Teen nüüd veidi OTed aga ei saa mitte vaiki olla...
Selle viimati pandud lingiga (4x4 reisimine) tuli mulle kohe meelde Koola poolsaarel läbielatu.
Minu masinaks oli Moskvits 2140 ja Skif käru.
Läksime seal mägedesse. Oli üks tõkkepuu ees aga sealt ma ostsin ennast nätsu ja vobladega läbi. Millegipärast oli tõkkepuu kõrval lintauto.
Valvuri nõedeks oli, et kindlasti tema vahetuskorra ajal tagasi tuleks. No läksime siis. Huvitav oli mossega sõita mägirajal. Teed ju polnud. Lõpuks jõudsime lumepiirile (suvi oli). Lapsed läksid kohe lumesõda tegema, puukotad jalas. Mingi aeg ulgutud seal pidime tagasi minema hakkama. Teepeal tuli vastu üks GAZ66. Juht pidi ennast pimedaks vaatama. Niivõrd hämmingus oli ta...
Õhtuks parkisime ennast ühe järve äärde ööbima. Ümberringi ei hingelist. Polegi nagu suvi ja turismihooaeg.
Hommikul otsustasime teist teerada mööda tagasi minna. Kaardil (mitte maanteede atlas vaid tõsine topograafiline kaart) oli selline asi täitsa olemas. Pisut sõitu ja teele jäi jõgi. Võtsin jalast ära ja kontrollisin koolmekoha ära. Kõik OK. Kuradi külm vesi oli. Sõitsin läbi, kõik läks libedalt, nagu lingil antud esimene koolme läbimine.
Veidi aega sõitu ja siis tuli jälle koolmekoht. Mul oli alles meeles eelmise jõe külm vesi ja mitte ei tahtnud enam vette minna. Vaatan, vesi kena sile, koolmekoht lai, järelikult madalam, kui eelmine. Käiks sisse ja edasi. Jõudsin auto ninaga vette ja sain aru, et see oli suur viga. Sel hetkel aga tagasiteed enam polnud, kuna tagurpidi poleks ma sealt mingil juhul välja saanud. Jäi üle ainult gaasi vajutada. Auto hüppas ja rapsis, aga vedas teisele kaldale välja. Siis seiskus mootor. Käru ja auto tagumine ots jäid vette ligunema. Vat see oli selline läbimine nagu lingil teine oli, võibolla ka see viimane.
Kuivatasin elektrisüsteemid ära ja sain mootori uuesti käima...sumbutit polnud enam all. Pärast ühe autobaasi (eranditult kõik autod olid maasturid) värava kanalil panin sumbuti uuesti alla. Mingi kivi oli selle ära lükanud, ometi polnud ühtegi kivi veepinnalt näha. :silly:
Hiljem selgus, et see tõkkepuu tagune koht oli üks NSVLi aatomipoligon. Midagi hullu pole sllest õnneks juhtund. Minul sündis aastaid hiljem tütar ja pojal ja vanemal tütrel on ka juba lapsed.