Lõhavere Linnamägi - Suure-Jaani

Viljandist Tallinna suunas välja sõites tuleb varsti silt, mis näitab Suure-Jaani ja Vändra peale. Suure-Jaanist näitab teeviit Lõhavere Linnamäele, kus on üks mõnus rahulik RMK telkimiskoht.

Plats asub Lõhavere Linnuse ääres, kus on olemas katusealused istumispaigad, grillimiskohad ja ka küttepuud, nagu korralikule RMK kohale omane. Prügi äraviskamiseks on ka vastavalt prügile puidust konteinerid.




Linnus ise on seotud Lembituga, kes ka väidetavalt ristiti selles linnuses 1211 aastal. Linnusest on järel küll vaid suur ümara kujuga mägi, kuid rahu ja vaikust õhkub seal tänapäeval igal sammul.
Samuti on sinna pandud püsti Madisepäeva lahingus võidelnutele kividest mälestussambad, mis meenutavad kaugelt Stonehedge´i:)

Metsa all on võimalik jalutada mööda laudteed ja metsarada ja vähemalt eelmisel nädalal oleks sealt seenekorvid väga kiiresti täis saanud.

Koha koordinaadid on siis sellised: N58.54921, E.25.51414

Vaade mäe kõrval olevale grillimis- ja telkimisnurgale

RMK ise oma kodulehel kirjutab nii:

Lõhavere linnus asub Viljandi maakonnas Suure- Jaani ja Olustvere vahelise maantee 3. kilomeetrilt mõnisada meetrit eemal. Lõhavere puhul on tegemist ainsa muinaslinnusega, mis on seostatav konkreetse ajaloolise isikuga. Selleks oli Põhja-Sakala vanem Lembitu, kes langes 21. septembril 1217 Madisepäeva lahingus. Lõhavere linnus oli kasutusel 13. sajandi alguses. Sinna on rajatud parkla koos piknikukohaga.

Vikipeedia kirjutab asjast nii:

Lõhavere linnamägi on muinaseesti linnamägi Viljandimaal, Olustvere ja Suure-Jaani vahel.

Eesti muinasvanema Lembitu linnuseks peetud Lõhavere on ühtlasi ka üks põhjalikumaid uuritud linnamägesid Eestis. Ka Läti Henriku kroonikas mainitakse Sakala vanema Lembitu linnust.

Lõhavere Linnamäge on uuritud arheoloogiliselt Harri Moora juhtimisel. Leiumaterjal kinnitab, et Lõhavere oli linnusena kasutusel 12.-13. saj. ja nimetatud ajavahemikus on see põlengutes kannatanud vähemalt kahel korral. Leiumaterjali hulgas on naaskel, nuga, tuleraud, hõbe- ja pronkshted, aga samuti noole- ja odaotsi, mõõgatükke ja isegi üks terve mõõk.




Linnamägi kujutab endast neemikut, mida on kuntslikult veelgi kõrgendatud. Selle harjal asus nii seest kui väljast rõhtpalkidega toestatud liivavall. Vall oli pealt silutud palkteega ja sellel kõrgus ka mitu vahitorni. Valli väljast toestav palksein oli kõrgem ning moodustas ühtlasi kaitserinnatise. Linnuse eri aegadel kasutusel olnud väravakohad asusid kirdes ja kagus. Väravakäikude küljed olid toestatud paekivist kivimüüriga. Oletatavasti kõrgus linnuse väravate kohal ka palkidest kaitsetorn.

Linnuse õuel asus hulk väiksemaid köetavaid hooneid ning üks massiivne tsitadelliks peetav ehitis. Üks leitud kaev asus linnuse jalamil ja teine õues.

Lembitu (suri 21. septembril 1217 Sakalas) oli Lehole ehk Lõhavere ehk Leole kihelkonna pealik või vürst (princeps) ja vanem (senior), muistsete eestlaste tuntuim väejuht. Oletatavasti oli ta üks Sakala maakonna olulisematest ülikutest.

Ainsaks ajalooliseks allikaks Lembitu olemasolu kohta on Läti Henriku kroonika, millel põhinevad kõik oletused tema isiku, positsiooni ja tegevuse kohta.

Lõhavere linnust peetakse Lembitu võimukeskuseks. Kroonikas mainitud Lembitu küla asus tõenäoliselt selle lähistel.

Esimest korda mainitakse Lembitut Henriku Liivimaa kroonikas seoses Sakala väe tasuretkega üle Ümera jõe 1211. aastal. (1211 on ka oletatav Lembitu ristimise aeg.) Ta korraldas ka eestlaste tasuretke Pihkvasse 1215. aastal.

Lembitu hukkus 1217. aastal Madisepäeva lahingus, mis oli muistse vabadusvõitluse üks tähtsamaid lahinguid.

Estonian Stonehedge:)