61. päev.
Hommikuse kohvijoomise ajaks on Läti läbitud.
Ja paar tundi hiljem oleme kodus.
Ärasõidust on möödas pisut üle kahe kuu ning läbitud 14 698 kilomeetrit, sellest 5388 Marokos.
Kokkuvõtteks:
Maroko.
Maa täis imelisi kohti, vahelduvaid teid, võrratuid vaateid.
Inimesed.
Lahked ja rõõmsameelsed. Juhul kui üritavad sulle midagi müüa (seda üritab enamus neist igal sammul), siis mõnikord harjumatult pealetükkivad ja emotsionaalsed. Alguses oli see häiriv, lõpuks harjub kõigega.
Teed:
Kiirteed on väga head. Väiksemad teed nii ja naa. Eestiga võrreldes valdavalt kehvad, palju löökauke ja ohtlikult äravajunud teeääri. Eriti mägedes. Palju kasutatakse pindamiseks jämedat killustikku, mis rataste all põristab ja väristab.
Kui mingi tee on suletud, siis on ette pandud kivid ja need valgeks värvitud. Kui valged kivid on tee servas, siis järelikult on vihm sealt tee serva kaasa viinud. Lihtne ju, iga loll peaks aru saama… Häda on selles, et alati neid valgeid kive ka pole, siis pead selle koha ise ära nägema, enne kui sealt alla sõidad.
Pimedas sõita pole kerge - helkureid ei kasutata, tulesid ka mitte eriti, suvalistes kohtades (ka kiirteel) võib sattuda üksi uitavate hobuste või eeslite otsa.
Liiklus rooli tagant vaadatuna:
Euroopast tulles tundub see esialgu kaootiline. Autod valgusfoore enamasti aktsepteerivad, väiksemad liiklusvahendid mitte eriti. Ühesuunalised on tänavad samuti ainult autode jaoks. Tuledest läheb vaja vaid piduritulesid. Keeratakse sealt sinna, kus parasjagu vaja on. Jalakäijad liiguvad suvaliselt, aga jälgivad autosid. Seda ka ülekäigu rajal teed ületades – mis näiteks Tallinnaga võrreldes on positiivne.
Tegelikult toimib siin printsiip, et kõik jälgivad kõiki ja arvestavad teistega. Kõige selle juures on üldine liikluspilt rahulik, linnades sõidetakse pigem lubatust aeglasemalt kui kiiremini. Ilmselt seetõttu ei näinud seal ka ühtegi avariid.
Kui sealsed tavad omaks võtad, on täiesti võimalik liigelda, isegi suurlinnades.
Liiklus jalakäijana:
Jalakäijad autode ette ei hüppa ja autod teel kõndivast jalakäijast üle ei sõida. Esimesed korrad lapsevankriga üle laia tänava minna oli pisut kõhe – jäi arusaamatuks, kuidas sellest autode, mopeedide, mootorrollerite, jalgratturite, eeslite ja teiste jalakäijate rägastikust nii läbi sai, et kellegagi kokku ei põrganud, aga nii oli see esimesel, kui ka järgnevatel kordadel.
Minu erilised tänud:
Evele, kes viitsis palju öid üleval istuda, kõikvõimalikes Maroko reisikirjades tuhnida, sealt igasugu soovitusi ja tarkusi välja noppida.
Rainile Keila Pakiauto Keskusest, kes talus mind kannatlikult kogu bussi ettevalmistuse perioodil, aitas nii nõu kui jõuga ja mis põhiline, oskas ja viitsis kaasa mõelda, et leida lahendusi bussi vaevanud anomaaliatele.
Tarmo Tammingule, kes leidis oma lühikesel Eestis viibitud perioodil aega, et meile soovitusi jagada ja marsruuti koostada.
Ja kõigile, kes meile kaasa elasid ja pöialt hoidsid.