Raudteematk 2007

Olen õnnelik, et mul on sõbrad, kellega harrastame tihti teha matkapäevi ja miks mitte jagada oma muljeid teistega. Äkki tekib nii mõneski veel seda pisikut ja vabas õhus liikumine ei tee vist kurja kellelegi. Vähemalt ise plaanin ma küll natukene pajatada siin oma matkapäevadest ja kutsun üles teisigi ühinema.

Kõik see jama sai alguse paar aastat tagasi ühel õlleõhtul, kui sai kolmekesi löödud käed, et matkame Pärnu raudtee jaamast jala Surju külla sõbrale. Teeks valiti vana raudtee, mis kunagi ühendas Pärnut Riiaga, kuid rongi polnud see tee enam aastaid näinud. Tänaseks on ka liiprid ja rööpad ülesse võetud, seega korrata seda üritust enam ei saa. Vahemaa oli mingi 17 ... 18 km, selline paras tatsamine.

Mõeldud-tehtud. 23.märts 2007 sai siis seljakotid selga võetud ja minema hakatud





Siin me siis oleme, kolm raudteelast ja koer, teadmata, millega see kõik lõpeb

Seda, et me nüüd teele päris tühja kotiga läksime, ei saaks nüüd ka öelda. Plaanitud teekond oli ju "pikk", oma 18km:laugh:

Olime ikka tõsiselt ette valmistatud - vorstikesed, munasaiad ja ohtralt joogipoolist. Keegi ju ei teadnud, mitu päeva selline matk kesta võib ja kus ööbida tulebB)




Esimesed sammud meie "pika" matkateekonna alguses

Üllataval kombel sai üsna varsti teatavaks, et ega mööda raudteed nüüd ülearu lihtne ka käia pole. Liiprid on korrapäratute vahedega ja nendele astumine ei ühti kuidagi sammude pikkusega. Igale liiprile astumine oleks tempo teinud liiga "tibukäiguliseks", üle ühe astudes aga läheb samm liiga pikaks.
Soovitused raudteematkajaile: astuge üle ühe sammu. Ühe jalaga kohe järgmisele liiprile ja teise sammuga üle ühe liipri. Vahepeal vahetage sammu teise jalaga

Niimoodi longates me edasi liikusime. Kõrvalvaatajale oleks see üsna naljakas olnud, aga see oli ainuke mõeldav variant. Proovisime ka mööda relsse käia, aga kogu aeg ette vahtides, et mööda ei astuks, polnud ka väga hää nõu. Pealegi ei näinud siis ümbrust ja karastvate jookide mõju ei lubanud ka nii riskantseid samme ette võtta.:silly:




aga kas tead Potsataja, et mööda liipreid minnes ei eksi sa kunagi ära...

See oli ikka hää mõte, et vorstikesed sai kaasa võetud. Matk kiskus ikka väga pikaks - juba üle kahe tunni olime teel olnud:cheer:
Viimane aeg oli keha kinnitada ennem nälga suremist




Siin siis meie suurepärane grillimise koht, mis ühtlasi asendas ka signaali, kui väga ootamatult üle mitme aasta oleks mõni kihutav rong tulnud. Tähelepanu, Hullud teel!

Keegi ei osanud arvata, kui palju takistusi meil teel läbida tuleb: nälg, janu, sipelgapesa, surnud konn, katkine sild... Õnneks saime üksteisele abiks olla. Üksi küll ei soovita nii pikka matka ette võtta




Pildil üks väikseimaid takistusi kogu meie pikal teekonnal

Aga uljad matkasellid ei jätnud oma jonni




Ületatud said kõik takistused, kaasa arvatud katkine raudteesild. Ega ta nüüd nii väga katki ka polnud, aga vahe oli selles, et liiprid rippusid lihtsalt õhus ja ega seal eriti pidepunkte polnudki, kuhu nii väga astuda.
Päike paistis, väljas oli märtsi kohta tavatult soe ja elu oli nigu ernes:P

Kui võtad ette teekonna tundmatusse, siis tahaks kohata midagi väga kodust: sooja tuba, hoolitsevat ema, auravat sööki laual või kasvõi lihtsat WC-d. Kui oli aeg raudteelt kõrvale astuda ja võtta suund sihtkoha poole, jäi teele meeli liigutav elamus - kõigele ja kõigile on ikka mõeldud




No mida kuradit sa elult veel tahta oskad...:blink:

Kui nüüd päris aus olla, siis oli see vaid väike sissejuhatus kogu meie ülejäänud seeriale. See oli esimene hooaja matk ja kõigi kiuste meeldis see kõigile.
Ma ei teagi, kas õnneks või kahjuks sai löödud käed, et sellest saab pikaajaline tradistsioon. Kordamööda hakkame organiseerima matku ja osalemine on kohustuslik. Tänaseks on sellset välja kasvanud suurem projekt, aga loodan sellest kirjutada järgmistes osades.

Aga alguse sai kõik sellest...