Mostar oli meie reisi üks õõvastavamaid paiku üldse. Kuna olime ikkagi puhkusereisil ja läksime eelkõige vaatama Mostari kuulsat kivisilda, siis seda jubedam oli järsku sattuda kontrastide linna, kus igal sammul oli näha sõjategevuse jälgi.
Pean tunnistama siin oma lollust ajaloo ja poliitika valdkonnast ja ma ei ole siiani täpselt aru saanud, kes seal kellega ja mille pärast sõdis. Mingid oma arusaamad on, aga need võivad olla üsna valed ja seepärast ei hakkaks siin ajaloo kohalt sõna võtma. Äkki keegi teadjam kommenteerib täpsemalt, mis seal toimus...
Igal juhul linn oli väga mõtlema panev. Kogu aeg tundub, et sõjad on kuskil kaugel ja need meid ei puuduta. Aga see kõik ju toimus alles eelmisel aastakümnendil ja see pole üldse nii kaugel. See linn oli lihtsalt masendav. Nagu ma aru sain, oli see üks kannatada saanumaid linnu üldse kogu sõjas ja väidetavalt ei jäänud seal terveks ükski maja. Nüüdseks on linn vist oma elurütmi taas tagasi saanud ja on näha, et elu läheb edasi. Vaikselt ja pidevalt taastatakse linna ja nii seisavadki kõrvuti varemed ja uhiuued uhked ehitised. Aga neid ongi täpselt pooleks. Pool linnast on siiani täiesti varemetes või maha jäetud. Jube on vaadata tondilossidest kõrghooneid, milles kasvab võsa ja kus ei ole mitte ühtegi tervet akent.
Vana kesklinn on siiski enamuselt taastatud ja seal käib vilgas kaubandustegevus. Eks shokiturism on seal vist üks turismi harusid ja turiste on päris palju liikumas. On olemas jalakäiate tänavad, mis on vaid üks suur turg ja seal ununeb, millises kohas sa tegelikult asud. Astudes aga üks kvartal kõrvale oled taas silmitsi reaalse maailmaga.