Talve lühendamine - Maroko 2013!

19 päev
10. märts
Pühapäev

Agadir, Maroko

Hommik oli päikeseline, sooja 14 kraadi.

Pühapäevase päeva puhul oli plaan minna randa aga ilm oli väga tormine ja jäime siiski laagrisse. Siin busside varjus on tuult ka vähem tunda.

Ega me aega raisku ei lasknud minna.
Kaasreisijatel oli ammu plaan midagi ette võtta oma markiisiga, mis aastatega saanud vatti – küll olid lõkkesädemed markiisile langedes augud sisse põletanud, ühel talvisel reisil jääst puhastades natuke rebenenud ning nüüd sellel reisil tormituulega veel pikemalt rebenenud.
Siin kämpingus oli hea võimalus lasta oma katkist markiis korda teha. Selleks on siin territooriumil tegutsemas telgi-tirva, kes teeb sobivast kangast uue markiisi, telgiseinad, päikesekatted, motokatte või mida iganes vaja on.
Siin on nende töökoda kämpingu territooriumil, kliente ootavad valmis õuevaibad:


Tirva tuli ja võttis lihtviisil markiisikanga mõõdu:


Kauplemispaberil on näha ka uue markiisikanga maksumus (koos vahetustööga) 3500 dirhamit, mille hetk hiljem ta tegi sobivamaks 3300 dirhamit (alla 330 euro). Lubas paari päeva jooksul valmis teha ja ära vahetada.

Tirva tundis huvi ka, kas võiks teha uue moto katte vana asemele aga see meile huvi ei pakkunud:


Tirva näitas ka oma tehtud töid:






Tema kätetööd oli kämpingus näha üsna palju. Eks see on ka arusaadav, kuna hinnad umbes poole odavamad kataloogihindadest. Näiteks täismõõdus markiisiküljed ukse ja akendega umbes 200 eurot.

Päeval tegime UTV-ga ka väikese ringsõidu sellese vabakämpingusse, mis saabumisel enne meie kämpingut näha oli. Tegin läbisõidul mõned pildid:










Reisisellid

20 päev
11. märts
Esmaspäev

Agadir, Maroko

Ärkasime kell 9.
Päike paistis selges taevas, sooja 16 kraadi.
Eelmise päeva tuulisem ilm oli asendunud tuulevaikusega. Tundus tulema hea rannailm, lootust oli jõuda randa suvist ilma nautima..

Teiste reisisellide bussi peremees oli võtnud kätte ja sõitnud juba varahommikul oma matkabussiga Agadiris asuvasse matkaautode remonditöökotta.
Mureks:
1) vaikselt mädanema hakanud sumbutaja
2) endiselt kehvasti töötav külmkapp gaasiasendis, mida püüdsime ka Marrakechis oma jõuga korda saada (mille tulemuseks oli siiski sügavkülmas +5 ja alumises osas pisut alla välistemperatuuri) - leek oli aga külma ei tulnud

Töökoda ise oli suur ning väliselt ja seestpoolt meenutanud vana nõukogudeaegset kolhoositöökoda:

Ainult selle vahega, et töö olevat käinud nagu konveieril. Omanikud olevat olnud prantslased ja töökultuur tasemel. Abi saamise võimalused vist piiramatud.
Samaaegselt võeti mõlemad tööd ette – kui kaks tirvat võtsid sumbutaja kogu ulatuses alt ära, siis üks tirva tegeles samal ajal külmkapiga.

Sumbutaja anti keevitaja kätte:


Esimese püti liide oli täitsa läbi:


Vahepealt liitekoht oli koos kammitsaga täiesti kinni roostetanud:


Tehti siis uus kinnitus esimese püti ette ning pandi mõlemad liiteotsad uued, mis kinnitati hiljem uue kammitsaga:


Kogu sumbutaja töö läks maksma 540 dirhamit, umbes 50 eurot. Ja Eestis sellist tööd enam ette ei võeta, nüüd vahetatakse ju ainult uue osa vastu.

Külmkapiga oli veel lihtsam. Kogu hädade häda oli selles, et Eestis pandi enne reisi gaasidüüsiks 2 korda vale düüs. Esimesel korral väikese külmkapi düüs ja kui see tööle ei hakanud, siis selle asemele “suure” kapi düüs. Siin Agadiris kohapeal külmkapi-tirva vaatas düüsi peal olevat markeeringut ja ütles hetkega, et see on ikkagi veel väikese kapi düüs. Võttis hoobilt kilekotist uue düüsi, keeras külge ja oligi korras.

Kogu tööaeg oli alla paari tunni. Samal ajal käis sealt kümmekond erinevat matkaautot läbi väiksemate hädadega, kõik said kiirelt abi.

Mina samal ajal võtsin ette Agadiris kõrvaarsti otsingud, sest kuulmine ei olnud paremaks läinud. Kuna siin majadel numbreid pole, siis andis otsida. Teada oli tänava nimi ja umbes piirkond, kust otsida.
Peale mtimest kohast küsimist leidsin lõpuks lootustandva sildi ühe ukse kõrvalt:


Dr.Mohamed STAIRA tegi kuumaveepritsiga kiirelt korda - ühest kõrvast tuli ikka väga koledat, teise olukord oli natuke parem. Kõik sai hetkega korda. Esimese hooga tundus kõik liigagi helisev, hiljem harjusin hea kuulmisega ära.
Hinnaks küsis 250 dirhamit, umbes 25 eurot.

Edasi oli vaja hädasti supermarketist osta üks meetrine vaas:


Sellise ostsime juba eelmisel reisil Marokosse. Supermarketi hindadel on siin osadel asjadel see eelis, et saab kordades soodsamalt, kui kuskilt turul kaubeldes. Nad vist ostavad neid nii suurtes kogustes sisse ja on tootjatelt hinna alla pressinud, et seejuures veel oma kasumid saada.
Kaupluses kuhi nägi välja selline:


Ja hind sellel vaasil ainult 100 dirhamit ehk siis alla 10 euro.

Kämpingus remontisin oma bussi keldriuksi. Nendel on see häda, et paari aastaga jäävad alumiiniumhinged kinni ja hakkavad seejärel väänama ukseraame. Võtsin siis mõlemalt poolt uksed eest ära.
Kinnijäänud hinge kättesaamiseks tuli päris kõvasti haamrit anda:


Remondi protseduur iseenesest ei olnud keeruline. Kinnijäänud hinged tuli pärast lahtikangutamist üle viilida ja käisid ludinal. Tilk mootoriõli ka vahele ja oligi korras.

Ustega tuli ka natuke vaeva näha. Kangutasin lahtitulnud hingedepoolse raamiosa paari kruvikeerajaga ukselehest eemale, lasin Matkasuvilate Meeliselt tasuta kasutamiseks saadud kanget liimi tuubist vahele, ning panin ukse koormarihmadega kahe mahasõidutee vahele (mis muidu mõeldud ATV mahasõiduks haagisest):


Aitäh Meelis liimi eest!

Nii need uksed seisid pressi all ööpäeva ja sai vist päris kõva.

Õhtusel pikal jalutuskäigul rannas enne päikeseloojangut sain ka mõned meeleolukad pildid.

Päike kuldamas rannas paljastuvat kivimassiivi:


Vastu ookeani parkiv matkabuss:


Kalamees oma võrkudega:


Need ta paneb mõõna ajal maa külge. All servas on raske tinanöör ja ülemises ujukid. Siin tõuseb-langeb ööpäevas ookeani veepiir umbes 50 meetri ulatuses.

Õhtul ootas ees jälle reisipäeviku kirjutamine:



Reisisellid

Ikka väga väärt lugemine. Tänud et viitsid kirjautada,ja.....kadedaks teeb Toredat reisi teile

Kasutaja kirjutas: Samaaegselt võeti mõlemad tööd ette – kui kaks tirvat võtsid sumbutaja kogu ulatuses alt ära, siis üks tirva tegeles samal ajal külmkapiga.

Kogu sumbutaja töö läks maksma 540 dirhamit, umbes 50 eurot. Ja Eestis sellist tööd enam ette ei võeta, nüüd vahetatakse ju ainult uue osa vastu.

... Siin Agadiris kohapeal külmkapi-tirva vaatas düüsi peal olevat markeeringut ja ütles hetkega, et see on ikkagi veel väikese kapi düüs. Võttis hoobilt kilekotist uue düüsi, keeras külge ja oligi korras.

Kogu tööaeg oli alla paari tunni.

Tõesti väärt lugemine!
Ja tore on kuulda, et maailmas on veel kohti, kus autosid tõepoolest ka Remonditakse, vaatas korra peale ja võttis hoobilt kilekotist uue düüsi, selline asi näitab juba taset

21 päev
12. märts
Teisipäev

Agadir, Maroko

Ärkasime jällegi kell 9.
Väljas 15 kraadi, päike, pilvitu. Rannas paistis ka tuulevaikne. Pole siin päevasel ajal termomeetrit väga uurinud aga täna paistis keskpäeval 22,5 kraadi.

Kuigi vist üldiselt on kämpigutes kord, et oma matkabusse parkimiskohtadel ei pesta, siis siin Marokos see väga ei kehti. Oleme sellist tegevust korduvalt näinud.
Kohe meie kõrval prantslane (neile vist ei kehtigi reeglid) lasi aga keset päeva harjaga edasi-tagasi:


Kuna iga päev on hulgaliselt karavaanareid kämpingust lahkunud (mõned küll ka samas asemele tulnud), siis on lühikese ajaga hulga uusi kohti vabanenud.
Olime juba tüdinenud standardsuurusega platsidest ja otsustasime parkida bussid suurematele platsidele, mis nüüd vabad olid. Sobivad platsid leidsime üsna samade platside kõrvalt, mis meil eelmisel aastal kasutuses olid. Need meie jaoks ideaalsed. Siis jääb bussi kõrvale veel päris suur ruum elamiseks, kuigi haagis on samal platsil.
Maksame siis 20 dirhamit ööpäev eest lisaks ehk veidi alla 2 euro.

Ümberparkimisel oli hea võimalus bussist must vesi välja lasta.
Kuna samas on ka puhta vee võtmiseks kraanid, siis on selle musta vee väljalaskmise kohale prantslastele (ja ka teistele muidugi) välja pandud mõned keelumärgid, et puhast vett ei kasutataks muudeks tegevusteks.

Kõigepealt vaipade pesukeeld:

Ilmselt on osad karavaanarid oma busside ees kasutatavaid markiisivaipu käinud enne kojusõitu hoolega pesemas. Need vaibad on siin enamuel maas ja kõik püüavad neid siis vist enne ärasõitu kämpingu kulul puhtaks saada.

Lisaks bussipesukeeld:

Tundub, et mingil hetkel on ka busside pesemine omal käel ette võetud, mustal veel ju ka hea ära voolata musta vee kanalisse.
Busside pesuks on siin muidu kämpingu väravas olemas vastav pesula, kus võib lasta pesta väikese raha eest bussi, rollerit, haagist, ATV-d või muud tehnikat.

Mina leidsin kämpingu väravapoest sobiva kaamelikleebise, mille panin Aafrikas käimise märgiks oma haagisele, mis meid ilusti teeninud on:


Päeval tulid markiisi-tirvad ka meie reisikaaslaste bussil uut markiisikangast vahetama.
Kõigepealt asuti vana kangast maha võtma:




Ja jäigi markiisiraam kangata:


Siis läks juba uue kanga paigaldamiseks, hakati aga kangapooli soone sisse ajama:




Veel väike kontroll ja reguleerimine ning ongi uus ja tugev markiisikangas olemas:


10. märtsi postituses läbi käinud hind 3300 dirhamit ei olnud lõplik. Tööks läks alles siis, kui tirvad olid nõus meie pakutud hinnaga 2000 dirhamit ehk täpsemalt 184 eurot.
Tegelik töö võttis neil aega mõned tunnid, lisaks muidugi materjalikulu.

Õhtupoole tegime juba traditsioonilise pika jalutuskäigu rannas.

Silma hakkas seekord kõige suurem Hymer, S-klasse.
Oli parkinud ennast rannakalju serva peale tagaotsaga vastu ookeani.
Juba väga kaugelt paistis äratuntav ja suur:




Simba enamus õhtuid lõpeb paraja väsimusega. Eks see päevasoe ka rammestab:


Reisisellid

Sellist õnneliku lõpuga kanga teemat küll ei osanud oodata

Kuidas siis energia ammutamine päiksepaneelidega läheb?

Päikesepatarei on siiani ilusti töötanud. Tänaseks (20.03) ligi 2 nädalat olnud buss välisvooluta. Ega siin palju elektritarbimist ka pole - lambid enamuses LEDidega ja ega need ei pea ka kogu aeg põlema. Päeval näitab pidevalt 14 V lähedale, õhtuks langeb 12,6 juurde. Kui olen hoidnud öö läbi inverteri küljes sülearvutit läbi 220V laadija (65 W), siis vastu hommikut on inverteri välja lülitanud.

Ega rahalises mõttes tasuvust ei tasu otsida, seda teavad vast juba kõik, kes asjasse süvenenud. Rohkem mugavus, kui ei ole mõnes kohas vooluga parkimist ja mul nüüd ka toa aku säästmise variant - bussi enda laadija pidi pideva küljeshoidmisega ikka akud ära rikkuma. Mul juhtus nii.

22 päev
13. märts
Kolmapäev

Agadir, Maroko

Kell 10-14 tegime motodega väikese kaubandusliku ringsõidu - Aouriri külaturg (see külake, mis paar kilomeetrit meie kämpingust Agadiri poole jäi) ning Agadiris SOUK.

Aouriris pidi igal kolmapäeval olema suur külaturg, kus müüakse kõikvõimalikke aiasaaduseid ja vist kõiki maailmas leiutatud vajalikke asju ning vidinaid. Kahju, et me seda eelmisel reisil ei teadnud. Seda rohkem oli muidugi avastamist ja imestamist seekord.

Turupäeva alguses panid kaupmehed ülesse oma päevavarjud:








Aiasaaduste müüjad istusid oma kaubakuhjade vahel:












Nagu näha oli, siis kuhjad ikka meetrised. Eestis on turul kõiki asju ainult natukene.

Leida võis väga vajaliku sadulakatte koos lisapehmendusega:


Meeste jaoks oli eraldi letid.
Sellelt siin võis leida kõik jupid, mida elus vaja võib minna, vaade paremale:


ja vaade samale letile vasakule:


Kalkunipojakaupmees:


Siin oli kasutusel leidlik võte – kuna kaupmehe ja kliendi vahele jäi 3 meetrit kaupa, siis raha liikumiseks oli varre otsas kühvel:


Lühivideo Aouriri külaturult:


Agadiris käisime läbi linnasüdames oleva turu (SOUK). Vaja oli üle vaadata kohalike kaupmeeste kaubad.
Muu seas oli lihaturul näha ka sõraliste jalgu:


Samuti pead, mis kõik lähevad siin söögilauale:


Õhtul tegime kämpingus kohaliku kokakultuuri katse – TAGINE toit lambalihast ja köögiviljadest.
Väga hea lambaliha hind poes 85 dirhamit/kg, alla 8 euro.

Kõik algained peale rohelise tagine alusele:


Seejärel kaan peale ja sütele:


Vahepeal väike kontroll:


Söed all olid kuumad:


Lõpuks lisasime rohelise:


Ja oligi valmis, tuli väga maitsev:


Karavanikokad:


Reisisellid

23 päev
14. märts
Neljapäev

Agadir, Maroko

Täna kell 8 ärgates oli kohe tunda, et on toimunud ilma paranemine – kohe sooja 19,5 kraadi, tuulevaikne, päike sirab taevas. Esimest korda siin kämpingus tõmbas ka hommikusele suplusele basseinis.
Tundub, et ligi nädala jagu olnud tormisemat ilma on saanud läbi, loodame nii.

Tänase päeva põhiteema oli minu bussil stangeremont – eelmisel Marokoreisil läks haagis tagurdamisel liiga risti ja haagisediislil olev varuratas muljus stangele poolemeetrise prao sisse. Tookord koju tagasi jõudes uurisin ka Eestis hinda aga see oli samas suurusjärgus uue stange hinnaga (umbes 300 eurot). Lasin peale seda panna varuratta haagise välisküljele ja sõitsin praoga stanges rahulikult edasi ning siin kasutasin nüüd head võimalust lasta stange-tirval mulle sobiliku summa eest kõik korda teha. Nimelt käib siin mööda kämpingut pea iga päev ringi stangeparandaja-tirva, kes otsib omale tööd – piilub saabuvaid busse ja kui on kellelgi näha stanges kuskil mõra või pragu, siis pakub lahkelt korda teha. Sama tirva remontis ka meie eelmisel Maroko reisil minu bussil sama tagastanget, mis tookord oli juba Eestist tulles mitmete vigastustega. Seega oli teenus mulle juba teada, samuti hind, mida ma eelmisel korral maksin.

Seekordne hinnas kokkuleppimne oligi asja huvitavam pool minu jaoks. Kui eelmisel korral saime kaubale 600 dirhamiga (tahtis alguses küll 800 dirhamit) ehk alla 60 euroga, siis seekord käis ägedam kauplemine.
Esimene hind küsis jälle 800 dirhamit (tundub, et see ongi siis esimene taks, mida ta alati küsib). Ütlesin, et ei sobi. Pakkus kohe uue hinna – 700 dirhamit.
Ütlesin talle seejärel, et eelmine aasta ma maksin 600 dirhamit palju suurema töö eest. Ta ei uskunud, siis ma näitasin talle oma eelmise reisi päevikust makstud rahanumbreid. Lisasin kohe ka veel, et seekord töömaht väiksem ja üle 350 dirhami ma ei ole nõus maksma.
Tema omakorda püüdis kokku leppida kõigepealt 500 dirhamit, ütlesin ei.
Siis 450 dirhamit, ütlesin ei.
Seejärel veel 400 dirhamit, ütlesin ikka ei.
Lõpuks ta sai aru, et minu pakutud 350 dirhamit on ainuke võimalus see töö saada ja lõime käed.

Kauplemisel oli oluliseks abiks paberitükk ja kirjutusvahend:


Kui hind oli kokku lepitud, siis ta oli ikka veel üsna õnnelik ja kordas mulle mitu korda, et ma olen “Good men”. Pidas vist silmas, et olen hea kaupleja.

Kogu töövahendite ja materjalide arsenal oli tal kaasas selles kotis:


Kõigepealt pani stanget maha võtmata altpoolt siseküljele pragude kohtadele klaaskiudu vastava vaikainega, ning tõmbas väljapoole fikseerimiseks maalriteibi peale ning jättis kivistuma:


Seejärel võttis kotist pahtlid-värvid:


Pahteldas pealtpool praokohad täis:


Lihvis kivistunud pahtli ära:


Tupsutas veel svammiga värvi peale ning oligi valmis, kokku läks mõni tund. Remondi hinnaks jäi siis 10 korda väiksem hind, kui analoogne töö Eestis või uus stange.
Andsin talle peale tasumist veel kingiks kaelapaela, peotäie pastapliiatseid (näha oli, et oskas kirjutada erinevalt osadest kaupmeestest, kes kirjutada ei oska ja hinna küsimisel näitavad oma taskust erinevaid münte) ning koju lastele peotäie lutsukomme.

Lähedalt vaatamisel on parandamise jäljed uurimisel näha aga üldpilt on hea ja see oligi peamine. Mina jäin rahule.

Õhtul tegime jälle pikema jalutuskäigu rannal.
Päeva lõpuks sai tõdeda, et oligi esimene tõeliselt soojem päev. Õhtul kell 19 oli veel 20 sooja.


Reisisellid

24 päev
15. märts
Reede

Agadir, Maroko

Püüdsime teha motodega väikest mägimatka sisemaa suunas aga ei jõudnud sihtpunkti, kuna mäe peal olevas külas lõppes tee lihtsalt kahe maja vahel ära. Kokku olime sõidus 2 tundi ja 15 minutit, mille jooksul läbisime vahemaa 33 km.

Teel argaaniapuu vilju pildistamas:


Argaaniapuu viljad on väliselt suurte oliivide suurused ja sarnased. Viljad meeldivad väga kaamelitele ja kitsedele, seemnetest valmistatakse argaaniaõli. Vastavalt rafineerimistemperatuurile saab sellest erinevaks otstarbeks õli näiteks kosmeetilist (niisutav ja vananemisvastane vahend) ja meditsiinilist (arterioskleroos, tuulerõuged, reuma). Samuti kasutatakse seda lambiõlina ning söögitegemisel (paar tilka salatile või pajaroale).
Argaaniapuu viljad:


Tee kulges mööda mäekülge, kus all orus voolas jõgi.
Kaunis vaade kosega jõele:


Tee teises servas kõrgus kümnete meetrite kõrgune peaaegu püstloodis kalju:


Mägikülas jäid slma siin maal igas külas olevad koolilaste “kohad”. Mingi rivistamise süsteem vist, igal kohal on number:


Väike video mägisõidust:


Peale “mägimatka” tegime jälle masinaga apelsinimahla. 4,5 kg vilju andis välja 2 liitrit puhast mahla.

Hiljem käisime motodega kämpingust 5 km kaugusel põhja poole jäävas külakeses nimega Taghazoute.
See on lainelaudurite seas populaarne kaluriküla, kus 1970. aastatel Jimi Hendrixi jälgedes saabunud hipid ajasid omi asju:


Reisisellid

25 päev
16. märts
Laupäev

Agadir, Maroko

Öösel tõusis tugev tuul. Markiis hakkas kigisema ja puuoksad vastu bussi kriipima. Kerisin markiisi kokku ja lõikasin oksakääridega oksi vähemaks. Uni oli ka seetõttu rahutu.
Öösel neid toiminguid tehes oli märgata oluline ilmamuutus – tuul oli hakanud puhuma mägede ehk sisemaa poolt, kui senini eranditult oli puhunud ookeanilt. Siin tähendab see seda, et tuleb seniks märgatav temperatuuritõus, kuniks tuul jälle pöördub. Tavaliselt kestab see kuni mõni päev. Öine õhutemperatuur oligi 20 ja ärgates hommikul kell 8.30 lausa 25-26. Ilm hommikul vinene.

Tegime keskpäeval pikema jalutuskäigu rannas ning jalutuskäigu kaugeimas punktis (ligi 3 km kämpingust) otsustasime tuntavalt soojema ilma puhul ka ookeanis supelda, mille järel tekkis arusaamatu vajadus hüpata (ei ole photoshop):


Veetemperatuuriks mõõtsime 20.

Lõpuks kämpingusse tagasi jõudes sundis palavus kohe basseini suplema. Basseinivesi ka 20.
Õues oli ülilämbe ja mõne aja pärast läksime jälle basseini ujuma. Selliste ilmadega on suplusvesi väga mõnus.
Lõpuks fikseerisin ka õues maksimumtemperatuuri ära – sooja 35 .

Õhtu oli samuti väga soe.
Nii võib siin siis ilm ühe hetkega muutuda ülisoojaks.

Reisisellid

26 päev
17. märts
Pühapäev

Agadir, Maroko

Väga soe päev jälle.
Võtsime päikest. Senise tiheda elutempo juures sel reisil ja tingituna ka ilmaoludest ei ole siiani päikesevõtu päevasid eriti olnud.

Keskpäeva järel ümber kämpingu Simba ihuhädade ringile minnes leidsime eest kaamlikarja, kellega saime lähedalt tutvust teha.

Alustuseks tegi Simba sooja ühe karjast eraldunud kaamliga, kellega tekkis kiirelt soe suhe:






Natuke maad eemal oli ülejäänud kari. Simbal oli vaja sinna ka uurima minna ja täpsustada, kas kaamel võib lüüa kabjaga:


Pealelõunal tuli taas remondituhin peale. Võtsin alla WC laeakna sisemise osa, et teha korda kardinaid liigutav sassiläinud nöörisüsteem:


Peale mõningast pusimist õnnestus nöörid oma kohale tagasi saada ja kardinad hakkasid jälle ilusti käima.

Õhtupoole avastasime, et meie vastas üks prantsuse paar oma bussiga kolisid meist eemale teisele platsile. Saime aru, et nad ei suutnud taluda meie eelmise õhtu õuesviibimist, kus me kella üheksani õhtul olime väljas, ajasime juttu ja vaatasime eelnevate päevade videoid. Arusaadavalt on enamus siin vanad pensioniealised inimesed ja nende päevakava on üldiselt selline, et suhteliselt vara hommikul on kõik bussidest väljas, arutavad vist oma öiseid emotsioone ja unenägusid, tühjendavad wc-kassette ja elu hakkab kohe pihta. Õhtul jällegi, kui läheb kella 19 ajal pimedaks, siis nagu nõiaväel on kõik õuest kadunud. Mõnes bussis veel tuled põlevad mõnda aega aga paljudes on ka bussides kiiresti pimedus. Sellises olukorras on muidugi kella 21-ni õues rääkimine ja televiisorivaatamine suur pahandus.

Meid see prantslaste ärakolimine ei seganud. Meie elasime rahulikult oma laagrielu õues edasi, ka seekord kella 21-ni.
Programm nägi ette “Karavanikokad 2” - vaja oli ära proovida kunagi 3 aasta eest ostetud aga siiani kasutamata fritüür, millega saime nüüd proovida teha kohalikke sibulaid, koduseid kaalikaid ja kartuleid ning Hispaaniast ostetud kanatiibu. Õli tunne oli veel järgmisel päevalgi sees tunda.

Karavanikokad 2:


Reisisellid

Väga lõbus teil seal. Peab järgmine aasta ka ennast kaasa sebima! :silly:

27 päev
18. märts
Esmaspäev

Agadir, Maroko

Äratus 8, sooja 18,5.

Pidime minema keskturule (SOUK-i). Jäin tee peal mõttesse ja unustasin õigest kohast ära keerata, siis pidin kasutama kõnniteed, et jälle õigele teele saada:


Kohale jõudes selgus, et esmaspäeviti on keskturu müüriväravad suletud ja turg kinni. Järelikult siis esmaspäeviti turukaubandust ei toimu.
Sõitsime edasi linnast välja lõuna poole, et avastada kümneid kilomeetreid lõuna pool olevat piirkonda.

Teekonnal kohtasime klienti ootavat kaamlit. Vaene loom oli nii lühikese nööri otsas, et ei saanud ennast õieti sügadagi:


Agadirist väljaspool läbisime kilomeetrite kaupa põlluteid, jõudes lõpuks ookeani äärde, kust leidsime eest rannakaljul oleva mahajäetud rannaasula. Mõni üksik tegelane jõlkus seal aga muidu olid osad majad nagu ära lammutatud, osadel jällegi kardinad ees aga kedagi sees ei paistnud elavat hetkel.







Tagasiteel külastasime kalaturgu, et õhtuks grillimiseks Toradat osta.
Kaupmeestel oli pakkuda muu hulgas:

tuunikala:


moreeni ehk siis teravahambulist hiigelangerjalaadset:


Moreeni on meil plaanis enne ärasõitu proovida.

Meie huviobjekt oli Torada. Tavaliselt neil kaal koos käte-jalgade ja peadega 400 gr ringis aga mingi imena olid need siin poolteisekilosed:


Hinnad oli kalaturul seekord tavapärasest soodsamad - olevat olnud väga hea kalasaak. Meie Toradad 3 kg kokku maksid 110 dirhamit. Eelmisel reisil maksime 2,2 kg eest 120 dirhamit.

Siin pilt kohalikust põldoast, oli ikka suur ja magus ka:


Neid me ostsime tagasiteel kämpingusse Marjane kaubanduskeskuse poest, hind 0,95 dirhamit kg ehk siis ligi 0,8 eurot/kg.

ATV-matk kokku 112 km.

Õhtune Torada, “Karavanikokad 3”:


Reisisellid

Mini kirjutas: Väga lõbus teil seal. Peab järgmine aasta ka ennast kaasa sebima! :silly:

Jah, kui sellisel ajal sooja otsida, siis see on lähim ja ühtlasi soodne koht. Lisaks ka huvitav ja vaheldusrikas. Ilmselt juba 5-10 aasta jooksul muutub siin pilt palju, tähendab Euroopa standardid pressivad peale ja sellist ehedat naturaalset elukorraldust jääb oluliselt vähemaks. Täpselt samamoodi nagu on toimunud Rumeenias ja muudes sarnastes riikides.

Aga praegu tasub kindlasti tulla, kellel aega on. Ja raha kulub oluliselt vähem kui Hispaanias.

HOIATUS, ALLPOOL JÄRGNEB PIKK POSTITUS!

28. päev
19. märts
Teisipäev

Agadir, Maroko

Äratus kell 8, väljas sooja 19.

Tänaseks oli meil kokku lepitud motodega mägimatk sisemaa poole kohta nimega IMOUZZER – see on turistide ja matkajate seas populaarne koht. Asub merepinnast 1160 m kõrgusel. Agadirist ja lähiümbrusest minnakse päevaks paariks kohale nautima kaunist loodust. Läheduses on ka tuntud ja kaunid kosed, millest tuleb juttu allpool.

Ette rutates võib öelda, et see oli meil selle reisi raskeim ja vaevalisim matk.

Linnulennult on sinna meie kämpingust 26 kilomeetrit, samas kõige otsemat teed mööda aga 50 km - seega teeb kurviline mägitee selle teekonna pikkuse kahekordseks. Sama otseteed mööda viiakse sinna turiste ka Agadirist.

Meie reisikaaslased käisid seda otseteed eelnevalt 11.märtsil uurimas ja avastasid, et peale Almat olid suuremad teekahjustused. Selgus, et kuskil märtsi alguses olevat tee kõrval olnud jões nii palju tulvavett olnud, et teest ei jäänud kilomeetrite kaupa suurt midagi järgi. Allesjäänud teeosa lõpus oli teade ees, et tee on suletud ning mingi tegelane veel vehkis ka kätega, et mingil juhul edasi ei sõidaks. Autodega matkajad olidki sunnitud parkima oma autod teesulu juurde ära ja ilma võimaluseta jõuda mööda otseteed Imouzzeri jalutasid lihtsalt jala lähipiirkonnas edasi ja tagasi.
Edasi sõites selgus mõned kohad olid nii kitsad, et UTV mahtus napilt läbi:


See juba välistas Agadiri poolt autodega turistide liikumise Imouzzeri suunas, mis tähendas, et selle tee äärsed kohvikupidajad olid praktiliselt ilma klientideta.
Üks agaram kohvikuomanik oli oma kohvikumööbli tõstnud jõepõhja kukkunud teest järgi jäänud betoonlahmaka peale ja ootas aga ikka kliente:


Lõpuks selgus ka see, et me oma motodega ei saanud seda teed kasutada – kuskilt ülevalt olid suuremad kivid ette kukkunud/veerenud ja nendest me enam mööda ei oleks saanud.
Püüdsin selle trassi kohta ka kaardi joonistada. Roheline trass märgib seda 50 km otseteed, mille vesi oli hiljuti minema viinud ja mööda läheksid Imouzzeri turistid, kui tee oleks olemas olnud:


Seega tuli ette võtta ringiga matk ning varuda selleks rohkem aega ja kannatust.
Selleks uurisime eelnevalt hoolikalt varumarsruuti läbi Taghazoute põhja suunas, mis läks küll suure ringiga aga lootsime vähemalt, et see on võimalus matk ära teha. Teada oli, et ligi pool teed on asfalt, punane trass märgib asfaldi osa:


Kohe teekonna alguses 5 km kaugusel kämpingust peatusime Jimi Hendrixi külakeses Taghazoute, kust küsisime natuke nõu, kas mägedes võib leida ka tankla aga öeldi kohe ära, et ei:


Samal ajal, kui teine ekipaaz sõitis tagasi eelmisesse külla tanklasse, leidsin mina prügikastist koduloomad:


Vaene loom ei saanud enne välja, kui üle tee tuli kohalik ogalik, kes oli meile äsja tanklate kohta infot andnud ja viskas kitse välja.
Enne kitse väljaaitamist kallas ta oma prügi kitse juurde prügikasti:


Peale seda hakkas ta kohe ka kõva häälega kisendama, kui nägi, et ma filmin ja pildistan. Rahustasin ta siis maha, et ta ei pabistaks nii palju.

Kitseke sai välja ja jooksis mägede poole oma karjale järgi:


Ülevaade kitse probleemist:


Edasi sõites põikasime sisse meie sõsarkämpingusse Camping Atlantica Parc. See on ka üks koht, kus paljud soomlased talvituvad aga selle koha suuremaks miinuseks on kaugus Agadirist - ligi 30 kilomeetrit. Samuti on rand oluliselt kaugemal, teisel pool suurt teed ehk pool kilomeetrit kämpingust.
Jõulupildike on siin vist aastaringne:


Meeleolukas käimla sissepääs:


Sissepääsu juures reklaamil nägime ka Eesti lipukest muude riikide omade seas. Ega siit muud huvitavat midagi ei leidnud:


Küll aga läks väga huvitavaks, kui Atlantica Parkist välja sõitsime – meile tuli vastu vangistatud eesel:


Eeslikese kõrval oli kohe kaamlikari, otse elurajoonis:


Kaamliema lapsega:



Mägede poole sõites möödusime poolelijäänud ja lagunevast majast. Selliseid on siin millegipärast kõikjal:


Veel viimane pilt all ookeani taustal, pea kohal pilved kogunemas:


Mägiteed on kurvilised:


Tõusime kiirelt ligi kilomeetri kõrgusele. Ilmaprognoos lubas vihma, jõudsime ise pilvele lähemale.
Tuli vihmakostüümid ruttu selga panna:




Veel veidi edasi sõites tuli sihtpunkti poolt meile vastu prantslane oma mägiautoga. Pidas ise kinni ja hakkas rääkima, kui halvad teeolud meil ees on. Oli ka üritanud minna aga keeras kiiresti otsa ringi. Soovitas meil mitte mingil juhul edasi minna. Ütles "life dangerous, life dangerous, very-very slipper" (eluohtlik, eluohtlik, väga-väga libe):






Meie sõitsime aga teed mööda edasi ja edasi. Esialgu asfaltteed mööda.
Teel tegime peatuse, et uurida lähemalt suuri lavendlipõõsaid:


Neid põõsaid oli seal palju nagu oleks olnud lavendlipõld olnud.


Edasi sõites olime juba üsna pilvepiiril:


Lõpuks jõudsimegi kohta, kus asfalttee sai otsa:


Siit edasi algas meie jaoks tundmatu läbitavusega tee, kaardil sinine trass, mis tähistab vaevalist ilma katteta teed ja ilma teeta osa:


See oli koht, kust sihtpunktini oli jäänud 36 km. Ega meil valikut polnud, kuna see oli sellelt poolt ainuke tee, mis sinna viis.

Algul oli tee üsna hästi sõidetav, ainult pisut kitsas oli:


Edasi läks vahelduva kattega tee. Tähendab kohati nagu ei olnudki enam teed (õnneks vahepeal küll jälle oli):


Mingi osa tee ääres oli olnud suurem metsapõleng:


Paistis nagu kummitusmets – mustad puuvõred, pilveudu …


Siit saab aimu läbitud teest – vihmast niiske tee oli rehvid teinud kleepuva ainega rullideks:


Meie aga muudkui sõitsime edasi. Kümneid kilomeetreid oli selline tee, kus kohati langes kiirus 5-6 km/h, õnneks mõnes kohas sai sõita ka kuni 20-25 km/h. Parema tee ootuses hakkasime lõpuks lugema järgijäänud kilomeetreid sihtpunktini – 10, 9, 8 …


Lõpuks pärast mitmeid tunde kannatusi jõudsime jälle asfaldi peale:


Ja mõne kilomeetri kaugusel asfaldi algusest oligi see – IMOUZZER:


Simba saba oli saanud vatti:


Samuti peremehe jalanõud:


Peatusime pildistamiseks Imouzzerris meile teadaoleva restoraniga hotelli viida juures – Hotel des Cascades - cascades-hotel.net/ :


Ülevaatevideo kohalejõudmisest:


Hotel des Cascades on reisikirjades hästi äramainitud ja kiidetud kaunis koht.
Motod saime parkida hotelli hoovis varju alla:


Restoranis menüü oli käsitsi kirjutatud:


Menüü muidugi jälle ainult prantsuse keeles. Kuigi siin Marokos on peale prantslaste väga palju ka muukeelseid turiste, siis kummalisel kombel on turistide jaoks praktiliselt kõik ja igal pool ainult prantsuse keeles. Prantsusmaal pidi sama jama olema.

Saime istuda elava tule kõrval, mis peale pikka ja väsitavat sõitu vihmas ja rasketes teetingimustes oli väga turgutav:


Tellisin lambalihapallidega tagine, liha oli nagu kummist, seekord ei olnud hea aga välimus oli maitsekas:


Samal ajal sain panna jalanõud kuivama:


Kasutasime ka võimalust riideid kaminatule paistel pisut kuivatada ja soojendada:


Restorani terrassilt avanes kaunis vaade mägedele ja allpool olevale basseinile:


Arvata võib, et soojemal ajal (meil oli parajasti ainult 14 sooja) on siin rahvast palju ja elu käib.

Vaade samalt terrassilt restoranile, kus me einestasime:


Kallad restoranihoovis:


Võimas aaloe:


Kokkuvõte restoranist:


Peale restorani sõitsime mõni kilomeeter edasi külasse nimega TAMAROUTE, kus asuvad Põhja-Aafrika kõige lõnapoolsemad joad, mis on tuntud Pruudiloori nime all:


Nagu näha, siis turiste peale meie näha pole. Kohalikud teenusepakkujad ootavad kurvalt.


Tagsiteel nägime ka seda silti, mis hoiatas puuduvast teest Imouzzeri ja Aouriri vahel paludes lahkelt ringiga sõita:


Õnneks enam vihma ei sadanud. Tee viis meid kämpingusse teist kaudu küll suure ringiga aga tee õnneks ainult asfalt. Ega enam midagi väga põnevat ei toimunud kui välja arvata kurvilised mägiteed ning endiselt lummav mägine maastik (seda on muidugi tagantjärgi parem öelda, kohapeal olles oli küll selline tunne, et saaks juba läbi see matk):


Niipalju oli tagasiteel põnevat, et saime hea pildi meie ees sõitvast krusast, millel olid vahvad kirjad:


REAL TIR:


Aga nii see tagasisõit oli:


Kämpingusse jõudes oli Simba omadega täiesti läbi:


Tema jaoks oli see sõit selle reisi kannatuste sõit.

Oma vihmariided pesime harja ja autoshampooniga kohe ära, et kleepuv pläga külge ei kuivaks.
Ja panime ilusasti kuivama:


Simba peremehe tossud läbisid ka eraldi pesuprogrammi:




Perenaisel oli hea meel lavendli üle:


Kokkuvõttes kestis meie matk 8 ja pool tundi – start kell 10, tagasi jõudsime 18:30, liikumise aeg sellest 5 tundi ja 11 minutit.
Läbisime 172 km, kõige kõrgem koht 1556 m.
Liikumise keskmine kiirus 33 km/h, maksimaalne kiirus 97 km/h (tagasiteel suurelt trassil).
Kütust kulus peaaegu 18 liitrit, kütusekulu 10 l/100 km.

Imouzzerist tagasisõidutee kämpingusse suure-suure ringiga on kollane trass, mis oli kogu ulatuses asfalt ja suurem osa ka kiirtee:


Sai selle reisi kõige raskem matk ja kõige pikem jutt.


Reisisellid

Sain 19.märtsi ülevaate kuidagimoodi siia ülesse laadida. Internet oli väga katkendlik, pidi nägema ülipalju vaeva.

29. päev
20. märts
Kolmapäev

Agadir, Maroko

Kuna oli taas kolmapäev, siis seadsime ennast aegsasti kohe hommikul Agadiri suunda jääva külakese Aouriri turule, mis toimub seal mäeseljakul kord nädalas kolmapäeviti.

Meie nimetame seda küla banaanikülaks, kuna tee ääres on mitmeid hiiglaslikke banaanilette. Ainult me pole aru saanud, kes need banaanid kõik ära ostab:


Enne turule minekut käisime läbi kohalikust pangast, et vahetada eurosid dirhamiteks. Tahtsime hästi valmis olla suuremateks väljaminekuteks:


Rahavahetus selles kohas käis nii, et eurod tuleb lükata tänaval pangaautomaati, klahvidel teha oma valikud rahavahetuseks ja kinnitada summad ning masin annab siis ühest praost rahatähed ning teisest sahtlist mündid nagu kasiinomasinas. Pole varem sellist masinat näinud. Tundus sama tark, nagu pudeliautomaat Eestis.

Panga ees rahavahetusjärjekorras olid meie kämpingust ka itaallased oma ATV-ga. Nende masinal oli ees kassikorv. Päris täpselt ei saanud aru, kas see oli kassi või juurikate vedamiseks. Kassikisa kuulda polnud:


Banaaniküla tee ääres parkis ennast ära ilmselt mustlaste matkaauto. Näha oli, et mugavus oli tähtsal kohal – diivan oli igaks juhuks kaasas, sellel on hea ookeani kaldal laineid vaadata:


Motod parkisime turust üleval pool mäkke ära. Pärast avastasime, et kanasulgede peale. Keegi oli sellel kohal läbi viinud suurema kanakarja sulgedest puhastamise:


Mäe otsast avanes hea vaade kogu turule, kõik kaupmehed on ennast varjudega varustanud:


Turu servas käis ka tihe põie tühjendamine. Kohalikel on vist kombeks allahile sobival moel kuseda:


Meie ostsime prooviks maasikaid. Ei tea, kas need ka kohalikud olid, maitse oli küll plastmassine nagu Eestis varakevadised lõunamaa maasikad (väljanägemine vedas meid alt). Kaupmees küsis alguses 30 dirhamit (pisut alla 3 euro) kilo eest. Kui hakkasime loobuma, siis oli hind kohe 15 dirhamit (alla 1,5 euro) ja võtsime kilo prooviks ära:


Sidruneid ostsime ka 1 kilo 10 dirhamit ehk alla 1 euro.

Kaltsuturul käis kauplemine täie hooga. Siinsed hullud päevad:


Turult ära minnes oli vaja külastada kingseppa, et väärt sandaalid töökorda teha. 15 dirhamit ehk alla 1,5 euro sai sandaalid täitsa uueks.
Kingsepp ise asus sobival töökõrgusel ehk 1,5 meetrit allpool, et tööga paremini kursis olla:



Hiljem võtsime kämpingus bussi hoovis päikest ning õhtul tegime jälle pika jalutuskäigu rannas veepiiril. Kui olime jalutuskäigult juba tagasiteel ligi kilomeeter tagasi tulnud avastasin, et mul taskus olnud vutlaris optilised päikeseprillid on taskust kadunud.
Hakkas juba hämarduma ja ookean oli ka tõusu poole keeramas. Läksin siis kiirel kõnnisammul ja lõpus päris joostes tagasi kohani, kus me jalutades otsa ringi keerasime. Leidsin õnneks ülesse. Olid vist korra laines juba ära käinud – vutlaris oli pisut liiva ja oli niiske.
Oli õnn, et ei jäänud nende kadumise avastamisega hilisema peale, muidu oleks laine need ära ujutanud või poleks pimedas näinud. Oleks küll väga kahju olnud nendest, sai mõne aasta eest suure raha eest lastud need Tallinnas prilliäris valmistada ja on mind siiani hästi teeninud.

Lõpp hea, kõik hea.


Reisisellid

30. päev
21. märts
Neljapäev

Agadir, Maroko

Püüdsime teha päevase linnatiiru aga ATV-l hakkas 10 km pärast punane mootori hoiatustuli põlema. Punane, tähendab mitte mingil juhul edasi sõita. Kui on kollane hoiatustuli, siis on leebem variant ja midagi otseselt ei saa juhtuda, saab sõitu jätkata.
Mul pole ATV-l kunagi punane põlema hakanud, ei osanud kohe midagi mõelda.
Võtsin sadulad ja mootori ümbert plastikud ära, et näha mootori juures toimuvat aga midagi silma küll ei hakanud. Ainuke anomaalia, et õlitase oli umbes 1 cm maksimumist kõrgem ehk praktiliselt õlikorgini. See oli ikka väga vale. Nüüd ei teagi, kas viimases õlivahetuses enne reisi on pandud ekslikult rohkem õli või on midagi juhtunud nüüd reisil olles.
Kui jahutusvedelik jookseb karterisse, siis on see õlist kohe näha. Praegu paistis õli küll väga ilus ja puhas, seega ei saanud see jahutusvedelikust olla.
Samuti võib bensiin sinna sattuda aga tundus, et ka nii ei ole.
Ei osanud muud teha, kui võtsin kohvrist pastapliiatsilt korpuse ja hakkasin sellega milligrammi haaval õlitaseme august õli välja tõstma. Sain pikkamööda niimoodi õlitaseme sobivale kõrgusele. Linna poole ei julgenud edasi sõita, keerasime otsa ringi ja sõitsime igaks juhuks tagasi kämpingu poole. Õnneks tuli enam põlema ei hakanud, ju siis oli see ikka õlitasemest. Enne reisi viimases hoolduses sai sisse Castrol GPS 10W40, kogus 2,25 liitrit. Vaatasin ATV hoolduspäevikust, et sellele eelneval korral oli sisse pandud 2,2 liitrit. Ehk siis see 0,05 liitrit oli vast “kurja juur”.


Kuna linnasõit jäi ära, siis edasised sündmused toimusid kämpingus ja selle lähiümbruses.

Hakkasin siis omal ühe tagumise suunatule kontakti parandama, kui kuulen selja tagant kõrvalt platsilt mingit prantsusekeelset seletamist ja nägin paari kuju selja taga. Tavaline on siin, et erinevad kaubamüüjad või teenusepakkujad hüppavad otse bussi juurde hoovi, mõni viskab oma kaubagi lauale ja hakkab aga pakkuma. Jõudsingi juba mõelda sama ja hakkasin neile üle õla juba ütlema, et “mida iganes te mulle pakute mul on neid juba 2 tükki ja soovi pole” aga siis vaatasin, et vanemad eurooplastest proua ja härra. Kui nende juttu uuesti kuulasin, siis sain kohe aru, et need on euromüntide kogujad.
On selline kogumisalbum tehtud, kuhu nad siis püüavad kokku saada kõikide Euroopa rahaliidu liikmete kõik mündid ühest sendist kaheeuroseni:


Palusin nad lahkelt meie hoovi laua juurde. Meil on kodust kaasa võetud eurorahakassa, kus on euromünte sadade eurode eest, sealhulgas Eesti omasid piisavalt:


Sain neile kiirelt lausa 3 komplekti kokku panna:


Oi nad olid ülitänulikud (ja ka üllatunud, et sellise saagi said – tavaliselt on turistil ehk rahakotis mõni münt). Eks nad auto numbrite ja meil väljas oleva Eesti lipu järgi oskasid küsima tulla. Nad andsid samas vääringus raha vastu ja 1 euro preemiaks. Küsisid küll ka, palju ma tahan aga ütlesin neile selle summa, palju mündid kokku tegid: 0,01+ 0,02 + 0,05 + 0,1+ 0,2 + 0,5+ 1 + 2 = 3,88 eurot, korda 3 komplekti. Pärast mõtlesime, et iga sellise Eesti eurokomplekti eest oleksid nad kindlasti valmis olnud maksma kümneid eurosid ja rohkemgi. Aga nad said minuga teha hea tehingu ”Mercy boku“ eest:


Kaasreisijad samal ajal said hea pildi ühest piraatkämpingust. Ilusti oli üleval telkimise ja kämpimise keelu silt. Aafrika kommete kohaselt tuleb kõik keelud ära kasutada:


Õhtul tegime proovi küpsetada esimest korda liha ühe Philipsi küpsetusseadmega, mille me oleme ostnud juba aastal 2000 juunikuus aga pole siiani kordagi kasutanud. Võtsime selle esimest korda kaasa, et lõpuks ära proovida. Seadme nimi on Philips luna HD4423:


Komplekti kuuluvad 220 V küttekehaga alus mille peale käib toidu küpsetamiseks teflonalus või kivialus ning lisaks 6 väikest teflonpannikest, millega saab sulatada juustu koos lisanditega:


Tegime proovi kivialusega. See lastakse eelnevalt 30 minutit kuumeneda, siis pannakse veidi õli ja soola peale, ning siis juba liha keskele ning juurikad servadesse. Samal ajal pannakse juust sulatamiseks väikese panniga küttekeha alla. Pildid said küll kiiruga udused aga saab aimu:


Küttekehal on 1 kütteasend, seega on sel kogu aeg vunk taga:


Samal ajal liha küpsemisega sulab juust pannikesel ilusti ära, pärast saab selle toidule peale panna (soovi korral võib juustule lisada väikeseid pekikuubikuid, rohelist või mida iganes lisandeid koka fantaasia järgi):


Õhtusel jalutuskäigul rannas nägime ka saaki otsivast haigrulist:


Jalad pikad nagu toonekurel, rahulikult seisis vees ja üsna kiirelt sai oma nokaga väikese kala veest kätte:



Reisisellid

31. päev
22. märts
Reede

Agadir, Maroko

Hommik algas päikeseliselt – kell 8:30 oli taevas pilvitu ja sooja 22.

Kuna meil muid plaane polnud, siis võtsime sel reisil esimest korda ette rannapäeva. Laadisime ATV-l koerapuuri otsa oma välivoodid ja sõitsime kämpingust umbes 2 km kaugusele põhja poole:


Rannas laotasime oma päevitamisvarustuse laiali ja nii veetsime seal 4 tundi:


Veetemperatuur 19 aga kuna oli suhteliselt tuuline, siis sellist õiget palavust ei tundnud ja ma ei hakanud vette minema. Õhtul hiljem muidugi selgus, et olime päris palju päikest saanud kuni põletuseni välja.

Enne äratulekut tegime Simbaga 3 km sõitu. Alguses oli tal kõva minek peal 45 km/h aga hiljem üle 20 km/h kiirus ei tõusnud:


See jooks oli koerale natuke liig, pärast oli kõht lahti ja muud vaevused.
Peab teinekord tegema lühema jooksu.

Õhtul püüdsin jälle reisikirja teha, hetkel käib video montaaz:



Reisisellid

32. päev
23. märts
Laupäev

Agadir, Maroko

Ilm paistis esmapilgul tulevat nii ja naa – kell 8:30 päike ja pilved, sooja 21.
Ilmateade lubas päevaks ka pisut vihma.

Võtsime plaani teha ära linnatiir, mis paari päeva eest ATV mootori punase tule pärast tegemata jäi.
Kesklinna turu ja Marjane kaubakeskuse külastamise vajadus hakkas muutuma väljakannatamatuks.

Esmalt sõitsime kesklinna turule, kus kõigepealt võtsime ette ühe juhusliku sussikaupmehe, kellel oli kauba hind ka hinnasildiga näidatud. Marokos turgudel üldiselt kaubal hinda juures ei ole. See tegi ostmise lihtsamaks, kuna hind oli sobiv – 50 dirhamit paar ehk alla 5 euro. Ostsime 4 paari ära kõikideks vajadusteks:


Liikudes edasi järgmise meile vajaliku kaupmehe poole läbisime lihaosakonna.
Parajasti käis kitsepeapesu:


Lihaleti ees riiulis oli tagurpidi lehmapea. Mingi komme on siin peterselliga, lehmale oli topitud suur punt peterselli suhu:


Lihaletil oli teine lehmapea risti-rästi läbisegi sõralise jalgadega:


Jõudsime enda jaoks vajaliku kaupmehe juurde, kes müüs erineva suurusega käsitöö sõelasid. Ostsime neid mitu tk. Rääkis ainult oma keeles. Hindu ütles ka nii, et pani aga sobiva mündi oma taskust kaalu peale, see oli asja hind:


Kuninga pilt oli ilusti seinal nagu siin kombeks:




Palusin teda veel, et poseeriks ka pildi jaoks. Ehtne Maroko vana mees:


Kämpingusse kaasa ostsime kookoseküpiseid, need on siin imemaitsvad:


Hind turul 1dirham tk ehk siis alla 10 eurosendi:


Peale turgu käisime ära Marjane kaubanduskeskuses, seal läks terve tund. Simba oli saanud meid oodates sahmaka paduvihma.
Simba puuril on ka kauba veoks praktiline väärtus:


Teised käisid samal ajal kalaturul ja õhtul oli meil suurem kalamenüü.
Toored krevetid 1 kg (hind 60 dirhamit ehk alla 6 euro) läks suitsutuskasti:




Proovisime ära moreeni. Seda müüdi tüki kaupa 60 dirhamit/tk ehk alla 6 euro/tk:




Moreen läks grilli peale.Valge võdisev liha.

Lisaks mingid tundmatud valge lihaga kalad 1,5 kg aga maitsvad, 40 dirhamit/kg ehk siis alla 4 euro/kg:


Sardiine läks ka grillile 3 kg, 15 dirhamit/kg ehk alla 1,5 euro (puhastada tuleb ikka ise):


Kui toidud said valmis, siis viisime maitsmiseks suitsutatud sardiine ja krevette meie naabruses sakslasele. Kaasa panime ka Eesti kämpingukaardi:


Sakslane oli väga tänulik maitseelamuse eest. Tõi natukese aja pärast meile vastu oma suitsukala (teevad seda praeahjus). Oli selline väikese hai moodi, täpsemat sorti ei tea aga maitse oli väga hea:


Simba jälgis oma hoovist kõike teraselt, uus hüüdnimi on tal Partizanna:


Reisisellid

33. päev
24. märts
Pühapäev

Agadir, Maroko

Kell 9:15 juba sooja 22 ja plaanisime minna päeval Agadiri linna rannapromenaadile aga läks päris tuuliseks ja loobusime sellest plaanist.
Tuli lõpuks kahe käega markiisi kinni hoida, et saaks selle enne äralendamist kokku kerida:




Kuigi päike kogu aeg paistis, siis vali tuul ei lasknud nahal palavaks minna ja nii kadus ka basseini suplema minemise isu ära.

Panime päeval prooviks bussi gaasiahju juustu ja tomatiga saiakesi:


Oleme bussi pidamise ajal 5 aasta jooksul ahju ainult mõned korrad kasutanud. See on jäänud rohkem asjade hoiukohaks. Proov õnnestus hästi ja peaks seda ahjukest hakkama edaspidi aktiivsemalt kasutama.
Saiad tulid maitsvad.

Pealelõunal seadsime taas sammud pikale jalutuskäigule rannas.

Rannarestorani lillepotid said mõne päeva eest uue kuue – 2 maalimeistrit värvisid eelnevalt ühevärvilised potid värvilisteks:


Lähemal vaatamisel leidsime, et ka dekoratiivkivid pottides on usinalt ära värvitud:


Rannas igapäevane tõusu ja mõõna vahe on hästi siit näha.
Rand hommikul:


Rand pealelõunal:


Rannas kohtasime 5 hobust ratsanikega. Neil oli parajasti mingi rituaal ka:


Natuke rannas jalutamise meeleolu:



Reisisellid

Lisan infoks ka Agadiri ümbruse kaardi pdf-formaadis, mida saab suurendada-vähendada.