Krk on üks Dalmaatsia saarestiku saari, mis asub Aadria meres.
Juba saarele pääsemine on omaette huvitav ettevõtmine - nimelt viib sinna uhke 1430m pikkune raudbetoonkaartega sild. Rahvasuus kutsutakse seda ka Tito sillaks, kuna see ehitati Jugoslaavia õitseajal:P Seda silda olevat planeeritud juba sajandeid ja samad mõtted olid olnud juba antiikajal roomlastel ja veneetslastel. Peale silla ehitust rajati saarele ka lennuväli, hakkas arenema tööstus ning elamuehitus ja loomulikult saabusid turistide hordid, meie siis sealhulgas:P
Esimene pilt üle silla sõites on üsna kõle, kõikjal ainult kidurad põõsad ja okkalised taimed ning loomulikult kivid... kivid ja kivid, oi seal on palju kive. Saar on täis pikki kiviaedasid ja nagu sellest veel vähe oleks, kerkivad aedade sees ka veel suured kivihunnikud. Ühesõnaga võtad maast kivi ja viskad, see lendab vastu teist kivi ja põrkab vastu kolmandat. Kive on seal üle mõistuse palju. Taimestik on üldiselt kidur ja valdavalt okkaline:P Aga samas oli seal igasugu huvitavaid õitsevaid põõsaid, mis loomulikult kasvasid kivihunnikute vahel.
Horvaatia suurim saar elatubki suurel määral turismist. Samuti on seal õitsval järjel kalapüük, kuna Aadria meri on rikas kalade, krevettide, krabide ja igasuguste tundmatute (minu jaoks) mereelukate poolest. Üritasime ka ise seal õngitseda, aga peale värviliste akvaariumikalade ei saanud me midagi. Kuna need olid aga ¥keskmise Eesti silgu¡ mõõtu, siis lasime nad vabadusse.
Samas kohalikud linnakesed on iseloomulikud Horvaatiale. Ilusad korras majakesed punaste katustega ja loomulikult mööda mäekülgi üles ronimas. Aedades on siiski lopsakaid viljapuid ja väljaspool linna viinamarjaistandusi. Ka kohalikud veinimeistrid pakuvad oma toodangut. Rannaääres on mõnusad baarid, restoranid, einelauad ja poekesed, kus on tunda lõunamaa hõngu ja maitseid. Samas võib ka kohe ujuma minna, kui just kive ei karda. Saare suurim linn on Krk, kus on ilus vanalinn koos linnamüüri varemetega ja katedraal. Väidetavalt on kogu saar ligi 2000 aastase ajalooga kindlus, mis asus strateegiliselt heas kohas ja kontrollis ka mereäärt.
Krkil on ka üks koobas, kuhu on võimalik siseneda giidiga ja kus on värvilised stalaktiidid ja stalakmiidid. Eriti suur see küll ei ole, aga kui just Postojna koobastes käinud ei ole, siis on see siiski üsna muljetavaldav. Vähemalt on see hea jahe koht, kus lämbe palavuse eest end veidikenegi jahutada:)
Igal juhul soovitan ma kõigil, kes Horvaatiasse satuvad ka Krkil ära käia, kuna see on üsna omapärane ja eristub traditsioonilisest Horvaatiast just oma taimestku ja kivirohkuse poolestB)