9-15. päev
28.veebruar – 6.märts
Marrakech, Maroko
Marrakech ja Jemaa el-Fnaa
Marrakech, rajatud 1062 aastal – selle linna järgi on saanud Maroko oma nime.
Araabiakeelne nimi مراكش
Marrakech on Maroko tohutu lõunapiirkonna pealinn ning Casablanca ning Rabati järel Maroko tähtsuselt kolmas linn.
Otsetee Marokot Euroopaga ühendavast uuest põhjasadamast Tanger-Medist Marrakechi on 580 km.
Viimastel andmetel ligi 900 tuhat elanikku.
Merepinnast ligi poole kilomeetri kõrgusel.
Kogu vanalinna piirab 12. sajandil rajatud linnamüür. Tambitud pinnasest müür on 19 km pikk, kuni 2 m lai ja 9 m kõrge.
Tegin ka paarkümmend sekundit videot linnamüürist, siit saab pisut aimu:
Enamus turistide jaoks põhiline ja põnevam tegevus toimub sellest linnamüürist sissepoole jääval vanalinna alal.
Märkisin selle tohutu ala linnakaardil punasega, see punane joon tähistab siis seda müüri:
Kogu Marrakechi ja selle vanalinna südameks on väljak
Jemaa El Fna, mille nimetuse otsetõlge on suhteliselt pahaendeline - surnute kogum või mahavõetud peade väljak. Väljakul on verine minevik – 19.sajandini raiuti väljakul pea maha kurjategijatel, kellele oli määratud surmanuhtlus. Mõnikord hukati seal ühe päeva jooksul kuni 45 inimest, kelle pead soolati ja riputati linnaväravatele välja.
XVI sajandil otsustati ehitada vaäljakule hiigelsuur mošee ning tehti vajalikud laiendamistööd. Mošee jäi aga ehitamata ning hiigelsuur väljak hakkas kujunema omaette kogunemiskohaks.
Tegelikkuses on Jemaa El Fna tänapäeval üks korrapäratu, hoonetest tühi väljak, mille UNESCO on kandnud maailmapärandi nimekirja.
Tänapäeval peetakse Jemaa El Fnal hommikuti turgu, kus müüakse muu hulgas ravimtaimi, värskelt pressitud apelsinimahla ning erinevaid pähkleid ja maiustusi.
Mahlamüüja aktsioonis:
Igapäevategevus väljakul:
Iga päev peale lõunat hakkab aga väljakul toimuv kiiresti muutuma – kõikjalt ilmuvad välja ratastel söögikohtade ja väliköökide ehitamiseks suured raudkärud:
Kui päeva alguses võib väljak olla üsna tühi:
siis igal õhtul on pilt selline, vaade õhtuseks ajaks kokkuveetud söögikohtadele:
Kui osa väljakut on ühtlaselt kaetud päeva õhtuks kokku veetud ja ülesmonteeritud ajutiste söögikohtadega, kus õhk on lihagrillimise suitsust paks, siis ülejäänud osa väljakust täidavad muusikud, tantsijad, jutuvestjad, meelelahutajad, hammaste väljatõmbajad, maotaltsutajad, ahvitantsitajad. Kõigil esinejatel on eesmärk raha teenida. Nii kui unustad ennast fotoaparaadiga pildistama hakatakse ka raha pommima. Minu hinnangul võis inimesi õhtusel ajal väljakul olla ühekorraga kümneid tuhandeid.
Otsustasime ka oma seltskonnaga ühe õhtuse kohaliku söögitsirkuse kaasa teha. Kõik algab sellest, et söögikohtade vahel luusides hakkavad lähestikku asuvad toitlustajad omavahel konkureerima, kes saab järjekordse seltskonna oma laudade äärde. Kuna meie seltskond oli tol hetkel üsna suur 8 inimest ja nende hulgas ka suurema kõhuga tegelasi, siis oli kohalike toitlustajate kisa seda suurem. Kõik aimasid korralikku tellimust.
“Sisseviskaja” oma söögikoha võlusid selgitamas:
Kui “uute klientide leidmise konkurss” on mõne toitlustaja jaoks edukalt lõppenud, siis kogu teenindav personal lööb plaksu, teeb erinevaid häälitsusi ning on õnnest segased:
Toidud toodi lauale üsna kiirelt:
Ise küll õnneks tähele ei pannud aga meie seltskonnas olnud endine kogenud baaritöötaja nägi ära, et köök töötas samamoodi nagu vanasti nõukogude ajal – kõik, mis mõnest kliendist üle jäi, läks ilusti tagasi vitriinidesse.
Kogu õhtusöögi ajal tiirles ümber laudade üks tegelane, kellel oli mõlema kõrva taga punt peterselli. Mis värk sellega oli, jäi arusaamatuks:
Lõpuks, kui oli aeg arvet tasuda, siis läks tsirkus veel täiega edasi. Nimelt tegime väikese vea sellega, et ei leppinud enne söögi algust kokku õhtusöögi summas. Kui toodi arve, siis vajusime ikka nats ära, nad püüdsid meilt 1600 dirhamit (160 eurot) küsida:
Peale meiepoolset väikest selgitustööd saime kaubale 1000 dirhamiga (100 eurot):
Kõhud saime igatahes kõvasti täis.
Ka väljaspool Jemaa El Fnad käis suures osas vanalinnas hoogne elu- ja äritegevus. Kõikvõimalikke kauplemiskohti ja otsatuid kaubatänavaid, urkaid ja urge oli lõputult.
Ükskõik kuhu ei vaadanud, igal pool oli midagi müügiks:
Oluline koht, mida meil oli vaja kindlasti külastada ja oste teha oli mütsiturg - trendikad kaamelivillast mütsid on väga mõnusad kanda:
Meie seltskonna soomlastele tõmmati ka kiirelt müts kõrvuni pähe:
Eks neid naljakaid kohti, mida vaadata, jagus kõvasti. Nendest saaks kokku paksu pildiraamatu. Panen mõned kaadrid ka siia.
“Kullapood” kuldvanniga:
Vaade suvalisele kaubatänavale:
Kohalik kass väljumas kohalikust käimlast:
Putukad magusate toodete ümber:
Mingi arusaamatu vanade televiisorite äri:
Kaubakärumehed ootamas mõnda tellimust esitavat klienti:
Kuningas on käskinud panna ülesse mingidki suunaviidad aga lihtsam oli orienteeruda päikese ja tunde järgi:
Vanad naised kerjamas:
Siin ka väike meenutus meie kämpingu lähedal äri ajavast kohalikust potikaupmehest. Tema käest oleme ostnud mõlemal reisil kõige suuremad vaasid, mida lennureisiga kohe kuidagi tuua ei saaks:
Lõpetuseks eraldi teema vanalinnas liiklusest. Seal küll autosid sõidab vähe aga selle võrra kaherattalisi rohkem. Kuigi kitsastel tänavatel ruumi pole palju aga liikujaid kohati murdu, siis kõik sujus. Näha on, et kõik kohalikud on lapsest peale kõvasti harjutanud ja nii see liiklus käib.
1 minut tavalist vanalinnaliiklust:
Reisisellid