Tõin kunagi Saksast peotelgi 72 m2. Meil oli hind kirves ja nädalavahetuse rendihind oli enamus Saksa ostuhinnast.
Aastatega muutus katus auklikuks ja lagunes. Tuul lammutas siit ja sealt. Öösid puruks, kummiaasad venisid välja jne. Seinad ka nagu purjepinnad. Toppisin tugevduseks latte ja laudu.
Uut samasugust osta ei tahtnud. Ikkagi mingi Hiina PVC moodi jura oli.
Otsisin Suur-Sõjamäelt üles ühe mehe, kes rekkade haagistele tente teeb.
Oli mõte lasta tal uus katus teha. Aga mõtteks see jäigi.
Lugesime kokku, mis võiks umbes olla materjali enda maksumus. Saime midagi 500-600 Euro kanti.
Sinna lisaks mehe töö, öösid jne.
Esimene mure oligi see, kuidas seda jurakat katust karkassile saada. Ok, ehk saame ka.
Järgmine mure oligi karkass ise. Mõeldud oluliselt kergema katuse jaoks. Oleks ehk selle ka ära kandnud.
Edasi järgminseks tormile vastu pidamine.
Vana telk oli kahe koormarihma ja meetriste vaiadega maa küljes kinni. Aga suvise äikese pidas vastu.
Pika mõttetöö ja arutelu tulemusena jõudsin välja sinna, et tegin hoopis statsionaarse katusealuse.
Ei olnud enam isu selle ajutise lahendusega jännata.
Korralikud betoonpostid sügavale maa sisse ja korralik katus ja osaliselt seinad ka.
Hinnalipik tuli mitmeid kordi suurem sellest esialgsest plaanist aga siiski olen rahul.
Pidas ka selle viimase suure tormi vastu, kuigi mul lage põld ja tuulel oli kilomeeter jõudu koguda.
Nagises ja kägises küll, niiet panin sealt alt jooksu. Oli hirm, et lendu ta läheb.
Olen aegade jooksul katsetanud üpris mitut sellist kilelaadset asja aga üha enam olen veendunud, et see ongi ajutine ja esimese tuuleni.
Viimati muutis: 06.11.2019 01:54
meelis.
Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.