Monaco

Päris algusest peale:
www.matkaauto.com/index.php?option=com_kunena&Itemid=27&func=view&id=213&catid=8

eelnev:

www.matkaauto.com/index.php?option=com_kunena&Itemid=27&func=view&id=271&catid=8

Monaco - väike vürstiriik Prantsusmaa ääres. Riik, mille territoorium on vaid 1,95 km2 ja rahvaarv 32 130 inimest (2003a seisuga). Samas on rahvastiku tihedus seal 16 476,9 inimest km2 kohta (võrdluseks, et Eestis on see arv 29,7). Riik, kust peegeldub rikkust ja glamuuri, raha ja selle kulutamist, enda näitamist ja teiste imetlemist. Seal käib suur kuulste inimeste enesenäitus ja üksteise ületrumpamine.

Kuna me oma matkaautodega olime sunnitud sealt peatumata läbi sõitma, siis jäi siiski see vaatamisväärsus kripeldama. Saab nagu öelda, et oleme küll Monacos käinud, aga samas pole mitte midagi näinud ja ainult linnukese kirja saamise pärast poleks olnud küll mõtet sinna ronida. Eelmises osas mainisin, et avastasime eneste jaoks rongi, millega oli mõnus mööda rannikuäärseid linnu sõita. Olime jäänud peatuma linnakesse nimega Villeneuve-Loubet ja sealt siis teekis mõte rongiga sõita Monacosse. Hommikul saigi siis jalutatud kilomeetrike raudteejaama, ostsime piletid ja juba kümne minuti pärast istusimegi rongis.

Rongiliiklust Prantsusmaal peab ainult kiitma. Rongid on kiired ja mugavad ja ka mõnusalt vaiksed. Villeneuve-Loubetist kihutasid läbi rongid umbes iga 15 min tagant. Kõik seal küll ei peatunud, aga umbes iga poole tunni tagant oli ka peatuv rong. Uhkemad rongid olid kahekordsed ja eest voolujoonelise ninaga. Meie sattusime aga rongile, mis meenutas rohkem metrood ja oli üleni graffitit täis soditudB) See aga ei kahandanud selle kiirust ja ka mugavust. Samuti oli rong seest ilus puhas.

Kui mujal läbisõidetud linnades olid raudteejaamad ikka maa peal, siis enne Monacot suundusime maa alla. Maa vist on seal ikka nii kallis, et raudteed ei ole tulus seal hoida. Samas ka maalusest raudtee jaamast oli tunda, et oleme jõudnud Monacosse. Marmorseinad ja põrandad, uhked tablood ja automaadid, iseliikuvad teed ja liikuvad trepid. Maale jõudes ei erinenud Monaco esialgu millegagi tavalinnast - üsna tavalised majad. Võtsime turismiinfost linna kaardi ja suundusime kõigepealt vürstilossi poole. Kuna loss asub mäe otsas, siis jubeda palavusega sinna tõusmine ei olnud just kõige meeldivam. Nähes lossi ees pikka järjekorda, loobusime sisseminekust. Loss ise oli uhke ja korras, hoovil igal pool vanaaegsed kahurid ja ilusasti püramiididesse laotud kuulihunnikud. Platsi äärest avaneb suurepärane vaade merele ja allolevale väikesele sadamale. Meri oli täis uhkeid kaatreid ja jahte, ümber linna tiirutasid väikesd kopterid ja eralennukid.

Vürstlossi poolt teisele poole alla laskudes jääb mäe nõlvale uhke vabaõhu botaanikaaed. See on ilusati hooldatud, igal taimel nimesildid ja aed on täis Monacoga seotud kuulsate ajalooliste inimeste kujusid. Palju oli eksootilisi kaktuseid ja palme. Loomulikult ei puudunud ka purskkaevud. See oli üks mõnus paik jalutamiseks, kuna puud varjasid päikest ja merelt puhus natukenegi leevendust pakkuv soe tuul. Aia teises ääres on vürst Rainieri hobil rajatud okeaaniamuuseum ja selsamas kõrval ka katedraal, kuhu on maetud Monaco kroonitud pead. Hauaplaatidel olevate lillede järele otsustades oli rahva kindel lemmik olnud printsess Grace Kelly. Katedraal ise oli loomulikult väga uhke.
Sealt edasi liikusime sadama ja vormeliraja poole, mis on ühed Monaco suurimad hitid.
Pikk laskumine mäelt, kust avaneb imeline vaade allolevale sadamale. Minu silmad ei ole varem nii luksuslikke kaatreid ja jahte näinud, mida sääl näha oli. Kaatrid, mis ületavad oma suuruselt eramajasid ja mille alt korruselt sõidavad välja uhked autod. Eks ta siiski selline näitus ikkagi on, kuna enamus kaatritel olid kaetud uhked lauad ja valmistuti lõunaöögiks ja need kipuvad ikka olema võimalikult avalikus kohas. Kõik peavad ikka nägema, mis toimub ja kuidas ilusat elu elatakse. Samas mis seal salata, kui keegi oleks lõunale kutsunud, oleks minagi seal tähtsa näoga istunud. Seekord aga läks nii, et ei kutsutud. Kui ma ise kunagi oma kaatriga sinna satun, siis mina ka neid ei kutsu. Siis on seis 1:1.




Vormelirada on muidugi omaette vaatamisväärsus. Muidu on see küll tavaline autotee aga see aura selle raja ümber tõmbab nagu magnet ligi. Raja ääres on pronksi valatud vanad vormelid koos pilootidega, millede kõrval on siis pildistada soovijate järjekorrad. Poseerimine nagu ikka Monacos kõikvõimalikes poosides ja kohtades. Samas sõidavad ringi kärisevate mootoritega punased ja kollased Ferrarid, mis siis oma hääle võimsusega püüavad üksteist üle trumbata ja võimalikult suure kummivilinga kohapealt minema kaapida. Ferrariga uhkeldada on võimalik kõigil - 40 euro eest on võimalik sõita ring kõrvalistuja kohal ja 80 euro eest ise roolis olla. Loodan, et mu mälu mind hindade suhtes ei peta. Raja ääres on muidugi müügil kõikvõimalikke vormelite mudeleid, postkaarte ja muud asjaga seotud nänni. Meie piirdusime sõbrale saadetud postkaardiga.

Siis järsku sai kogu sellest glamuurist kõrini ja otsustasime minna lihtsalt ujuma. Rand oli seal korralik ja vesi soe, nagu ikka Vahemeres. Lastele oligi see Monacos viibimise tipphetk. Muidu käisid nad tülpinud nägudega ringi ja kehitasid õlgu kogu selle glamuurse vaatamisväärsuse peale.

Peale ujumist oli plaanis veel üks suurimaid hitte - Monte Carlo kasiino. Seal ees on Ferraride ja muude uhkete autode konsentratsioon vist kõige suurem. Igal juhul on tore vaadata, kuidas kohalikest oluliselt vaesemad inimsesd siis ennast kogu selle uhkuse eest filmilindile jäädvustavad. Ka kasiino külastajad vaatavad ikka enne sisseastumist uksel tükk aega ringi, et kas nad ikka on piisavalt nähtavad ja kas mõni ikka nendest pilti ka teeb. Seda luksust ja melu ja raha oli selle ühe päeva kohta liigagi palju ja see hakkas vaikselt üle ääre ajama. Võtsime veel teeääres mõned õlled ja suundusime tagasi raudtee jaama poole.
Kindlasti jäi palju nägemata ja hulga raha kulutamata ja veel suurem hunnik kasiinos võitmata, aga.... meie head kodused matkaautod ootasid meid teises raudteejaamas koju.

Nii siis meil Monacos käidud saigi. Mis kokkuvõtteks öelda? Käige ikkagi ära, et saada ettekujutus ka teistsugusest elust. Võib-olla need inimesed kadestavad mingil määral ka meie lihtsat elu, kus ei ole turvamehi, ajast mahajäänud kaatrit ega üle ääre ajavat pangakontot. Tere tulemast meie sekka:laugh:

Aga järgmises osas võtame kursi juba Prantsusmaa sisemaale...

järgneb:
www.matkaauto.com/index.php?option=com_kunena&Itemid=27&func=view&id=312&catid=8

Vürstilossi hoov

Vaade vürstilossi hoovist mere poole

Tundamtud mehed mersuga Monaco ringraja ääres seismas

Linn nigu ernes

Monte Carlo kasiino, raha lõhn....

Allmaaraudteejaam:)

Meie eesti keele õpetaja väitis, et see pidavat üks pikim eestikeelne liitsõna olema

mõned iludused minu poolt ka

Selline masin!

ning sellised:)

No eks seal oli ikka mida pildistada. Mõne auto juures pidi sappa võtma, et head pilti saada :laugh:

Pildil on Wally WallyPower 118, mis suudab vaatamata oma 36 meetri pikkusele sõita 110km/h, peamasinaks peal 3 gaasiturbiini kokku 16800 hobujõuga ja lisaks abimasinaks 2 diislit kokku 720 hobusega. Hinnasildiks "tagasihoidlik" 25 milli $...

www.matkaauto.com/media/kunena/attachments/legacy/images/UFO.JPG