Meenus ka üks pisike jutustatav naljake.
Aasta siis oli 85, või mis iganes.Olime Võrtsjärve ääres Tarvastu poldril purjelaagris. See oli see aeg, kui kanal oli värske, ääred järsud, korralik paadisild jne. Enamus lapsi oli siis vene present telkidega, üksikutel olid ka juba Poola telgid. 2 poissi said kasutada omale ööbimiseks Uaz i järel veetava haagissuvila, ilmselt kas siis kolhoosi poolt, või oli see jahimeeste lõbu, aga nad olid väga õnnelikud oma majaga sel vihmasel ja jahedal suvel. Laagri viimasel ööl oli siis kombeks lõbutseda. Pasteerida, telke kokku lasta ja neid, kes oskasid ujuda, magamise pealt vette visata. Haagise poisid panid ukse lukku ja naersid aind, et eks katsuge meie arvelt nalja teha. Meil tekkis salakaval mõte. Võtsime öösel kamba kokku ja sõidutasime haagise paadisillale. Täpselt servale. Hommikul kell 7 äratus. Terve laager oli igatahes juba varem üles aetud seada nalja vaatama. Uks läks lahti ja hops hüpe haagisest, aga mitte maapinnale, vaid otse kanalisse ja teine poiss ka täpselt samuti järgi ülepea kaela vette. Kuna nad parkisid ka varem paadisilla kõrval, siis see paar meetrit haagise liigutamist oluliselt ukseavamise järgset pilti ei mõjutanud