitud seapõlved.
Kuna aeg hakkas peale suruma lõpetasime lõbustused ja suundusime järgmise linna suunas mis oli siis Zvolen. Selle vahetus läheduses oli asula nimega Kovacova kus pidavat olema kämping – valisime selle sest see oli kaardi järgi suurest teest eemal ja eeldasime vaiksemat olemist. Aga juhtus see mis ennegi ja kämping oli suletud. Kuna Zvoleni linnas elas mulle üks tuttav kellega olin eelnevalt natuke äri ajanud ja jagasime ühist hobi nimega Fiat 126 ehk PolskiFiat siis tegin ka kohe kõne. Natukese aja pärast olime järgmises kämpingus mis oli peaaegu linnas sees ja oli üldse veel ainuke ja viimane võimalus seal peatuda – pidime sellega leppima.
Miks „pidime leppima“ ? noh kämping oli tänava ääres kus liiklus ei peatunud vist kordagi osades pesu ruumides ja wc-s ei põlenud tuled ja noh üldine kord ja puhtus olid nendes ruumides väga madalal tasemel. Lisaks meile olid seal üks matkakas Hollandist ja ühed kohalikud pisikese „pešooga“
Üldiselt ei vääriks see koht ka pilti siin teemas. Läbisõit jõudmaks Zvolenisse 193km

Hommikul see oli siis esmaspäev võttis tuttav kohalik (Martin) ennast töölt vabaks ja tuli meile kiidiks. Üle pika aja oli keegi kellega vestelda nii, et mõlemad osapooled said üksteisest aru ilma käte ja jalgadeta. Meie kasutasime Teda ära ja püüdsime teada saada Slovakkia kodaniku arvamust riigist ja elu olust. Tema aga viis meid vabatahtlikult ringkäigule Zvoleni kindlusesse mis on alles värskelt välja kaevatud. See oli siis see kindlus mis pole mitte kesklinnas vaid äärelinnas mäe otsas kui üks suurimaid keskaegseid kindluseid mis kunagi euroopas on olnud kahjuks nüüd on seal vaid varemete jäänused ja väljakaevamised alles veel käivad. Kindlusesse viis ka jalgrada mis on vägagi pikk ja raske kuna asi asub kõrgel mäe otsas jälle aga meil oli eriluba sõita sinna autoga. Lisaks käisime mineraalvee allika juures kus sai täita pudelit sama veega – maitses väga raua rikkalt ja lisaks oli ka „vurts“ sees. Vaatasime mustlaste elu ohutult üle jõe ja vestlesime nende teemadel. Oli vägagi huvitav. Lisaks külastasime ka kohaliku fiat126 klubi kus sai näha selle auto erilisi mudeleid ja nüüd ka just valminud (nende enda tehtud) ja fia reeglite vastavat vormelit.

Eelmisel õhtul märkas Martin, et mul autol üks lähituli ei põle ja küsis kohe kas politsei polegi mind tüüdanud ? ja siis nägi, et ka kiirtee kleepsu pole aknal ! noh jah polnud ei ühte ega teist. Ja ka need said päeva lõpuks lahendatud kusjuures selle kiirtee kleepsu kohta polnud kuskil ka infot nt. piiri sisenedes vms. igaljuhul siis peab see kleebis olema kõigil autodel ja ka haagistel s.t. autol haagise vedamiseks. Väikseim ajavahemik on 10 päeva ja see maksis 10.- auto ja haagise kohta seega 20.- kokku. Parem kui 300...400.- trahvi saada.
Peale vägagi meeldivat päeva kohaliku elu olu, poliitika ja Fiati teemadel – pisikesi kingitusi mõlemale poolele lahkusime Zvolenist siis juba natuke enam lääne poole Prievidza ja Bojnice suunas. Ehk siis mõlemast asulast läbi sõites kohtasime esimest korda kaasmaalasi ehk Bojnice lossi parklas oli Eesti buss. Aga see selleks meie eesmärk oli leida kämping. Siinkohal oli meil juba kohaliku soovitus minna Nitrianske Rudno veehoidla äärde kus pidavat olema OK kämping ja väga hea pizzarestoran. Bojnicest Nitrianske Rudno peale viib jälle üks toredalt ehe mägitee kus saime uue kogemuse kui serpentiinide tagasipöörded on nii teravad, et rool tuleb täielikult välja keerata ja 180kraadise tagasipöörde juures toimub veel ka tõus meetri jagu. Sellisel teel tuli kasutusse lausa 1.käik autol peale paari sellist tagasipööret. Poolel teel leidsime veel ühe kämpingu mis oli nii kaardil kui ka elus olemas kuid see polnud mitte meile – pisike, metsa all, kitsas, tee ääres jne. Suundusime edasi kuni jõudsime ilusa veehoidlani ja seal ka kämpingu leidsime.

siin näha „beach kebab“ söögikoht selle taga rannavolle plats ja kõrval jalgpalli väljak. Veidi eemal lastele kerge tivoli paari karusellig, veega liumägi. Veel kaugemal künka otsas kämpingu majakesed kus oli mingi laager sees sest nägime korduvalt ühist grupi-võimlemist. Kaadrist on just välja jäänud restoran mis jääb paremal.

siin näha wc maja mille kõrval meelelahutus mänguatomaatide näol, rock caffee ning taamal siis veehoidla ise.

plats ise oli mäe jalamil ja oli tehtud astmeline. Meie olime keskmisel astmel aga elektriga platse oli veel nii ülemisel kui alumisel astmel. Telkijatele olid head platsid otse veehoidla kaldal. Ja pizzal polnud üldse miskit viga käis süüa küll. Platsil jälle nagu igal eelmisel oli ikka üks haagis hollandist ja üllatusena üks minivan lätist.
Päeva lõpetasime hädise 103 km-ga.

Hommik ilus, tuju hea võtsime suuna Bojnice lossi peale. Selle kohta olid head arvustused ja soovitused. Parklas oli konkreetne vend sina pargid siia sina sinna – bussid ajas karmi „kõnega“ kaugemale. Loss ise on külastamiseks vaid kiidiga mida pakutakse ~20min intervalliga ja korraga on lossis mitu gruppi ringi tegemas. Kiid jälle kohalikus keeles ja ekskursioon ise oli suhteliselt kiirustav ehk oleks tahtnud rohkemat vaadelda. Lossi all on jälle koopad.

Üldiselt loss nagu muinasjutus hästi säilinud seest ja väljast koos mööbliga – tasub külastamist.

Kõrval on kohe loomaed ja veekeskus millede külastuse me sellel korral/hetkel vahele jätsime ja suundusime hoopis „piparkoogi majade külasse“ Cicmany külasse

omapärane, et kuskil on üks küla ehk üks küla osa mis on võtnud nõuks maju sellisena kaunistada ja mujal seda ei ole. Kuid ka selles külas sama jama mis igal pool. Turiste käib seal omajagu, parklas on autod kogu aeg ja ka reisibusse, pakutakse suveniire ja on muuseum on ka nn. küla keskus koos toidukohaga kus seinal sildid inglise keeles aga see on ka kõik. Menüü on vaid kohalikus keeles ja teenindaja kelle poole soovitab silt seinal pöörduda ei möhka inglise keelest sõnagi. Selles kohas jäime ka käte ja jalgadega hätta. Õnneks oli ka teine koht kus saime kuidagi käte ja jalgadega hakkama ning õnnestus tellida kohalikke kartuli pannkooke ja lihasnitslit taignas – ilma friikartuliteta. Lisaks oli menüüs ka hapukapsa supp mis erines teistest tavalistest 3-supi menüüdest. Õhtu veetsime kämpingus rahulikult – puhates.
Päev oli üldiselt jälle lühike – 111km.




Järgmisel päeval võtsime ette veel mõningad lossid/kindlused/varemed ja vastavalt eelnevale otsusele ka suuna tagasi kodu poole. Ehk pakkisime laagri kokku ja suundusime veel lääne poole –Beskovi loss/kindlus – Hradok´i loss/kindlus – Moravany chateau. Vähemalt idee oli selline.
Esimese leidmisega polnud üldse probleeme – istub kõrgel 70m kaljunuki otsas.

ilus vaade igast nurgast. Ja nagu ka kõikide eelnevate selliste „mägimajade“ juures tuleb ette mõttekäik – kuidas krt nad seal elasid, ainuüksi vee tassimine sinna on paras orjatöö rääkimata nende ehitamine s.t. materjalide tassimine jne.
Hradoki lossi me ei leidnud vähemalt selles külas kus ta olema pidanuks ja Moravany Chateau oli kinni ehk maha jäetud. Kui nende 3 objekti juurde sõitsime mööda külateed siis sealt edasi tuli teemaks jälle kiirtee E75 ja suund oli põhja. Esmalt Zilina linn ja selle kaubandus ja sealt edasi siis Krakowi peale. Ainult, et kuskil läks miskit natuke viltu ja suund sai võetud Krakowi peale mööda kiirteed ja seega sattusime maksulise tee peale rääkimata sellest, et sisse tuli ka „pisike“ ring võrreldes alumise „otseteega“. Hetkel lohutan ennast sellega, et kindlasti oleksin mööda „tavalist“ teed kaotanud ajas kuna seal on küla külas kinni ja rekkaid on rohkem kui teele ära mahuks.

Üldiselt jõudsime Krakowisse mille läheduses pidi olema mõni kämping aga leidsime kämpingu päris linna servas ehk 12km kesklinnast. Väravas olime kergelt skeptilised kuna tegu oli kämpinguga suhteliselt suure tänava/tee ääres aga õhtune aeg sundis uurima. Selgus et tegu on suurema ja korralikuma kämpinguga ja plats on teest eemal. See oli ka esimene kämping kes korjas mult dokumendi ära. Ehk siis siiani aksepteerisid KÕIK kämpingud CCI kaart k.a. need kellel polnud aknal vastavat logo ja lisaks dokumendina andsid ka kõik 10% hinnas alla selle kaardiga. Ehk siis eelnevalt registreeriti meid kaardi alusel sisse ja tagastati dokument siis seal jäeti hoiule.
Plats ise oli vägagi normaalne kui välja arvata sääsed ja parmud mida oli eelmise päeva vihmast ja metsasest loodusest tingituna rohkelt. Vist on ka mingi veesilm läheduses.


See oli siis juba priskem päev 461 km

Seega olime nüüd ametlikult jätnud selja taha Slovakkia. Kuigi meie ideekavandis oli algselt ka Tsehhi jäi Tsehhi idee juba poole Slovakkia pealt maha ehk tegu esimese suurema reisiga koos lastega sellise käruga ja ise autoga sõites – arvasime, et hetkel aitab küll muidu rikub veel asja ära ja järgmist reisi ei tahagi teha. Väike tüdruk hakkas häälekalt nõudma kodu ehk tekis koduigatsus jms. Slovakkias jäi veel mõndagi vaadata ja veel mõndagi mida uuesti külastada n.t. Tatralandia veepark mida lapsed meenutavad ja tahavad tagasi. Samuti ei käinud me Bratislavas ja kuna Tsehhi kaart oli meil sama värviline (huviväärsuste kleebistega tähistatud) kui Slovakkia siis arvasime parem jätta üldse ära kui võtta poolikult. On ju ka järgmised aastad tulemas ja suved. Ehk saime korraliku kogemuse käruga sõitmisel rohkem kui üks nädalavahetus ja kaugemal kui 200km kodust mis on suhtkoht siis Eesti mõõt.

Hommikul mis polnud enam väga hommik aga hakkas kiskuma juba lõunasse olime jälle valmis teele asuma ja võtsime suuna siis Rzezovi peale ja sealt siis juba tuttavat teed tagasi. .....
Pikk ja igav Poola ......
Külad külas kinni, rekka teise sabas, teed on kitsad äärejoon on pooleldi liivas juba ja peale joont on kohe kraav või puud 2m kaugusel. Aga mida aeg edasi siis läks lahedamaks just veoautode suhtes ehk enne ööd s.t. peale 21...22-e jäi pärisuunas veoauto liiklus pea seisma ehk neid polnud enam jalus samas oli Leedu suunast tulnud autode vool lakkamatu. Eredaima mälestusena jäi silma värviline purskaev Poolas Suchowola asulas/linnkeses. Ehk päevasel ajal ei märkagi aga ööpimeduses oli päris kena asi – vahetas värvi ja puha.

Tegime kerge jalasirutuse seal ja siis edasi. Päeva lõpetasime juba Leedus aga enam ei jõudnud kämpingusse. Otsustasime parkida tanklas mis aga ei õnnestunud esimesel korral sest tankla oli servast servani täis aga järgmises mis oli paarsada meetrit eemal aga teisel pool teed leidsime eest pea tühja parkla – parkisime ennast nurka lambi alla ja....

LS. 771 km

Polnud ka kõige hullem – kuigi liiklus oli lakkamatu aga hommikul ülesse ja kohe edasi sest kodu polnud ju enam kaugel.

Ehk järgmine värvilisem mälestus tuli ühest puust Lätis mis osavalt oli reklaamiks ära kasutatud

Ja siis jälle see Positiivus ehk juba 3-s kord oleme sattunud tagasiteel koju täpselt positiivuse ajale s.t. siis, et Salacgriva on täis värvilisi ja sulelisi ja liiklus on väga tihe. Aga oleme täheldnud arengut juba selles korralduses läbi aegade – liikluse korraldus ehk takistamine on väiksem ja kohalikud on järjest rohkem saanud oma osa sellest üritusest – iga heinamaa oli „campinguks“ muudetud mis muidugi peale just möödunud vihma polnud eriti atraktiivsed aga siiski.

Siis kohe oligi Eesti, Pärnu, Märjamaa, Tallinn – Loo – Kodu

Päeva tee 689 km

Lõppes reis siis

Ehk täpselt 4400 km

Kadudesse kandsime siis nagu eelnevalt mainitud ühe odava matkatooli, ühe pooleks läinud kruvi, ühe lähitule pirni (hiljem lisandus sinna ka park tule pirn)
Kodus leidsin tagant järele veel, et käru üks porilaud loksus oma tugede peal s.t. poldid ei hoidnud enam hästi kinni – augud puhastatud ja poldid uuesti tagasi – kõik OK.

Juurde saime kuhjaga kogemusi ja esimese pika sõidu järel asja lootusetute ürituste lahtrisse ei kirjuta.

Järgmiste kordadeni.

Mõnus nostalgia oli seda reisikirja lugeda. Kas just pooled pildid-kohad aga vist peaaegu käidud nähtud.

Väga hea lugemine ja kahetsen,et ei läinud Slovakkias nii palju lahedaid kohti vaatama,kuigi plaan oli! Super,nüüd siis tean mis ette võtta.