Itaalia, Liguuria rannik, Riviera Ponente

Päris algusest peale:
www.matkaauto.com/index.php?option=com_kunena&Itemid=27&func=view&id=213&catid=8

eelnev:
www.matkaauto.com/index.php?option=com_kunena&Itemid=27&func=view&id=249&catid=8

Vahemeri.... jeeee... olime siis lõpuks Liguuriasse jõudnud. Kiirteelt mahasõit oli omaette ettevõtmine: kuna mahasõidul ei olnud kassat, vaid oli ainult automaat, kuhu raha sisestada, siis polnud meil kohe valmis parajat raha. Teadupärast automaadid ei armasta raha tagasi anda ja seepärast läks meil natukene aega, kuni autos viibijate peale paraja raha kokku klappisime. Selle ajaga oli meie selja taha kogunenud hulganisti närvilisi itaallasi, kes ei koonerdanud oma signaalidega.

Mahasõites rannikul esimene asula oli Cogoleto, kus suutsime oma reisiseltskonnaga ka üksteist ära kaotada. Kuna maksmisautomaadi juures oli tee üsna kitsas, polnud seal kuskil peatuda ja olime sunnitud edasi sõitma. Meile järgnevad reisikaaslased aga suutsid teisele poole sõita. Läks umbes pool tundi, kuni navigaatorite abil taas üksteist leidsime. Ootamise ajal tundsime mere ääres mõnu Vahemere soojast tuulest ja kõrgete lainetega mere vaatamisest ning jalgupidi sulistamisest. Asjade käigust ette rutates jõudsime hiljem kahetseda, et me sinnasamasse õhtuks ankrusse ei jäänud. Sealne mereäärne tee oli üsna mõnus parkimiseks ja aja maha võtmiseks. Igaks juhuks jätan siia koordinaadid, kus seisime ja kus vähemalt sellel päeval oli küll rahulik ja ruumirohke. Koht ise siis oli N 44.38100, E 8.66324.

Mööda rannikut kuni Itaalia-Prantsusmaa piirini jookseb tee S1, mille nimi on Via Aurelia. See on kõige rannikuäärsem tee, mis kulgeb paralleelselt rannaga. Plussideks on loomulikult imeilus vaade merele. Miinuseks kitsas tee ja restoranide rohkus sama tee ääres, kus on loomulikult palju rahvast.
Otsustasime siis mööda ranniku äärt Via Aureliat pidi vaikselt edasi liikuda, nautides ümbrust ja kohanedes oludega. Liikumine polnudki väga hull ja sai ka kuutidega hakkama. Võtsime eesmärgiks leida omale mõnus mereäärne ööbimiskoht. See osutus aga oodatust raskemaks. Alati oli küll võimalik mere äärest sisemaale keerata ja leida mägedes mõni hea rahulik paik, kuid kuna olime ikkagi Vahemere ääres, siis eelistatud oli siiski mereäärne ala.
Tee ääres oli ka kämpingu märke, kuid kui hakkasime noolte järgi sõitma, siis need kas kadusid lõpuks kusagile ära või lõppesid mõnes hoovis, kuhu parimal juhul oleks mahtunud paar sõiduautot ja telk. Viimaseks tilgaks karikasse kämpingute otsingul sai üks suhteliselt ebameeldiv mäkketõus. Sõistime taas viitade järgi otsima kämpingut. Tee läks järjest kitsamaks ja mägede poole.

Kuskiltmaalt oli meil vastas kurjakuulutav liiklusmärk, mis hoiatas 20% tõusu eest. Kuna tee oli väga kitsas, siis ümber keerata polnud võimalik ja sõitsime natukene edasi, et leida sobivat kohta. Seda aga ei tulnudki ja varsti olimegi selle sama jubeda tõusu peal, mille eest meid oli märgiga hoiatatud. Alustanud juba tõusu võtmist meil tagasiteed ei olnud. Tee oli kitsas ja tõus oli järsk, liikuda sai vaid ülesse ja esimese käiguga, lisaks veel 180 kraadised pidevad tagasipöörded. See ei olnud lõbus. Vähemalt mitte siis, nüüd juba on. Seisma jääda ei saanud, sest siis oleks variant olnud ainult tagurpidi alla tulla. Kolinaga:dry: Õnneks ei tulnud meile kedagi vastu, sest muidu oleks me oma kolme ülesse rühkiva autoga täieliku kaose tekitanud. Lõpuks jõudsime mäe tippu, kus oli piisavalt suur plats peatumiseks ja ümberpööramiseks. Seal oli siis pooletunnine närvirahustuse pausB) . Vähemalt vaade oli sealt ilus ja kompenseeris natukenegi seda jubedust. Korra tekkis isegi mõte sinna ööseks jääda, aga lapsi polnud kuskile kinni siduda, et nad sealt ülevalt mänguhoos alla ei käiks. Tagasiminek alla oli poole lõbusam ja ilma igasuguste vahejuhtumiteta olime varsti taas Via Aurelial.

Peale mõningast sõitmist jõudsime läbi Sanovast ja lõpuks jäi meile silma üks matkaautode parkla märk. Kämpingust muidugi oli asi kaugel, aga meie jaoks hetkel ideaalne parkimiskoht. Napilt vastavat märki nähes jõudsime veel keerata tõkkepuu ette, mis avanes peale automaadist pileti võtmist. Põhimõtteliselt sama süsteem, nagu tasulisse parklasse sissesõidul, et maksad viibitud aja eest. Väljumisel võttis raha vastu automaat. Peab tunnistama, et hetkel olime küll rõõmsad sellise koha üle, kuna olime juba üsna kaua peatumiskohta otsinud ja mitte miskit asjalikku meile silma ei jäänud. Üsna suur kõrge aiaga piiratud plats oli kaetud unikiviga, ilusasti jooned maas, kuhu võib auto panna ja veel ka vooluvõtmiskohad iga parkimiskoha juures. Ajasime ennast siis tähtsa näoga paika ja ei läinudki kaua aega, kui suure kisaga tulid itaallased ja kukkusid midagi vehkima. Peale viipekeeles (me nimetasime seda esperanto keeleks) suhtlemist saime aru, et seisame lihtsalt valet pidi. Ninad ei tohi vastamisi olla, peavad olema tagumised otsad. Me ei saanud küll loogikale pihta, aga parkisime siis ennast ikkagi nii, nagu kohalikud soovitasid. Parklas oli olemas ka üks armetu dushiruum, kus oli võimalik ennast 2 eurose mündi eest sooja veega puhtaks pesta. Matkaautodele eluks vajalik oli siiski olemas - sai paake tühjendada ja ka puhast vett võtta. Seega polnud elul viga midagi. Jätan siia ka koordinaadid asukohaga, et kui keegi sealkandis juba meeleheitel on, siis see koht sobib ööbimiseks küll. Asukoht siis: N 44.27818, E 8.44112. Hind oli 16 eur/24 tundi. Vesi ja tühjendused tasuta.




Leidnud sobiva ööbimiskoha, oli aeg minna maailma avastama. Kohe teisel pool teed oli meri. Loomulikult lapsed kibelesid, millal mere äärde saab ja sammud saigi üle tee seatud. Kuna oli juba õhtu ja sealkandis läheb varakult pimedaks, siis ujumine jäi õhtul ära. Jalutasime natukene rannas ja tegime ühe korraliku itaaliapärase õhtusöögi rannaäärses pizzabaaris. Tüüpiline Itaalia. Kuigi istusime eraldi laudades ja kõigilt võeti eraldi tellimused, suudeti kõik loomulikult segamini ajada. Söögid toodi valedesse laudadesse, osad asjad unustati üldse ära ja mõned asjad said ka üleliia:unsure: . Kõik teisel ringil tellitud joogid kirjutati aga viimase maksja arvele. Noh, mis seal ikka toriseda, nad ongi sellised muretud ja süüdimatud. Kõhu saime siiski täis.

Hommikul sai tehtud siis laste rõõmuks esimene ujumine Vahemeres. Samas ¥ületee rannas¡ saime muidugi taas üllatuse osaliseks. Nimelt oli see rand tasuline ja kui üks meist läks ennast dushi alla loputama, küsiti kohe 20 eurot. Olime siis sunnitud kolima umbes 100 meetrit edasi teise randa, mis tegelikult tasulisest ei erinenud millegagi, välja arvatud see, et seal polnud lamamistoole, millest me nagunii mingit puudust ei tundnud. Vesi oli soolane, nagu ikka lõunamaal, aga mõnusalt soe. Kui väljas oli umbes 30 kraadi, siis vesi oli 24-25 kraadi ja mõnus oli selles lihtsalt vedeleda ja lasta lainetel ennast kaldale uhtuda. Lainetus on mõnusalt suur ja kohe sai ranna äärest ostetud suured rõngad, millega rohkem hullasime ise, kui lapsed. Rõngaga kalda ääres kõõludes sai laines pika ja mõnusa sõidu kaldale. Kivid ja vahune vesi segamini rõngaste ja inimestega, päris hää oliB) Poolest päevast sai oma laager kokku pandud, et mööda Via Aureliat edasi liikuda. Aga sellest juba hiljem...

järgneb:
www.matkaauto.com/index.php?option=com_kunena&Itemid=27&func=view&id=271&catid=8

ford Hääleta:

Kõik teisel ringil tellitud joogid kirjutati aga viimase maksja arvele. Noh, mis seal ikka toriseda, nad ongi sellised muretud ja süüdimatud. Kõhu saime siiski täis.

Nüüd pean juba tunnistama, et meil oli ikka äge reis küll. Peale reisi lõppu vist kirtsutasin pisut ninaB)
Aga fordi reisikirju lugedes tuleb kõik jällegi eredamalt meelde ja tundub tagasimõeldes tõesti põnev ja naljakas - tänud!

et veel kommentaariks niipalju, et see "viimane maksja" oli saatuse tahtel seekord Kristi :laugh:

siin siis pilt sellest parklast, kus ööbisime

pilt kohalikult "muulilt" tundmatute kalameestega.

Üritasime ka "esperanto keeles" uurida, mida kuradit nad sealt püüavad, aga nad näitasid meile ainult mingit kotis olevat jahu, millest nad oma kuulikesi veeretasid ja siis konksu otsa toppisid.
Igaljuhul meie kohalviibimise ajal märkimisväärset saaki ei tulnud