Vahepeal sai veedetud aega koduselt, koos karavanisõpradega Konses hiliste tundideni grillides ja tsillides.
Oma matka roadil olime siis jõudnud Suurde kanjonisse. Sellest olime eelnevalt kuulnud palju nii kirjas ja helis kui pildis. Kõik oli ilus. Kogu see kanjonpark oli ilus ja tore, aga üllatusi oli tänu eelnevalt öeldule vähe. Olime ise leidlikud, parkisime ööseks marketi parkla kõige esimess nurka ja hommikul ärkasime seal üksinduses.
Meid ei segatud ja meil polnud kedagi segada. Sõitsime paar kilomeetrit kanjoniserval asuvasse turismikeskusesse. Seal kohvitasime ja leidsime teavituse, et toimub ka muusikafestival, täna õhtul viimast päeva.
Esines seal ka kogu maailma läbi musitseerinud suupilli virtuoos ja avanenud võimaluse tõttu võtsime ette ka väikese jutuotsa. Tänusõnadele järgnevalt küsisime, kas tunneb ka meie heliloojat, Arvo Pärti? Kohe ei meenunud Pärt, aga maestrod Klas ja Järvi olid tuttavad ja siis meenus ka Pärt. Eestit mäletas hästi, sest pidi oma kasina riietusega ja peokingadega minema kontserisaali läbi miinus 25 kraadise pakase.
Selline tore õhtu siis sellises maailmakuulsas kohas.
Sõitsime metsaalusesse kempsuga parklasse ja magasime rahulikult
.